· lihaskäävid (neuromuskulaarsed käävid) · Pacini kehakesed (Vater-Pacini ehk lamellkehakesed) · kõõluselised Golgi käävid (Golgi-Mazzini kolbkehakesed) 60) Lihastöö liigid kontsentriline, ekstsentriline, isomeetriline töö - Kontsentriline lihastöö Lihase peamine funktsionaalne omadus kokkutõmme ehk lühenemine. Lihase kokkutõmme põhineb "libisevate niidikeste" teoorial, kus aktiinifilamendid liiguvad teineteisele lähemale ning toimub sarkomeeri kokkutõmme. Kontsentrilist lihastööd võib iseloomustada kui dünaamilist tööd. Staatiline lihastöö Lihased võivad rakendada pinget ehk sooritada tööd ka ilma liikumata. Muutub küll lihaspinge, kuid lihase pikkus seejuures ei muutu (isomeetriline kokkutõmme). Staatilise/isomeetrilise lihastöö korral toimub ristsillakeste t
olema optimaalne. Kui filamendid on teineteisele liiga lähedal, hakkab jõuarendust takistama aktiinifilamentide omavaheline kattumine ning müosiinifilamentide seostumine Zliiniga. Kui aktiinifilamendid on üksteise suhtes liiga välja venitatud, ei ulatu müosiini pead aktiiniga kontakti looma. Ristisillakeste arvu langedes langeb ka lihase kontraktsioonijõud. Venitamist sellisel määral võib esineda hüpermobiilsete liigeste korral. Oluline on ka sarkoplasmaatilise retiikulumi ja T-torukeste funktsioon - palju kaltsiumit suudetakse vabastada ning kui efektiivselt tagasi haarata, et lihas saaks kiirelt lõõgastuda. Jõuarendus sõltub ka sarkomeeri lühenemiskiirusest. Mida kiiremini
mis võimaldab biokeemilised reaktsioonid ruumiliselt eraldada. Nendeks organellideks on endoplasmaatiline retiikulum ja rakutuum (nende membraanid on omavahel ühenduses), mitokondrid (mõnel eukarüoodil need puuduvad või on taandarenenud), kloroplastid (paljudel puuduvad), Golgi kompleks, lüsosoomid ja peroksüsoomid. Eukarüootide oluliseks tunnuseks on veel tsütoskelett mikrofilamentide (aktiin) ja mikrotorukeste e. mikrotuubulite (tubuliin) näol. Aktiinifilamendid määravad raku kuju ja mikrotuubulid tegelevad organellide ümberpaigutamisega, osalevad rakujagunemisel (mitoos ja meioos) ja on viburite koostisosaks. On tõenäoline, et tänapäeva eukarüootide eellasel esines juba tõeline suguline (holomiktiline) sigimine (st. esines meioos). Kui arvestdada liigilist mitmekesisust, siis enamus eukarüoote on hulkraksed (koelis-organilise ehitusega). · Eukarüootide päritolu Eukarüootide päritolu küsimus on veel üsna ebaselge
Lihaskuide ümbritseb sidekude ja see takistab tugeval venitusel lihaskoe rebenemist. Kõõlus ühendab lihast ümbritseva luu või kõhrega. Lihase kontraktsioon tähendab lihase kokkutõmmet. Vöötlihaste lihaskiudude kokkutõmbe põhjustavad mööda aksoniharu levivad närviimpulsid, mis kanduvad lihasrakku närvi-lihase ühenduse kaudu. Igasse lihasrakku suubub üks aksonijätke. Iga närviimpulss tekitab lihasimpulsi. Lihase kontraktsioonil nihkuvad aktiinifilamendid müosiinifilamentide vahele ja haakuvad. Selleks vajatakse energiat. Aktiini- ja müosiinifilamendid ise ei lühene. Puhkeolekus libisevad filamendid vabalt üksteisest mööda. 3 Inimese anatoomia ja füsioloogia Inimese elundid ja elundkonnad -2 Õp
filamendid, mikrotuubulid, intermediaarsed filamendid). Kolm põhilist müosiini tüüpi. Tsütoskelett Eukarüootsete rakkude vōime omandada mitmeid eri kujusid ja viia läbi koordineeritud ja suunatud liikumisi sōltub raku tsütoskeletist. Puudub prokarüootsetel organismidel. Liikumist genereeriv mehhanism baseerub aktiini ja müosiini interaktsioonile. Kortikaalses tsütoplasmas paiknevad korrapäraselt orienteeritud aktiinifilamendid, mida mööda liiguvad müosiinimolekulid, vedades kaasa tsütoplasma komponente. Tsütoskeleti moodustavad 3 pōhilist valguliste filamentide tüüpi, mis läbivad raku tsütoplasmat: aktiini filamendid e. mikrofilamendid (6-8 nm) mikrotuubulid (25 nm) 11 intermediaarsed filamendid (10 nm) Iga filamendi tüüp on moodustunud erinevatest monomeeridest, ning iga filament vōib rakus
lihasraku membraanil oleva kanali ehk integraalvalguga, mille toimel kanal avaneb ja positiivsed NA ioonid sisenevad lihasrakku, mis on muutunud selle käigus vähem negatiivseks, ehk lihasraku membraan on depolariseerunud ja toimuda saab kontraktsioon Selgita libisevate filamentide teooriat (kontraktiilsed valgud, regulatoorsed valgud, sarkomeer, ioonid, energi vajadus) ja tee joonis (10p) Libisevate filamentide teooria- Lühenemise ajal liiguvad aktiinifilamendid mööda jämedaid müosiinifilamente ja lükkuvad sügavale jämedate filamentide kimpu, kuni jõuavad lõpuks sakromeeri keskpaika. Filamendid ise ei lühene! Müosiinipea on seondunud aktiinimolekuliga. ATP-st saadud energia abil vabaneb müosiinipea aktiinifilamendist. Müosiinipea paindub ja lükkab sellega edasi aktiinifilamenti. ATP-st saadud energia abil vabaneb müosiinipea aktiinifilamendist, et seonduda järgmisega. Toimub sarkomeeris
sarkoplasmasse, pela kontraktsiooni pumbatakse Ca-ioonid tagasi SR-i. Aktiini filamendid on kinnitunud +otsaga Z-diskile. Kontraktsiooni puhul on sunnitud Z-diskid üksteisele lähenema nind aktiini filamendid libisevad müosiinifilamentide peale. Kontraktsiooni puhul muutuvad kitsamaks heledad vöödid, punased vöödid ei muutu. Aktiiniga seostuvad valgud. Aktiinifilamentidest moodustunud struktuurid rakkudes (mikrohatud, filopoodid, stressi fiibrid, aktiini rõngas). Aktiinifilamendid moodustavad struktuure: a) paralleelsete kimpudena, mis moodustavad raku mikrohattusid ja filopoode, aktiinifilamente seovad kimpudeks valgud fimbriin, villiin ja a-aktiniin. b) kontraktiilsete struktuuridena, nt. aktiini rõngas. Aktiini rõngas on ajutine kontraktiilne struktuur, mis moodustub tsütokineesi ajal. Seal on aktiinifilamendid orienteeritud antiparalleelselt ja nendega on seotud mootorvalk müosiin. c)geelitaolise võrgustikuna, kus aktiinifilamendid
sarkoplasmasse, pela kontraktsiooni pumbatakse Ca-ioonid tagasi SR-i. Aktiini filamendid on kinnitunud +otsaga Z-diskile. Kontraktsiooni puhul on sunnitud Z-diskid üksteisele lähenema nind aktiini filamendid libisevad müosiinifilamentide peale. Kontraktsiooni puhul muutuvad kitsamaks heledad vöödid, punased vöödid ei muutu. Aktiiniga seostuvad valgud. Aktiinifilamentidest moodustunud struktuurid rakkudes (mikrohatud, filopoodid, stressi fiibrid, aktiini rõngas). Aktiinifilamendid moodustavad struktuure: a) paralleelsete kimpudena, mis moodustavad raku mikrohattusid ja filopoode, aktiinifilamente seovad kimpudeks valgud fimbriin, villiin ja a-aktiniin. b) kontraktiilsete struktuuridena, nt. aktiini rõngas. Aktiini rõngas on ajutine kontraktiilne struktuur, mis moodustub tsütokineesi ajal. Seal on aktiinifilamendid orienteeritud antiparalleelselt ja nendega on seotud mootorvalk müosiin. c)geelitaolise võrgustikuna, kus
koonduvad kimpudeks, mida ümbritseb perimüüsium. Kogu lihast ümbritseb epimüüsium. Skeletilihaskiude iseloomustab vöödilisus – isotroopsed (heledad, I-vööt, sisaldab vaid aktiini) ja anisotroopsed (tumedad, A-vööt) vöödid. Lisaks võivad skeletilihaskiud olla kas aeglased (palju müoglobiini) või kiired (madal müoglobiini tase). Allub tahtele. Sarkomeer – skeletilihase morfofunktsionaalne ühik. Müofibrillide sees on müofilamendid: jämedad müosiinifilamendid ja peened aktiinifilamendid. Müofilamentide asetus kattub osaliselt ja seetõttu näeme vöötlihaskiudu vöödilisena. 2 Z-vöödi vahel asuv piirkond on sarkomeer. Sarkomeer sisaldab A-vööti ja kaks poolikut I-vööti mõlemalt poolt otsast. /var/www/html/annaabicron/doc/14490998629056.doc 14 Sarkomeer on müofibrilli korduv struktuuriühik ja põhilüli, kus ilmnevad lihase kokkutõmbumise ja lõdvestumise protsessid. Pikkus sõltub lihase kokkutõmbumise staadiumist
Teist tüüpi mikrokehi esineb idanevates seemnetes, kus need konverteerivad rasvhapped noore taime kasvuks vajalikeks suhkruteks. Kuna selline lipiididest suhkrute teke käib nn. glüoksülaat-tsükli kaudu, nimetatakse vastavaid mikrokehi glüoksüsoomideks. 1.2. Tsütoskelett Sarnaselt loomsetele rakkudele, on ka kõigis taimerakkudes olemas tsütoskelett. Selle moodustavad kolm valguliste filamentide süsteemi: 1) aktiinifilamendid e. mikrofilamendid (läbimõõt 6-8 µm), monomeeriks on globulaarne valk aktiin. Taimerakkudes esinev aktiin on molekulaarmassilt ja aminohapete järjestuselt sarnane loomarakkude aktiinile. Aktiinifilamentide osalusel leiab aset tsütoplasmaliikumine; 2) mikrotuubulid (läbimõõt 25 nm), monomeeriks on tubuliin, mis on samuti globulaarne valk. Mikrotuubulid on olulised rakkude jagunemisel, sest need moodustavad enamiku kääviniidistikust;
moodustada erinevaid struktuure, vastavalt sellele, milliste täiendavate valkudega nad on seotud. · Aktiini filamendid moodustavad rakus väga erinevaid struktuure. Nad võivad moodustada suhteliselt jäiku ja püsivaid väljasopistusi rakkudest või ka ajutisi dünaamilisi struktuure. Kõikidel juhtudel on aktiinifilamentide põhimõtteline ehitus sama, nad koosnevad aktiini ja müosiini molekulidest. Erinevused on aga tingitud valkudest, millega aktiinifilamendid on seotud. Aktiinifilamendid on seotud tavaliselt võrgustikuks või kimpudeks. Paljude rakkude pinnal esinevad srmetaolised väljasopistised - mikrohatud. Eriti palju leidub neid sellistel epiteliaalsetel rakkudel, mis vajavad normaalseks funktsioneerimiseks suurt pinda. Näit. peensoole epiteelirakkudel on igal mitu tuhat mikrohattu, igaüks 0.08 µm lai ja 1 µm pikk, misläbi raku pindala suureneb mitmed kümned korrad. Iga mikrohatu südamik sisaldab 20-30-st aktiini
moodustada erinevaid struktuure, vastavalt sellele, milliste täiendavate valkudega nad on seotud. Aktiini filamendid moodustavad rakus väga erinevaid struktuure. Nad võivad moodustada suhteliselt jäiku ja püsivaid väljasopistusi rakkudest või ka ajutisi dünaamilisi struktuure. Kõikidel juhtudel on aktiinifilamentide põhimõtteline ehitus sama, nad koosnevad aktiini ja müosiini molekulidest. Erinevused on aga tingitud valkudest, millega aktiinifilamendid on seotud. Aktiinifilamendid on seotud tavaliselt võrgustikuks või kimpudeks. Paljude rakkude pinnal esinevad srmetaolised väljasopistised - mikrohatud. Eriti palju leidub neid sellistel epiteliaalsetel rakkudel, mis vajavad normaalseks funktsioneerimiseks suurt pinda. Näit. peensoole epiteelirakkudel on igal mitu tuhat mikrohattu, igaüks 0.08 µm lai ja 1 µm pikk, misläbi raku pindala suureneb mitmed kümned korrad. Iga mikrohatu südamik sisaldab 20-30-st aktiini
kimpudeks, mida ümbritseb perimüüsium. Kogu lihast ümbritseb epimüüsium. Skeletilihaskiude iseloomustab vöödilisus – Isotroopsed (heledad, I-vööt, sisaldab vaid aktiini) ja anisotroopsed (tumedad, A-vööt) vöödid. Lisaks võivad skeletilihaskiud olla kas aeglased (palju müoglobiini) või kiired (madal müoglobiini tase). Allub tahtele. Sarkomeer – skeletilihase morfofunktsionaalne ühik. Müofibrillide sees on müofilamendid: jämedad müosiinifilamendid ja peened aktiinifilamendid. Müofilamentide asetus kattub osaliselt ja seetõttu näeme vöötlihaskiudu vöödilisena. 2 Z-vöödi vahel asuv piirkond on sarkomeer. Sarkomeer sisaldab A-vööt ja kaks poolikut I-vöödi mõlemalt poolt otsast. Sarkomeer on müofibrilli korduv struktuuriühik ja põhilüli, kus ilmnevad lihase kokkutõmbumise ja lõdvestumise protsessid. Pikkus sõltub lihase kokkutõmbumise staadiumist. A-vöödi keskel asub heledam ala – H-tsoon. A-vööt – esinevad
kitsamaks heledad vöödid. Lihaskontraktsioon initsieeritakse Ca++ ioonide kontsentratsiooni suurenemisega müofibrille ümbritsevas sarkoplasmas. Kaltsiumi ioonid tulevad sarkoplasmaatilisest retiikulumist, puhkeolekus pumbatakse ioonid sinna uuesti tagasi . Energia lihaskontraktsiooniks tuleb ATP hüdrolüüsist, millega kaasnevad konformatsioonilised muutused müosiini molekulis, mis phjustab müosiini molekulide nihkumise aktiinifilamentide suhtes. Peened e. aktiinifilamendid skeletilihasrakus on seotud lisavalkude tropomüosiini ja troponiiniga, mis vimaldavad kontraktsiooni regulatsiooni Ca + + ioonide poolt. 8.)Millistes protsessides lisaks lihasrakkude kontraktsioonile veel osaleb aktiin/müosiin kompleks.: Lihasrakule sarnaseid aktiinile-müosiinile baseeruvaid kontraktiilseid struktuure vib ajutiselt moodustuda ka mittelihaskoe rakkudes. Näit. jagunevas rakus nn. aktiini rngas,
Lihaskontraktsioonil toimub ATP hüdrolüütiline lõhustumine ADPks ja fosfaadiks. Lõhustumisprotsessi nimetatakse ATPaasiks ja see toimub müosiini ensüümi abil, ning protsessi käivitab aktiin.Lihaskontraktsioon toimub ATP lõhustumise käigus. Mida kiiremini lihas kontraheerub, seda rohkem energiat vabaneb ja seda suurem on jõudlus. Libisevate filamentide teooria Lühenemise ajal liiguvad aktiinifilamendid mööda jämedaid müosiinifilamente ja lükkuvad sügavale jämedate filamentide kimpu, kuni jõuavad lõpuks sakromeeri keskpaika. Filamendid ise ei lühene! Skeletilihas Algab luult, ületab liigese ja kinnitub pehmete kudede kaudu teisele luule. Ülesandeks liigutada skeleti osi ja seelebi kindlustada keha ja selle üksikosade liikumine. Iseloomustab tahtele alluvus. Vöötlihas.
Lihaskontraktsiooni energeetiline allikas- ATP. Lihaskontraktsioonil toimub ATP hüdrolüütiline lõhustumine ADP-ks ja fosfaadiks. Lõhustumisprotsessi nimetatakse ATPaasiks ja see toimub müosiini ensüümi abil, ning protsessi käivitab aktiin.Lihaskontraktsioon toimub ATP lõhustumise käigus. Mida kiiremini lihas kontraheerub, seda rohkem energiat vabaneb ja seda suurem on jõudlus. Libisevate filamentide teooria- Lühenemise ajal liiguvad aktiinifilamendid mööda jämedaid müosiinifilamente ja lükkuvad sügavale jämedate filamentide kimpu, kuni jõuavad lõpuks sakromeeri keskpaika. Filamendid ise ei lühene! Skeletilihas- Algab luult, ületab liigese ja kinnitub pehmete kudede kaudu teisele luule. Ülesandeks liigutada skeleti osi ja seelebi kindlustada keha ja selle üksikosade liikumine. Iseloomustab tahtele alluvus. Vöötlihas. Skeletilihas e. Vöötlihas, ehk somaatiline lihas on kiuline
Viljastamine toimub merevees, nii permid kui munarakud on seal. Munarakk eraldab peptiide, mida sperm ära tunneb (avab Ca kanali) ja hakkab liikuma atraktantide toimel munaraku poole (kemotaksis); Spermi välismembraanis olevad retseptorid tunnevad ära glükoproteiine ja spermid seonduvad kallerkestaga (kõige välimine kest) munarakul. Järgneb akrosomaalreaktsioon: akrosoom moodustab akrosomaaljätke, mis tungib munaraku seinani. Akrosoomist moodustuvad ka aktiinifilamendid. Akrosomaaljätke peal on valgud (bindiin), mis seonduvad munaraku retseptoritele. Vitelliinkest läheb katki ja spermi tuum tungib munarakku. Samal ajal tekib munaraku pinnale viljastumiskoonus. Spermi sisenemisele järgneb Ca sissevool. Selle tagajärjel muutub vitelliinkest (rebukest) viljastumiskestaks ja teised spermid ei saa enam siseneda. Spermi sissetungimisel on meioosII arrest. Sperm siseneb otse, mitte lapiti (nagu inimesel)
liigeste liikuvuse ja jõu tasakaalustatud areng 38) Lihaskontraktsiooni libisevate filamentide teooria. Lihase mudel. Libisevate filamentide teooria kohaselt on lihase arendatud pinge otseselt proportsionaalne jämedate ja peente filamentide vastasmõjuga. Lihase kontraktsioon e lühenemine on müofibrillis(sama pikk kui lihaskiud) jadamisi ühendatud sakromeeride ( piirkond ühest Z vöödist järgmiseni) lühenemise resultaat. Lühenemisel libisevad peened aktiinifilamendid mööda jämedaid müosiinifilamente, millega nad on vaheliti ja lükkuvad sügavale jämedate filamentide kimpu, kuni jõuavad lõpuks sarkomeeri keskpaika. Müosiini- ja aktiinifilamendid ise ei lühene. A-vöötide pikkus jääb konstantseks, aga I-vööt ja H-tsoon ahenevad. Venitamisel tõmmatakse peenikeste filamentide kimpu jämedate filamentide vahelt vähemas või suuremas ulatuses välja. Müosiinifilamendi ristijätketeks on umbes 150 müosiinimolekuli PEAD. Igal peal on 2
rakus, mis võimaldab biokeemilised reaktsioonid ruumiliselt eraldada. Nendeks organellideks onendoplasmaatiline retiikulum ja rakutuum (nende membraanid on omavahel ühenduses),mitokondrid (mõnel eukarüoodil need puuduvad või on taandarenenud), kloroplastid (paljudel puuduvad), Golgi kompleks, lüsosoomid ja peroksüsoomid. Eukarüootide oluliseks tunnuseks on veel tsütoskelett mikrofilamentide (aktiin) ja mikrotorukeste ehk mikrotuubulite (tubuliin) näol. Aktiinifilamendid määravad raku kuju ja mikrotuubulid tegelevad organellide ümberpaigutamisega, osalevad rakujagunemisel (mitoos ja meioos) ja on viburite koostisosaks. Seeneraku ehitus. Seenerakk koosneb rakukestast, mis koosneb kitiinist. Rakukest on taime rakukestast elastsem ja õhem. Seeneraku keskosas asub kahe membraaniga ümbritsetud rakutuum. Sellest väljapoole jäävas tsütoplasmas paiknevad mitoondrid, mis varustavad seenerakku vajaliku energiaga
südames endas tekkivad impulsid. Koerakkude niisugust omadust nim. automaatsuseks, selle tõttu on süda võimeline töötama ka väljaspool organismi, kui talle tagatakse toitainete ja hapniku juurdevool ning sobiv temperatuur. 5. Lihaskontraktsiooni molekulaarne mehhanism, selle iseärasused erinevat tüüpi lihasrakkudes. Lihaskontraktsiooni energeetika. Nii sile- kui vöötlihase kontraktsioonimehhanism on põhimõtteliselt sarnane. Lihase lühenemisel nihkuvad aktiinifilamendid müosiinfilamentide vahele. Aktiini ja müosiini haakumine toimub müosiini moodustatud ristisildade kohal, need kannavad ka ensüüm adenosiintrifosfataasi, mis kutsub esile ATP muutumise ADP-ks ja müofilamentide teineteise suhtes nihkumiseks vajaliku energia vabanemise. Skeletilihase kontraktsiooni vallandavaks faktoriks on motoorse närvi kaudu leviva AP jõudmine neuromuskulaarse ehk närvi-lihas sünapsini. Motoorse lõpp-plaadi
Peened ja paksud filamendid. Puuduvad sarkomeerid ja müofibrillid.Peened ja paksud filamendid on seotud tihedate piirkondadega, analoogiliselt Z ketastele.Teine ots on kaetud plaatidega, mis asuvad membraanis => membraanide seostumine fibrillidega. Lihaste kokkutõmbumisel peened ja paksud filamendid libisevad üksteise suhtes. Muutub sarkomeeri pikkus. ATP ja Ca2+ juuresolekul müosiinipead pöörduvad ja lükkavad aktiinifilamendid sakromeeri keskossa. Kokkutõmbumine toimub tsoonis, kus aktiin ja müosiin kattuvad. 134. Millistes protsessides lisaks lihasrakkude kontraktsioonile veel osaleb aktiin/müosiin kompleks. Tsütoplasma voolamine Tsütokineesis osalemine- kahe tütarraku moodustumine raku komponentide liigutamine vesiikulite liikumine rakkude edasiliikumine tahkel pinnal 135. Kuidas närviimpulsi jõudmine mootorneuronini põhjustab sarkomeeride kokkutõmbe. Ca2+ osa. Ca konts
· Plasmamembraanil paiknevad retseptorid, millega virgatsaine või hormoon seostuvad, determineerivad, lihasvastuse · Südamelihased (vt täpsemalt punkti nr 10) Süda Üksik tsentraalselt paiknev tuum Ristivöödilisus, mittetahtlikud, tihedad ühendused rakkude vahel 5. Lihaskontraktsiooni molekulaarne mehhanism, selle iseärasused erinevat tüüpi lihasrakkudes. Lihaskontraktsiooni energeetika. Nii sile kui ka vöötlihases on mehhanism sarnane. Lihase lühenemisel nihkuvad aktiinifilamendid müosiinifilamentide vahele. Aktiini ja müosiini haakumine toimub müosiini moodustatud ristsildade kohal.( Kannavad ka adenosiintrifosfaati- kutsub esile ATP muutumise ADPks). Skeletilihase kontraktsiooni vallandavaks faktoriks on motoorse närvi kaudu leviva aktsioonipotensiaali jõudmine närv-lihas sünapsini. Presünapsi vesiikulitest vabaneb atsetüülkoliin seondub postsünapsi membraani N-kolienergiliste retseptoritega, mille tagajärjel aktiveeruvad Na kanalid. 6
• Kasvufaktorite haaramine: raud heemi ja laktoferriini jms küljest • Resistentsus seerumi bakteritsiidsele toimele: kihn+komplemendi sidumise takistamine • Antibiootikumresistentsus: plasmiididega liikide, perekondade vahel Shigellad: • Adherentsi- (ipaD), invasiooni- ja rakusisese paljunemise (IpaB,C) geenid plasmiidis, reguleerib kromosomaalne materjal. Esmalt kinnituvad M-rakkudele. Lüüsib fagotsütoosivakuooli, paljuneb tsütoplasmas. Korraldavad aktiinifilamendid ümber, liiguvad naaberrakku (IcsB) (immuunsüsteemile kättesaamatud). Indutseerivad apoptoosi. • Välismembraani permeaablusbarjäär • S. dysenteriae toodab Shiga toksiini (a/b), mis häirib valgusünteesi, kahjustab endoteeli. A seostub ribosoomiga ja takistab nii valgusünteesi. • Hemolüütiline koliit, HUS seos Shigellaga. Shiga toksiin võib põhjustada HUSi. Haigused. Shigelloos (mulle meeldiks š-ga, aga kõik kirjutavad meil siin järjekindlalt Sh-ga)
Mikrotuubulid moodustuvad - ja -tubuliini heterodimeeridest. Polümeriseerimisreaktsiooniks on vajalik tubuliini dimeeri seostumine GTPga, torukeste depolümeriseerimiseks aga GTP hüdrolüüs GDPks. FtsZ ei agregeeru mikrotuubuliteks. Prosthecobacter- genoomis geen, mille järjestus väga sarnane eukarüoodi tubuliini geeniga, aga neil on ka olemas FtsZ geen. Artubuliinid (Nitrosoarchaeum genoomis on teubuliini geene, mis kõige sarnasemad eukarüootide vastavatele geenidele). Aktiin. Aktiinifilamendid koosnevad eukarüootidel kahest aktiininiidist, mis moodustavad helikaalse struktuuri. Niitide assambleerimine vajab ATP energiat. Aktiin osaleb eukarüootides lihaste töös, raku liikumises, raku jagunemises. Prokarüootidest (bakterid, eurüarhed) on leitud aktiinile sarnaseid valke, näiteks MreB, mis ka agregeerub niidiks, kuid niit pole helikaalne. MreB niidid paiknevad rakumembraani all, enamasti spiraalina ja vastutavad raku kuju eest. Kreaktiin- arhede ürgne aktiin. Väga sarnane
F-Faraday konstant z-iooni valents Tasakaalupotentsiaal K+ jaoks on -95mV ja Na+ jaoks 80mV. Puhkepotentsiaali tekkimine ja hoidmine. Säilitavad mehhanismid: membraani suhteliselt suur läbilaskvus K+ läbi vastavate mittereguleeritavate lekkekanalite, ioonide ebaühtlane jaotus mõlemal pool membraani, rakusiseste suurte anioonide olemasolust tekivad Gibbs-Donnani efektid ja Na+-K+-pump. Libisevate filamentide teooria (H.E.Huxley ja J.Hanson) – lihase lühenemisel nihkuvad aktiinifilamendid müosiinifilamentide vahele. Aktiini ja müosiini haakumine toimub müosiini moodustatud ristisildade kohal, need kannavad ka ensüüm adenosiintrifosfataasi, mis kutsub esile ATP → ADP ja müofilamentide teineteise suhtes nihkumiseks vajaliku energia vabanemise. Aktiini müofilamentide libisemine müosiini suhtes lühendab sarkomeeri. Sarkomeeride lühenemine on vastutav lihaskontraktsiooni eest. Lõõgastumise ajal sarkomeer pikeneb. Lihase lühenemine on sarkomeeride lühenemise resultaat
annaabi.ee 
