Ajaloo fantaasiatöö KESKAEG (0)

Ajaloo fantaasiatöö
Toruni linna lähedal elas vabatalupoeg nimega Friedrich Henz. Ta oli tavaline talupoeg – raha oli vähe ning vahel nappis ka toitu. Friedrichil oli suur pere, keda toita - naine Helga , kaks poega ja üks tütar. Nad töötasid terve perega päevast päeva, Friedrich tegi raskemaid põllutöid, Helga tegi Lindaga tavaliselt süüa ning Antonis ja Carl lõhkusid puid ning käisid karjas.
Ühel päeval pidi Friedrich linna turule minema, et soola ja rauda osta. Helga tahtis, et Friedrich tooks ka ühe suure ning rasvase sea, sest varsti oli Linda sünnipäev. Ta mõtles hetke ja lausus , et kui raha üle jääb, siis toob ta korraliku sea.
Peagi oli mees linnaväravate ees. Kui ta lõpuks turule jõudis, siis nägi ta väga palju asju, mida oleks tallu tarvis, aga kõigepealt pidi ta soola ostma.
Kui ta soola müümise koha üles leidis, siis ostis ta 3 kilo soola. Friedrich pidi soola eest maksma kolm hõberaha. Ta maksis ära ja asus edasi. Kõndides ta pistis käe korraks taskusse , et vaadata kui palju raha tal alles on. Hämmastusega ta peatus . Ta avastas, et alles oli ainult mõned mündid. Sellest hoolimata kõndis ta sepatöökoja poole ja küsis sealt, et kui palju rauda saab nelja hõberaha eest. Sepp vastas, et kaks kilo saab kõige rohkem, kuid Friedrichil oli vaja 8 kilo rauda osta, sest hobustel oli vaja kapju uuesti rautada. Ta jättis asja sinnapaika ning läks edasi. Tee peal märkas ta palju ilusaid sigu , keda Friedrich oleks tahtnud Linda sünnipäevaks osta. Ta oli õnnetu, et raha oli märkamatult kulunud ja ta ei saanud kõike tarvilikku osta. Ta mõtles hoopis jõe äärde minna, mis lookles läbi linna. Kui Friedrich sinna jõudis võttis ta pastlad jalast, istus suure kivi peale ja torkas varbad vette. Vesi oli veel külm. Sellal, kui ta kivil istus ja mõtles, märkas ta kalda ääres midagi helkivat. Friedrich arvas , et see on ebatõenäoline, et seal on raha, kuid uudishimu sai temast jagu ning ta kõndis lähemale. Maas lebas riidest kott , mille peal oli mingi mõõgataoline märk. Ta ei suutnud välja mõelda, mida see märk tähendas kuid võttis koti sülle ja seal sees kõlises midagi. Friedrichil hakkas süda põksuma. Ta vaatas koti sisse ja tal vajus suu lahti.
Seal oli üle kolmekümne mündi. Friedrich oli väga õnnelik oma leiu üle. Ta jooksis kohe turule ja ostis 9 kilo rauda. Friedrich hakkas juba linnast lahkuma, kui tal tuli Linda sünnipäev meelde. Turul otsis ta väga suurt ja ilusat siga. Mõnekümne minuti pärast leidis Friedrich ühe kaupmehe, kes küsis kahekümnekilose sea eest väga head hinda – 5 hõbemünti. Muidugi oli talupoeg nõus ja varsti ta sammus ostetud seaga majast välja.
Kui ta edasi kõndis, siis nägi ta suurt telki, millel oli mõõga märk peal. Friedrichil tuli meelde, et sama märk oli olnud ka rahakoti peal. Ta kõndis korraks telgist välja ja võttis mündid kotist välja ja pani nad taskusse. Riidest koti viskas ta kaugele põõsasse, et teda mingis varguses kahtlustama ei hakataks. Peale seda astus ta sinna sisse tagasi. Seal olid igasugused mõõgad ja teised vahendid millega sai ennast kaitsta või teist rünnata. Friedrich oli nendest asjadest lummatud ning ta otsustas ühe terava noa võtta. Nuga maksis 10 hõbemünti.
Ta otsustas pojale noa kinkida . Peale relvakojas käimist astus ta ka veel pagari töökojast läbi, et mõni hea saiake võtta.
Peagi oli Friedrich linnaväravate juures tagasi, kolm kilo soola, üheksa kilo rauda, priske viiekilone siga kotis ja lisaks nendele ka nuga.
Ta oli üliõnnelik oma päeva üle. Koju jõudes ootas teda üllatus – maja oli korda tehtud ja soe söök oli laua peal. Friedrich rääkis neile loo, mis linnas juhtus ja kõik olid õnnelikud. Peale õhtusööki näitas ta linnast saadud nuga Helgale, kes oli üllatunud mehe leidlikkuse peale ja andis Antonisele, Carlile ja Lindale pagari juurest toodud magusaid saiakesi.
Friedrichil jäi veel 20 hõbemünti üle ja nende eest sai kaua aega vajalikke asju ostetud. Talle tundus, et elu on ilus.