Vahel viimane puudus ja rehetuppa käidi läbi rehealuse. Uksed tehti madalad, et soe kaotsi ei läheks. Lõuna-Eestis oli rehetoas suur raudkivist suitsuahi. Ahju ja seina vahele jäeti vahe, mis täideti liivaga, et ei oleks tuleohtu. Võis vahet ka mitte jätta. Ahju peal sai ka magada. Hiljem ehitati kambri soojendamiseks truup. Suits tuli pärast truubi lõõrides ringlemist reheahju tagasi. Kambrid said soojaks, kuid jäid suitsuvabaks. Toitu valmistati ahjusuu ees lahtisel koldel tuhkhaua kohal rippuvas pajas. Ahjusuu läheduses oli lame kivi (lõugas), millel sai toiduvalmistamise ajal istuda. Hiljem ehitati köögid ja sinna korstnaga pliidid toidu valmistamiseks. Rehetoas olid seinte ääres pingid ja lavad (kravatid), kus sai peal magada. Istumiseks kasutati veel puupakke ja järisid. Magamislava all oli muust ruumist võrega eraldatud kanatool (kanalaut)
rukkileib, tähtsamaiks leivakõrvaseks soolasilk. Ka erinevad jahupudrud olid hinnatavad. Igapäevase kalja kõrvale pruugiti ohtrasti omavalmistatud õlut ja viina. Kuna viina põletamine sai XVII saj suure hoo sisse, siis selle turustamiseks hakati ehitama kõrtse, mis talupoegade seas väga populaarseks said. Seal jagati külauudiseid, sõlmiti lepinguid, mängiti pilli. Tubakas ei olnud veel eriti levinud. Valitsevaks elamutüübiks oli rehielamu, millesse koondus kogu pere. Valgust andsid ahjusuu ja süüdatud peerg. Talurahva riietuse kujundamisele oli oluline mitmete uute moevoolude sissetung, peamiselt Rootsist. (Piki-triibuline seelik, meeste murumüts, põlvpüksid jne). Talurahvakultuuri juurde kuulus lahutamatult torupill.
Igal maal on muinasjutud oma hingestatusega ja rõhk on erinevatel teemadel. Eks määravaks on kindlasti maade ajalugu. Eesti muinasjutud, nagu näiteks ,,Vaeslapse käsikivi", on kindlasti mõjutatud eestlaste orjapõlvest ja raskest talutööst. Minu elus on muinasjutud alati olnud väga erilisel kohal. Ma ei mäleta, et mulle oleks neid ette loetud või jutustatud. Siiski, minu vanaema rääkis mulle tihti erinevaid lugusid kui ta õhtuti praksuva ahjusuu ees sokke parandas, kuid pigem olid need Piiblist pärinevad jutud, lihtsalt toredad legendid, oma elusündmused ja unenäod. Õppisin lugema juba enne kooli ja meil oli kodus erinevaid muinasjuturaamatuid. Nendes raamatutes olid nii kaunid pildid, enamasti imeilusate kleitidega printsessidest ja tugeva rühiga printsidest. Eks see oli ju pisikese tütarlapse jaoks südamelähedane teema. See ajendas ikka ja jälle neid raamatuid sirvima ja märkamatult olid saanud nad minu kaaslasteks. Ma
umbes 1,5-2,5 m pikk ja selle suurus sõltus sellest, kui palju leiba tuli teo ajal teha. 19. sajandi lõpust tehti leiba ümmarguses leivaastjas. Leivanõu peal hoiti kaant ja paljudes peredes ka selle tarvis kootud riiet. Leivanõud ei pestud, peenema leiva tegemisel kaabiti nõu puhtaks. Leivanõud hoiti kuivas kohas, et see hallitama ei läheks. Leibade silumine enne ahjupanekut leivaastjale asetatud leivalabidal Kui ahi oli küdenud, tõmmati puust roobiga söed ahjust välja ahjusuu ees olevasse leesse, koldesse ehk tuhkahauda, seejärel pühiti ahjupõrand ahjuluuaga puhtaks. Mandril kasutati kasest, Saaremaal ja Muhus kadakast, Pöidel ka hanepajust, kuuse- ja männiokstest ahjuluudasid, talvel kasutati kõikjal ahju puhastamiseks vihtasid. Enne leibade ahju panekut vajutati neisse mitmesuguseid märke, sh maagilisi (rist, viiskand, peremärk). Õige leivaahju kuumus peaks olema kogu küpsemise aja ühtlaselt 250 kraadi.
REHIELAMU Grupi töö Pirje Pesor Jana Ardan Merily Lempu PT- 14 ● Rehielamu oli talu kõige tähtsam hoone. Tegemist on Läänemeresoome keskkonnas kujunenud kultuurinähtusega .Rehemaja kolm tähtsamat osa olid rehetuba, rehealune ja kambrid Rehielamu keskne ja vaieldamatult tähtsaim ruum oli küttekoldega rehetuba, mida kasutati aastaringselt elutoana. Rehetoa põrand tehti savist, kuhu segati ka liiva või mulda. Toitu valmistati ahjusuu ees lahtisel koldel tuhkhaua kohal rippuvas pajas. Suuremas ruumis hoiti talvel loomi ja kui oli suurem pidustus siis tantsiti seal samas ruumis. Voodid asusid rehe toas meetri kõrgusel põrandast voodis oli neil külje all põhk mis hoidis talvel sooja neil olid rehielamutes akende asemel lükandluukidega suletavad avad (pajad) Kasutati ka seapõit või maokelmet. Rehealune oli põhiliselt majandusruum, mille esi- ja tagaseinas
Enne leiva ahju panemist tehtud ristimärk. Rist aitas kaasa leiva kerkimisele ja kaitses lõhkimineku eest. Kuigi võrdsete harudega rist on igipõline kaitse- ja õnnemärk, ei mõeldud uuemal ajal alati enam selle tähendusele: "tehakse nii nagu vanaemad tegid". Mõnel pool musutati leibasid ka ahjupanemisel: leiba ahju pannes tehti mokkadega musutamise häält, siis pidanud leivad hästi kerkima. Kui leivad ahju pandud, hakati mõtlema, et need kenasti kerkiks. Lapsi tõsteti ahjusuu ees yles, anti neile musu ja öeldi "Tõuse, tõuse kakuke, kasva kasva, lapsuke!" Kui leivad ahjus, ei tohi keerata selga ahjuukse poole leivad võivad jääda taignased. Ahjusuu ees midagi ebaviisakat teha (peeretamine, halvad sõnad) ei tohi: leivad lähevad ahjus lõhki, tulevat kyyr selga. Leiva segamisest kuni ahju panekuni tehtud vigade eest oli tasuks lõhki kypsend leib. Seda aga ei ole peetud heaks märgiks. Olenevalt, kas pragu oli risti, pikuti või mõnd teist moodi,
Kõrvalruumid olid mõlemat tüüpi majades sahver, kuhu pääses esikust, ning kelder, mis osas majades asus sahvri all, osal oli õuel ühiskelder. Eraldi paiknes õuel puukuur, kus igal perel oli oma osa. Alles 19.sajandi õpus tõi tuleohutuseeskiri muutuse kahekorruseliste elamute plaanilahendusse. Nimelt hakati nõudma teisele korrusele kahte otseväljapääsuga treppi. Üheks trepiks jäi tuulekojas olev keerdtrepp, teine tuli ehitada köökkoridori. Sellega seoses tehti ahjusuu tuppa, mitte koridori nagu varem. Tuba muutus küll naabritest eraldatud kööktoaks, kuid nii ruumi kui ka puhtuse mõttes elamistingimused halvenesid. Üldiselt hakati uutes majades ehitama pisut suuremaid kööktube ning elamistingimusi püüti parandada sellega, et keedukolle eraldati toast kas säärvandiga või laeni ulatuva vaheseinaga omaette köögiks. Kui ruum lubas, jaotati köögipool veel vahekardinatega köögi- ja toaosaks. Veevärki eeslinnades algul polnud
Montfauconi kelder, mida Hugo kirjeldab nõnda: "Kivist kast, selle vastiku ehituse alusmüür, oli seest õõnes. Seal asus avar kelder, mida pealt kattis vana katkine raudvõre. Sinna ei visatud mitte üksnes inimeste jäänuseid Montfauconi ahelate küljest, vaid ka teiste õnnetute korjuseid, kes olid üles poodud mujal Pariisi võllasammastel." Raudvõre on Justiitspalee piinakambri ahju ees: "Ahju sulgev raudvõre oli üles tõstetud. Tumedas müüris lõõmava ahjusuu kohal oli näha ainult võre varbade alumisi otsi, mis paistsid mustade, teravate, suurte vahedega hammaste reana, nii et kogu ahi sarnanes muinasjutulise tuldsülitava lohe suuga. Keset tuba üsna maa ligidal oli nahkmadrats. Selle kohal rippus võlvitud lakke kinnitatud pandlaga rihm vaskrõnga küljes, millesse hammustas nikerdatud läsuninaline koletis. Selle Tartarose nimi oli lihtsalt piinakamber." Hugo kirjeldab Claude Frollo
Ristimärk tehakse kas ainult esimesele leivale või siis kõigile. Leibade ahjupanek kolhoosi pagaritööstuses. Mordva ANSV Dubjonki raj. Povodimovo k. J. Karm. (Fk 2332:2, Fk 2332:3) Leiva ahjupanemiseks kasutatakse leivalabidat kojme, mis on valmistatud puust ja kinnitatud ka puust varre külge. Tavaliselt seisab leivalabidas toas ahju juures. Et leib labidale kinni ei jääks, raputad labidale jahu (kojme langs potshudat potsht). Pärast leibade ahjupanekut suletakse ahjusuu plekkplaadiga zaslom ja ka korsten suletakse. Olenevalt sellest, kuidas ahju on köetud, hoitakse leibu ahjus poolteist kuni kaks tundi. Tuntakse mitmeid viise, et kindlaks teha, kas leib on küps. Uurimuses «Issledovanija po materialnoi kulturõ mordovskogo naroda» viidatakse sellele, et leibade küpsetamise aega mõõdeti taigna lahustumise kiirusega vees. Võeti rusikasuurune tükk tainast ja lasti see veega täidetud savipotti ajal, kui leivad ahju pandi. Kuni
valmistamisel. Seeni säilitati nii kuivatatuna kui soolatuna. Setu köögis on tähtsal kohal erineva täidisega pirukad, nii kaetud kui lahtised. Setu perenaiste rukkileivataignal piruka latikapiraka, särepiraka, ahunikupiraka täidis oli tervetest kaladest. Üldiselt tehti pirukate kate sellest, mida tagavaraks oli - seened, kalad, kohupiim, marjad ... Pirukate kõrval küpsetati raudpannil ahjusuu ees pliine. · Ungari toidukultuur Elin Palumäe SR13 Ungari köök on mõjutusi saanud nii slaavi, Itaalia kui Türgi köögist ning Viini õukonna kaudu ka Prantsuse köögist. Traditsioonilisele Ungari köögile on omased paprika, searasv, punane sibul ja hapukoor. Kogu maailm arvab, et ungari kokakunsti iseloomustab rohke paprika kasutamine. Tegelikult sattus paprika ungari kööki pooljuhuslikult kreeklaste ja türklaste vahendusel.
Tänapäeval tuntud segakama, mis sisaldab ka kaunvilja, sai alguse Mulgimaalt ja levis üle Eesti. Kamajahu valmistati kodus nagu muudki jahu, tavaliselt kevadel pärast seemnevilja külvi allesjäänud viljast. Hoolas perenaine tegi alati lisaks jahule ka paar vakka kama. Esmalt valati vilja peale niipalju vett, et terad oleksid kaetud ja keedeti paar tundi, kuni tera hakkas pehmeks minema. Siis kallati terad puhtaks pühitud ahjupõrandale kuivama, ahjusuu pidi samal ajal lahti olema, et liigne aur välja läheks. Kui auru enam polnud, ahjusuu suleti ja terad küpsetati purukuivaks. Lõpuks jahvatati kas käsikiviga või veskis jahuks. Kamaterade küpsetamine nõudis suurt vilumust ja nii vastutusrikast tööd tegid perenaised alati ise. Tänapäeval on kama tegemine usaldatud suurtele tootmisettevõtetele. Pereleib Tootmise AS Pärnu tsehhis tehakse suvel 45 tonni kamajahu kuus, mille eestlased ka rõõmsalt nahka pistavad.
põles pikkamööda, oli ahi parajalt kuum. Nüüd kasteti käed veega märjaks, tõsteti paras tainatükk puust leivalabidale ja hakati pätsi voolima. Leivapäts tehti veega siledaks, peale vajutati rist, viiskand või peremärk ja lükati labida abil ahju. Kui kõik pätsid olid ahjus, pandi plekkplaat ukse ette. Vanemal ajal suleti leivaahi ka paeplaadiga, servad topiti savi, märja tuha või nartsuga kinni. Saardes olevat ahjusuu koguni tellistega kinni müüritud. Leivanõusse jäänud riismed koguti kaapekakuks, mis ahjusuule küpsema pandi. Emad tegid alati lastele nende meeleheaks väikesi pätsikesi (Moora, 1991; Vunk, 1993). Suvel ja sügisel asetati puhtaid kapsalehti leivapätsidele alla. Selliselt ahju pandud leivad küpsesid alt pruuniks ja olid väga maitsvad. Leibadel lasti ahjus olenevalt pätside suurusest kaks-kolm tundi küpseda.
Kui ahju visatud jahu põles pikkamööda, oli ahi parajalt kuum. Nüüd kasteti käed veega märjaks, tõsteti paras tainatükk puust leivalabidale ja hakati pätsi voolima. Leivapäts tehti veega siledaks, peale vajutati rist, viiskand või peremärk ja lükati labida abil ahju. Leibade silumine enne ahjupanekut Kui kõik pätsid olid ahjus, pandi plekkplaat ukse ette. Vanemal ajal suleti leivaahi ka paeplaadiga, servad topiti savi, märja tuha või nartsuga kinni. Saardes olevat ahjusuu koguni tellistega kinni müüritud. Leivanõusse jäänud riismed koguti kaapekakuks, mis ahjusuule küpsema pandi. Emad tegid alati lastele nende meeleheaks väikesi pätsikesi. (Moora, 1991; Vunk, 1993). Vormiti ümmargused või piklikud leivapätsid, siluti ning lükati leivalabidaga 1,5-2 tunniks ahju küpsema. Suvel ja sügisel asetati puhtaid kapsalehti leivapätsidele alla. Selliselt ahju pandud leivad küpsesid alt pruuniks ja olid väga maitsvad
bastione. Püstitati maakalmistutel ka rõngasriste, millesse raitu peamiselt suurte ladina tähtedega. Eestlase peatoiduks oli endiselt rukkileib, kala, jahust ja tangudest puder, herned, läätsed jne. Rikkalikult oli laud kaetud jõulude ja pulmade ajal. Igapäevaselt joodi mõdu ja kalja, selle kõrval pruugiti ka õlu ja viina. Rajati kõrtse, kus vahetati kuulujutte. Tubaka levik oli alles algstaadiumis. Elamutüübiks oli rehielamu. Pere kogunes rehetuppa, millesse valgust andis ahjusuu ja süüdatud peerg, ahju all said sooja ka loomad. Riietuse uuendused said alguse Rootsist. Nt tuli sealt pikitriibuline seelik ja meeste põlvpüksid. Talurahvakultuuri juurde käis ka endiselt torupill. 5. Põhjasõda Enne Põhjasõda olid Venemaa ja Poola tunnistanud Rootsi alasid Eestis Oliwa ja Kärde rahuga. Need rahud aga ei püsinud kaua, 1699 loodi juba Rootsi- vastane liit, mille peaeesmärgiks oli tagasi saada Rootsi poolt ära võetud maad. Liitu
Ahjus hõõgub tuli ja punetab sealt seinte peale. Ahju ees savik (müüritud iste), kolde köhal ahela otsas pada. Ahju kõrval pink, kartsas ja vanaema voodi. Teisel pool vastasnurgas uhmripakk, leivalabidas, ahjuluud ja muu koli, seinas soone peal kinni- ja lahtilükatav uks, pulk ees, ja all nurga sees kassiauk. Ukse peal lahtine laud, mille kaudu valgust sisse ja suitsu välja võib lasta; ukse kõrval sulase voodi. Tagaseinas väike sagarate peal käiv uks, lingi asemel köieots. Ahjusuu ees iste, selle ees vokk, saviku lähedal pihijalg põleva peeruga. Hiline talveõhtu, õues torm ja aeg-ajalt huntide ulumine. PERENAINE, 40-aastane, vaevatud näoga, lühikeseks lõigatud juuste peal valge (Halliste) pearätt, mille kolm nurka selja peale alla ripuvad, kasukpihik, must körtsik, linane põll, jalanartsud ja parkimata nahast pastlad, -istub saviku lähedal ja ketrab. MANN (MARI), 8-aastane valgetverd tüdrukuke,
küpsetati leiba, söödi ja magati. 5 Mehed nokitsesid tubaste puutööde kallal, naistel tuli kedrata linad ja villad ning veeta pikki tunde kangastelgede taga. Külmal ajal toodi rehetuppa ka väiksemaid loomi. Sügisel kuivatati sama ruumi suitsunud partel põldudelt koristatud vilja, et märg vili hallitama ei läheks. Rehetoa taganurgas, suuga vastu sissekäiku, paiknes suur reheahi. Ahjusuu ees oli lahtine tulease, mille kohal rippus kookudega kaks pada. Enne pliitide tekkimist keedeti seal talu toidud. Leiba küpsetati ahjupõrandal. Korstnat reheahjul ei olnud, ahju kütmisel tuli kogu kibe suits rehetuppa. Suitsu väljalaskmine toimus suitsuaugu või ukse kaudu, suitsupiir jäi rehetoas 1–1,5 m kõrgusele. Rehetoas oli alati tunda mõrkjat suitsulõhna ning selle nõgised seina- ja laepalgid muutusid aastatega süsimustaks.
Rehetoal oli harilikult kolm ust, üks viis rehealusesse, teine kambrisse ja kolmas, esiküljel olev, õue. Rehealuse- või kambripoolses taganurgas oli pae- või maakividest müüritud korstnata suitsuahi, mille peal oli soojusekogujana munakividest keris (vanemal ajal oli pealt lahtine, kuid 19.saj juba valdavalt kinni ehitatud). Kagu-Eestis ja saartel oli rehetoas sageli kerisahju asemel keriseta umbahi, kas täiesti massiivse laega või paari ahjusuu kohal avaneva tõmbelõõriga. Toitu valmistati ahju ees lahtiselt, keedukolde kohal vinna küljes rippus käänatava pajakoogu otsas suur pada. Kolde kõrval oli istumiseks madal lõugas. Suits lasti kütmise ajal välja rehetoa välisuksest või rehealusesse viivast uksest. Välisuks oli sageli kahekordne, seespool täisuks ja väljaspool ainult ukseava alumist poolt sulgev pooluks (võreuks, sanguks). Suitsupiir oli toas kuni 1,5 m kõrgusel.
takistatud õhu juurdevooluga. See takistab põlenud gaaside äravoolu ja põlemiseks vajaliku hapniku juurdevoolu. Ka siseruumides esines põlevmaterjali ja asjade kuhjamist soojamüüri või ahju ümbrusesse (vt. Joonis 2.36 vasakul). Selline tegevus on riskantne ning suurendab tuleohtu majas. Ahju, pliidi ja kamina esine puitpõrand tuleb võimalike sädemete ja ahjust väljakukkuvate põlevate tukkide eest katta metall- või betoonplaadiga ahjusuu ees. Joonis 2.36 Potentsiaalne oht tulekahju tekkeks on küttekeha peale ja ümber kuhjatud asjad (vasakul). Puitpõrand tuleb kaitsta võimalike sädemete eest metall- või betoonplaadiga ahjusuu ees. Vastavalt Tuleohutuse järelevalve aastaraamatule 2008 on hukkunutega tuleõnnetused toimunud valdavalt elumajades (78% kõigist tuleõnnetustest). 50% tulekahjudest on leidnud aset kivist eluhoonetes. 31% moodustavad puitelamute tulekahjud
ehituste kihtide alt läbi paistab, on ju uus Pariis vana peale ehitatud, ühtki akent polnud ses keldris, ühtki avaust peale madala sissekäigu, mille sulges hiiglasuur raudvärav. Valgust oli sellest hoolimata toas küllalt; paksu müüri sisse oli ehitatud ahi, kus põles suur tuli, mille punased vastuhelgid keldrit täitsid, muutes kahvatuks viletsa küünla valguse, mis nurgas seisis. Ahju sulgev raudvõre oli üles tõstetud. Tumedas müüris lõõmava ahjusuu kohal oli näha ainult võre varbade alumisi otsi, mis 300 paistsid mustade, teravate, suurte vahedega hammaste reana, nii et kogu ahi sarnanes muinasjutulise tuld-sülitava lohe suuga. Selles valguses nägi vang ümberringi toas koledaid riistu, mille otstarbest ta aru ei saanud. Keset tuba üsna maa ligidal oli nahkmadrats. Selle kohal rippus võlvitud lakke kinnitatud pandlaga rihm vaskrõnga küljes, millesse hammustas nikerdatud läsuninaline koletis
annaabi.ee 
