Ajatu mälu puudumine (0)

Ajatu mälu puudumine
„Loomingulisus on mälu puudumise tagajärg. See on lihtne: kui sa tead, kui sa mäletad, kuidas midagi teha, puudub igasugune vajadus midagi uut välja mõelda. Siis sa lihtsalt teed. Sageli hästi. (...) Mälu puudumine on eeldus, et asjad toimiksid.“ Lugesin Kaur Kenderi raamatu „ Yuppiejumal “ läbi üsna pikka aega tagasi. Nüüd, enne arvustust kirjutama hakates mõtlesin, et sirvin veel korra raamatu pealiskaudselt läbi. Esimene asi, mis mulle silma jäi, oli allajoonitud mõte, mida on tsiteeritud ka eespool . See lõik oli küllaltki raamatu lõpus. Kas ma hakkasingi seda valetpidi meelde tuletama ? Kas nimelt? Igaljuhul nii see läks. Olen tegelikult rahul, et see nii juhtus, kuna lugedes seda lõiku sain aru, et mul ei ole vaja sajaprotsendilist detailset infot, et midagi arvustada. Vastasel juhul, nagu romaani autor on öelnud, oleks see igav, ühekülgne ja liigselt teksti kinni jääv. Seega arvustan ma seda, mida ma mäletan. Aeg, mis on möödunud teose lugemisest , annab mulle võimaluse olla loominguline ja panna kirja mõtted ja mälestused oma silmade ja hinge läbi.
Raamat räägib neljast täiesti erinevast inimesest, kolmest mehest ja ühest naisest, keda seob teose alguses vaid uus töökoht. Raamatut, teskti ja selle sisu jutustataksegi nende nelja inimese silmade ja mõtete läbi. Tegelikult siiski Kenderi nelja erineva mõttesuuna järgi. Teoses on tunda palju autori enda mõtete arutelu läbi erinevate väljamõeldud tegelaste, tänu kellele ta saab lubada endale diskuteerimist iseendaga erinevate vaadete läbi. Alguses võib tunduda selline neljaks jagunev (enamasti) monoloog tüütu ja arusaamatu. Mis alguses on aga mõistetamatu ja ehk ka tüütu, muutub lehekülgi mööda edasi ronides selgeks manipuleerimiseks ja räägib põhjalikult neljast erinevast vaatest reklaamimaailma kohta. Kaur Kender, olles ise reklaamiga palju tegelenud , oskab hästi välja tuua selle valdkonna ajatud probleemid. Raamat, mis on kirjutatud aastal 1999, tundub tänapäevasele noorelegi lugejale aktuaalne ning erialatruudusest tulenevalt tõsiseltvõetav, kuigi kohati ropu keelekasutusega.
Mäletan hästi üht raamatu esimest kõlama jäänud lõiku. „Ja ega David Allmighty järele ka otsest vajadust ei ole, kuid teatud klientidel on lihtsalt kergem leppida mõttega, et teatud lahendused, mida neile pakutakse, on kuskil mujal kellegi suure ja kauge poolt loodud. David Allmightyle omistatakse palju selliseid tegusid , mis on tegelikult minu tehtud. Aga las inimesed räägivad.“ See lõik võtab paljustki kokku tänapäeva ärimaailma põhimõtted. Lihttöölised teevad tööd, neile makstakse ja kõik nende ideed omistatakse ja sildistatakse koheselt mõne suure ja tuntud nimega. Sel viisil saavad ärimehed kindlad olla, et idee, kaup või teenus on kliendile vastuvõetav ja usaldatav. Inimesed usaldavad enamasti eelarvamust, et kui üks kaup või teenus on kallim kui teine, on see ilmselt ka kvaliteetsem või millegi poolest parem ning hinnas kajastub ka prestiižne nimi, mis on toote juures kliendile vaat et olulisemgi kui hind.
Lisaks ärile tuleb raamatust välja ka klientide pidev rahulolematus ja usaldamatus. Aga milleks üldse minna ja küsida abi (siinkohal) reklaamiagentuurist, kui sa usud , et tead, kuidas ja kus panna oma toode müüma? „ Klient : Heh, noh, jah... aga kas mitte ei peaks siia koma panema ... Stiffer: Tead, miks sul on hirmus tahtmine seda parandada? Tahad , ütlen? Klient: Noh... Stiffer: Sa tunned tähti. Sa oled kirjutamist õppinud. Sa arvad, et tead, kuidas kirjutada. Ma ütlen sulle, et siin pole tegu kirjutamisega. Klient: Millega siis? Stiffer: Siin on tegu müügiga. Kuidas müüa. Mina olen neli aastat müünud.“ Stiffer on müügimehena väga osav ja enesekindel. Ta teab kuidas müüa. Kliendid tahavad, et neid pandaks uskuma, et see mida ta arvab , et on õige, on tõepoolest õige, ning et see kostuks õigena ka läbi teiste hammaste. Jaffa, Stifferi ülemus, on tema üle uhke. „Vahel tuleb kasvõi kuiva trenni teha. Et olla valmis vastama olulistele küsimustele olulistel hetkedel. Olulise eristamises mitteolulisest tuleb tegeleda mitte oluliste ega olulistikulise, vaid igavikuliste asjadega.“ See mõte katab minu arvates kogu ärimaailma tulemuslikkusele suunatud töö juhised.
Minule meeldis raamatu juures see õrn, veidi solvav ja omapärane huumor. „Ja siis lõi jumal hommiku ja õhtu. Esimene päev, kui Dirol kaitses hambaid hommikust õhtuni.“ Kenderi huumor ei jätnud mind külmaks ja selle asemel, et turtsatades lihtsalt rohkem õhku ninasõõrmetest välja lasta, ilmus mu suule tihtipeale naeratus ja soov ka vastavaid kohti teistelegi ette lugeda või tänapäevaselt kuskil suhtlusvõrgustikus tsiteerida. Kaur Kenderi kirjastiil on hästi loetav – laused on lühikesed ja selge mõttega. Uurides teisi arvustusi konkreetse raamatu ja üleüldiselt kirjaniku kohta, võis paljustki leida negatiivset, kuid mina usun, et see on lihtsalt paljudele eestlastele omane kadedus . Märkasin ka, et arvustustest kumas läbi kenderlik lühilauseline stiil. Pean tõdema, et selline kirjaviis on üsnagi nakkav ning ehk kaudseltki minu kirjatöös esinev nähtus.
Ainus, mis mulle raamatu juures arusaamatuks jäi, oli raamatu lõppu lisatud Heiti Talviku luuletus „Orjade koor“. Selle mõte jäi tühjaks ega ühildunud suuresti raamatuga . Ma olen kindel, et Kender oleks leidnud ka oma peast vastavaid mõtteid, mida vajadusel ta osavalt ka luulevormis ette kanda oleks suutnud ja sellega oleks võinud luua ta veelgi terviklikuma pildi kokkuvõttesse.
Üldises pildis oli raamat väga sisutihe ning huvitav lugeda. Hoolimata sellest, et raamat on kirjutatud 14 aastat tagasi, on sisu ja tekst siiski väga päevakohane ning võiks paeluda igas vanuses inimesi. Päris lastele siiski mahlaka sõnavara tõttu ei soovitaks.