Aeg ja inimene - Kirjand (3)

„Aeg ja inimene“
Meie elus võib juhtuda situatsioone, kus me ei oska ajaga midagi peale hakata - minevikus elada tähendab seda, et aeg justkui peatuks, tulevikus elada tundub, et aeg möödub liiga kiiresti ning ainult hetkes elada tundub hoopis nagu me ei vastutaks oma tegude eest. Mis siis oleks inimeste jaoks kõige õigem, et aega väärtuslikult kulutada?
Aeg ei ole lihtsalt üks kella tiksumine, vaid selles peitub meie endi kogemused elust. Läbi kogemuste me muutumegi ja seda ei oleks ilma minevikuta. Mis juhtub aga siis, kui jääme kinni minevikku? Aeg peatub. Mitte kell ei lõpeta tiksumist, vaid me ei saa edasi minna, kui pole lasknud lahti oma süümepiinadest või vihast. Minu jaoks on elus kõik mööduv ja kaov. Me oleme kõigest inimesed, me teeme vigu ning kuskil pole kirjas, et peaksime ilmtingimata kahetsema neid. Peame vaatama kaugemale, küsima endalt: „Mida ma sellest õppisin?“ , ja siis näeme, kuidas elu läheb ainult edasi.
Inimene ja aeg on omavahel nii seotud, et vaevu märkamegi, millised olime ja millised oleme praegu. Aeg muudab meid isegi siis, kui soovime järjekindlalt iseendaks jääda. Eriti nooremas eas, kui me ei kontrolli ennast ja ei vastuta oma tegude eest, sest elame veel ainult hetkes. Siis aga ajapikku näeme, et me ei saa ainult iseendale mõelda, vaid ka teistele, kuna muidu võivad lähedased ja sõbrad haiget saada, kui me ei ole viisakad ja ei kohtle neid austusega. Peame laskma lahti oma egost ja õigustustest. Võime veel arvata, et ainult meil endil on õigus, aga aeg näitab, et kui me tõesti nii arvaks, peaks meist kõigist president saama. Hetkes elada, näitab ebaküpsust, seljuhul, inimesed, hingake sügavalt sisse ja mõelge, kas asi on väärt tõsta häält ja suruda oma tõekspidamisi peale.
Elu võib vaadelda kui joonlauda - ainult üks pikk joon, mis viib meid aina ligemale oma eesmärgi poole. See võib juhtuda juba homme , aga niipea, kui see eesmärk on saavutatud, on inimene õnnelik. Selle jaoks peakski mõtlema tulevikule, et saavutada oma kindlad eesmärgid. Inimene ei pea selleks ilmtingimata võitlema, võib kujutleda seda juba mõttes tegemast, kuni saatusetahtel see ongi tema käes, kuna ta ise teab, et tuleb oma eesmärgiga perfektselt hästi toime. Kui aga inimene soovib midagi, aga ta sellesse ise ei usu, et ta selle saab, siis paraku nii ei juhtugi. Unistada võib, aga mitte lõputult. Nagu Sonaya Roman on öelnud: „Tugevatel inimestel on tahe , nõrkadel ainult soovid.“ Mina usun, et kui inimene ei saanud seda, mida ta hinges soovis, siis järelikult nii ei pidanudki minema. Seetõttu ei peaks kunagi üleliia meeleheitele minema kui ei lähe elus nii nagu soovime, vaid lihtsalt unustama selle. Tulevikus liiga palju elada ei ole samuti vaimselt tervislik, sest siis hakkame tundma, kuidas aeg „meie eest ära jookseb “. Inimene on noor vaid korra elus, seega peaks nautima seda, mitte vinguma oma keha üle, teesklema täiskasvanut ja või mõtlema, kas saab oma juhiload või mitte.
Elu on pikk, isegi lõputu iseendaga võitlemine, mis viib meid lõpuks tõdemusele, et see kõige parem ja kallim pool on meis koguaeg olemas olnud, ainult me pole suutnud seda siis kasutada, kui vaja oli. Oleme liiga tihti läinud kergema vastupanu teed ning lennutanud sellega tillukese inimlikkust meist endist tuulde. Mina võin öelda, et kunagi pole liiga hilja näidata ennast heast küljest, kuid miski ei tule niisama lihtsalt. Peab andma nii inimesele kui ka ajale aega, et olla hingelt terviklik. Kui teda lõputult kiusata oma tegude pärast ja öelda, kuidas elama peab, hakkab vaimselt nõrk inimene alateadlikult käituma just vastupidistelt teiste soovidele. Niiviisi võib inimese tasakaalust välja lüüa – tekib ebakindlus, viha teiste ja ka enda suhtes. Me kõik vajame aega, et mõelda läbi, mida valesti tegime või pruugime teha ning leida üles oma heatahtlik pool, et tulla võitjaks siin elus.
Aeg ei näita, kuidas me elama peame, ta aitab üle saada armastusvaludest, probleemidest ja ilusatest momentidest, mille sarnast enam kunagi ei juhtu. Kõige parem on elada olevikus , kuna siis kaob hirm tuleviku ees ja minevik on kõigest eelmine peatükk meie elust.