TÖÖLISKULTUUR (ELAMISTINGIMUSED, KORTERITE SISUSTUS) (1)

Elamistingimused
Vabrikute ehitatud tööliselamud jagunevad kolme põhitüüpi:
1) suured kasarmud, neist osa suurte ühiseluruumidega, osa koridorisüsteemilisi ja väikeste korteritega.
2) ridamajad, põhiplaanilt mõisa moonakamajade sarnased, korteritesse väljast eraldi sissepääs. Tihti nimetati pikki ridamaju kasarmuiks.
3) väikemajad, neid ehitati seal, kus töökäsi vajati vähe või kus oskustöölised toodi algul väljastpoolt sisse.
Kõige raskemad olid elamistingimused vanades, enne 1870.aastaid ehitatud suurtes kasarmutes. Ruumid olid külmad ja niisked. Niiskust soodustas pesu keetmine toas, sest pesukööki polnud. Õhku rikkuasid välisukse kõrval seisvad lahtised uriinitünnid(uriini koguti vabrikus kalevi pesemiseks ja värvimiseks). Üürnikud püüdsid ise olukorda parandada, jaotades ruume vaheriidega väiksemateks osadeks . Kes kurtis vi kaebas, see kaotas nii korteri kui ka töö.
Alles 19.sajandi lõpus, aga eriti pärast 1905.-07. Aasta revolutsiooni hakati olusid mõneti parandama. Osa kasarmuid sai pealeehitise, ka kasarmute sees hakati ajutisi vaheseinu asendama püsivatega ning moodustama koridorisüsteemis kööktube. Kui seni olid töölised kasarmukoha saanud tasuta, siis nüüd hakkas tuba maksma 1-1,25 rubla kuus. Paranesid ka sanitaarolud: kaotati uriinitünnid, kuuride juurde ehitati püsikäimlad, tarbevett hakati saama sauna väliskraanidest ja kolmest pumbakaevust, kust see kalekookudega tupa kanti (varem oli vett toodud jõest).
Teine osa kasarmuid oli nn rõdudega, kus koridori üks sein, mis eraldas teda õuest, oli kõigest rinnakõrgune, teises seinas olid vaheldumisi köökide uksed ja tubade aknad. Kööke oli korrusel kuus, igaühes pliit , veekraan ja valamu .
Uued, aastail 1880-1900 valminud valdavalt kolmekorrulised kivikasarmud, kus oli kokku 10 564 korterit , olid kvaliteedilt ja plaanilahenduselt vanadest tunduvalt paremad: koridorisüsteemilistes majdes koosnes korter kas ühest suurest toast ja köögist või kahest toast ja köögist, mille juurde kuulus käimla. Ühiskasutuses olid koridoridesse paigutatud veekraanid ja valamud ning keldri- ja pööningukorruse panipaigad.
Võrreldes mitmekorruliste kasarmutega, oli elu väiksemate töölisasulate ridamajdes inimsõbralikum: perele jäi rohkem iseolemisvõimalusi.
Elamistingimused olid väikemajades ridamajade omadega sarnased. Ruudukujulise või kergelt ristkülikuks venitatud põhiplaaniga majas oli keskel asuva korstna ümber 4 kööktubakorterit, sissekäik hoone kummastki otsast.
Kõrvalruumid olid mõlemat tüüpi majades sahver, kuhu pääses esikust, ning kelder , mis osas majades asus sahvri all, osal oli õuel ühiskelder. Eraldi paiknes õuel puukuur, kus igal perel oli oma osa.
Alles 19.sajandi õpus tõi tuleohutuseeskiri muutuse kahekorruseliste elamute plaanilahendusse. Nimelt hakati nõudma teisele korrusele kahte otseväljapääsuga treppi. Üheks trepiks jäi tuulekojas olev keerdtrepp, teine tuli ehitada köökkoridori. Sellega seoses tehti ahjusuu tuppa , mitte koridori nagu varem. Tuba muutus küll naabritest eraldatud kööktoaks, kuid nii ruumi kui ka puhtuse mõttes elamistingimused halvenesid. Üldiselt hakati uutes majades ehitama pisut suuremaid kööktube ning elamistingimusi püüti parandada sellega, et keedukolle eraldati toast kas säärvandiga või laeni ulatuva vaheseinaga omaette köögiks. Kui ruum lubas, jaotati köögipool veel vahekardinatega köögi- ja toaosaks.
Veevärki eeslinnades algul polnud. Vett saadi õuel asuvaist pumbakaevudest, joogivesi tuli osta veevedajatelt või tuua kesklinna veevõtukohtadest. 1890. aastail hakati veevärki ka eeslinnadesse paigaldama. 1915. aastaks jõudis see peaaegu kõigisse linnajagudesse. Töölisrajoonides ühendati veevõrku ainult õuel asuv pesuköök, vähestes majades toodi kraan ka alumise korruse koridori. Kanalisatsioonivõrguga ühendati eeslinnades üksnes õuel asuv lampkast. Enne seda oli must vesi viidud õuenurka solgiauku.
Siseviimistluselt olid tööstusasulate tööliskorterid üsna sarnased: tubade lagi altpoolt laudadega üle löömata, seinad krohvitud ja lubjatud, põrandad värvimata. Üldiseks muutusid tapeetimine ja põrandate värvimine alles 1920. aastail.
Elamuruume valgustas pimedal ajal petrooleumlamp. Elektrivalguse said tööstusasulate korterid enamast esimese maailmasõja paiku.
Korterite sisustus
Töölispere valdavalt ühest väikesest ruumist koosneva korteri sisustus oli lihtne ja napp, algselt omaaegse talutoa sisustuse lähedane (põhiesemed voodi, laud, tool , kirst ja riiul , ka toidukapp). Uus keskkond ja aeg tõid muudatusi. Leviva üldeuroopaliku mööblimoe mõjul püüdis ka töölispere jõudumööda muretseda uusi ajakohaseid esemeid.
Sajandivahetusel olid keskmise suurusega ja sissetulekuga töölispere elutoas paar voodit, söögilaud, toolid , pink, riiul, toidukapp ja kirst või kummut , mõnel ka riidekapp , peegli- ja lillelaud. Vahariidega kaetud söögilaud ja toolid asetsesid linnamoe kohaselt keset tuba. Söögilaual söödi, õpiti ja tehti õmblustööd. Pärast sööki kaeti laud laudlinaga. Oli peresid, kus linsid kasutati ainult pühapäeviti ja pühade ajal, vähestel laudlina polnudki.
Toamööbli hulgas oli oluline voodi. Abielu rahva voodi seisis tavapäraselt ahju taga, eraldatud toast kas riidekapi või ettetõmmatava riidega, hiljem liigendsirmiga. Sajandivahetusest alates magati üldiselt kahe lina vahel, varem oli kasutatud üksnes aluslina. Esialgu kaeti voodi ja padjad päevaks magamistekiga, ent peatselt ilmusid voodite peale linnamoe kohaselt päevatekid. Imik magas hällis, linnas üha sagedamini korvis , 2-5 aastane laps enamasti vanemate voodis.
19. sajandi lõpus muutus sisustuse oluliseks osaks kummut. Peale tarbeväärtuse oli kummutil korteris kaunistav otstarve. Töölispere koondas kummutipealsele oma iluasjad, tollase väikekodanliku moe kohased esemed: 2 küünlajalga, 2 ühesugust vaasi , pereliikmete raamitud fotod, paljud hoidsid seal ka piiblit, lauluraamatut ja fotoalbumit ning portselanist ja kipsist nipsasju.
Ka riidekappe hakati sajandivahetusest peale sagedamini tellima. Tavapäraselt seisis kapp vanemate voodi ees, ka jaotati sellega tuba puhtaks ja köögipooleks. Paljud pered ei jõudnudki riidekappi muretseda. Riided seisid siis seinal nagis, osalt ka kirstus ja kastis.
Raamatuid oli töölisperedes vähe, peamiselt olid need vaimuliku sisuga väljaanded ja laste kooliõpikud. Neid hoiti laua või kummuti laekas. Raamaturiiul oli enne esimest maailmasõda ainult mõnel perel.
Tööliste kodudes võis näha ka rohelisi või punase plüüsiga kaetud pehme mööbli komplekti üksikosi - tooli või tugitooli.
Perenaise abiliseks sai sajandivahetusel üha sagedamini käsiõmblusmasin. Selle kõrval olid veel 20. sajandi alguses au sees vokk ja kitsad kangasteljed .
Aega näitas lihtne pommidega seinakell, sajandivahetusest alates üha enam ka nikeldatud äratuskell.
19. sajandi lõpus hakkasid lihtsale tööliskorterile hubasust lisama tekstiilesemed: triibulised põrandariided, põrandavaibad, tekstiga ja tikitud motiividega seinariided, heegelpitsidega laudlinad, linikud, käterätid, kardinad , padjapüürid, tekilinad, päevatekid jms, mis muutsid interjööri rõõmsamaks ja värviküllasemaks.
Korterite seinu kaunistasid ka raamitud fotod, oleograafilised metsa- ja loomapildid, vaimuliku sisuga pildid ja piiblitekstid. Aknalauale ja selle ette lillelauale paigutati toalill, kõige rohkem oleandreid, fuksiaid, pelargoone ja mürte.
Teatavast sarnasusest hoolimata oli igal korteril oma ilme, mis sõltus elanike võimalustest ja iseloomust.
Kasutatud kirjandus:
Eesti entsüklopeediakirjastus ”Eesti rahvakultuur ”