sisetundel põhinevad lahendused ROHELISE KÜBARA MÕTLEMINE loov: enneolematud ja pöörased ideed, alternatiivid, provokatsioonide ja muutused SINISE KÜBARA MÕTLEMINE terviklik: kasutatakse kogu mõtteprotsessi kontrollimiseks või ülevaatuseks, vaadatakse probleemi tervikuna * mis on TRIZ TRIZ põhineb teadmisel, et enamus inimkonna tehnilise progressi lahendusi, sealhulgas ka kõige originaalsemad ja uuenduslikumad, võib üldistada ja abstraheerida üllatavalt väheste põhimõtete ja mudelitega. * üks välismaine projekt, mis on hästi läinud. Skype, Realeyes * milline artikkel Hei ajakirjast meeldis kõige rohkem. Millest seal räägiti?
„Scenarios are stories. They are stories about people and their activities.“ John M. Carroll Stsenaariumid annavad elava ettekujutuse lõppkasutaja/kasusaaja kogemusest Stsenaariumid panevad paika tõlgenduse ja lahenduse, kuid on „avatud lõpuga“ ja lihtsalt redigeeritavad Stsenaariumeid saab kirjutada erinevatel töö tasanditel, erinevatest perspektiividest ja eesmärkidel Stsenaariumeid annab abstraheerida ja kategoriseerida Stsenaariumid aitavad luua vajalikke tulemusi Stsenaariumi elemendid Tegevuspaik (kirjeldus episoodi algusstaadiumist ja seotud objektidest) Osalejad Eesmärgid Osalejate tegevused Osalejatega toimuvad sündmused Objektid Stsenaariumite tüübid Probleemi stsenaarium – kirjeldab hetkeolukorda (mida kasutaja/klient saab teha)
vormidest. Kui inimese psüühiline toimimine on korras, siis on tal võimalik tunnetada füüsilist maailma ja selles ühetaoliselt toimivaid loomusi. Inimese loomus (vorm) on niisugune, et kui välismõjud meeleelundeid mõjutavad, siis tajumused jäävad mällu ning nähtumusi tajumustest saab niiviisi ühtlustada, et välised asjad jäävad teadvusse püsima. Inimarul on kaks poolt. Aktiivse aruna (aktiivne intellekt) suudab ta konkreetsetest üksikutest asjadest vormid välja abstraheerida ning mõelda väliste asjade vorme ilma nende asjade materiaalse aspektita. Mateeriast ei ole võimalik otseselt mõelda (aru saada), sest teadvuses ei saa tekitada selle teisikut. Aristotelese järgi on see teada analoogia põhjal. Tõepoolest, substraat (mateeria) peab olema, sest: 1) kui mitu predikaati omavahel ühendatakse, siis peab olema subjekt: ühte predikaati saab teise kohta preditseerida ainult juhul, kui tegemist on ühe ja sama asja predikaatidega;
Kui inimese psüühiline toimimine on korras, siis on tal võimalik tunnetada füüsilist maailma ja selles ühetaoliselt toimivaid loomusi. Inimese loomus (vorm) on niisugune, et kui välismõjud meeleelundeid mõjutavad, siis tajumused jäävad mällu ning nähtumusi tajumustest saab niiviisi ühtlustada, et välised asjad jäävad teadvusse püsima. Inimarul on kaks poolt. Aktiivse aruna (aktiivne intellekt) suudab ta konkreetsetest üksikutest asjadest vormid välja abstraheerida ning mõelda väliste asjade vorme ilma nende asjade materiaalse aspektita. Mateeriast ei ole võimalik otseselt mõelda (aru saada), sest teadvuses ei saa tekitada selle teisikut. Aristotelese järgi on see teada analoogia põhjal. Tõepoolest, substraat (mateeria) peab olema, sest esiteks, kui mitu predikaati omavahel ühendatakse, siis peab olema subjekt: ühte predikaati saab teise kohta preditseerida ainult juhul, kui tegemist on ühe ja sama asja predikaatidega;
Kui inimese psüühiline toimimine on korras, siis on tal võimalik tunnetada füüsilist maailma ja selles ühetaoliselt toimivaid loomusi. Inimese loomus (vorm) on niisugune, et kui välismõjud meeleelundeid mõjutavad, siis tajumused jäävad mällu ning nähtumusi tajumustest saab niiviisi ühtlustada, et välised asjad jäävad teadvusse püsima. Inimarul on kaks poolt. Aktiivse aruna (aktiivne intellekt) suudab ta konkreetsetest üksikutest asjadest vormid välja abstraheerida ning mõelda väliste asjade vorme ilma nende asjade materiaalse aspektita. Mateeriast ei ole võimalik otseselt mõelda (aru saada), sest teadvuses ei saa tekitada selle teisikut. Aristotelese järgi on see teada analoogia põhjal. Tõepoolest, substraat (mateeria) peab olema, sest esiteks, kui mitu predikaati omavahel ühendatakse, siis peab olema subjekt: ühte predikaati saab teise kohta preditseerida ainult juhul, kui tegemist on ühe ja sama asja predikaatidega;
5)eristavaks tunnuseks klassifikatsioonis ei tohi olla tunnus, mis peaks olema antud klassifikatsiooni kõikidel elementidel - rakendusülikool ja akadeemiline ülikool (akadeemilises ei rakendu), ratastega auto (auto oma definitsioonis on kohe ratastega) modelleerimine- mõistus on suuteline mõtlema graafiliselt/ruumiliselt ja looma mudelit(lihtustatud versioon, millel on olemas samal ajal kõik iseloomulikud tunnused) /abstraheerida (taandada kõik mis on juhuslik) ekstrapoleerimine- olemasolemate faktide/protsesside pinnalt tuleviku ette aimamine, sudab näha millisel viisil asi toimuma hakkab (joonis a- b(efg)c(hij)d(klm) analüüs- millest asi koosneb (võtta tükkidena lahti), eseme või nähtuse jaotamine osadeks, koostisest arusaamine (näiteks lauseanalüüs, kus terviklikku lauset uuritakse üksikute sõnade kaupa)
Sellel perioodil tajumise aktiivsesse protsessisse astub mälu. Peamiselt see on äratundmine, vaatamata sellele, et laps võib ka tahtmatult taasesitada seda, mida kuulis ja nägi. 4 Selle vanuse lapse mõtlemise siseareng toimub kahte põhiliste suundade kohaselt: intellektuaalsete operatsioonide areng ja mõistete kujundamine. Mõistete kujundamise aluseks on üldistused, millised toimuvad ilma sõnade kasutamiseta. Sellel staadiumil võib laps abstraheerida ja eristada eseme vormi ja värvi. Esemete grupeerimise ülesanne lahendamiseks nende tunniste järgi esialgu orienteeruvad lapsed esemete suurusele ja värvile. Umbes kahe aasta vanusel esemete eristuse aluseks on juba teisi olulised ja mitteolulised tunnuseid: nägemus-, kuulmis-, kompimistunnuseid. Umbes 2,5 aasta vanuses liigetakse esemed lastega mingi esemetele omaste oluliste tunniste järgi. Selliste tunnistena lastega järjekindlalt eristatakse ja kasutatakse värvi, vormi ja eseme
näha temas oma mõtlemistraditsioonide esindajat antiikses filosoofias. Ei tule aga unustada, et Aristoteles vaatamata kõigele oma vaatlustulemusi ja kogemusi tavatses kasutada toormaterjlina üldkehtivate tõdede tunnetamise otsinguil jäädes ses suhtes oma mõtlemise sügavamalt tuumalt ikkagi esmajoones platonistiks. 6 3. ARISTOTELES, KUI LOOGIKA RAJAJA Alles Aristotelesel õnnestus mõtlmisnähtuste paljususest abstraheerida suuremat arvu üldkehtivad norme, mille vastu ei või iial eksida õige mõtlemine, need normid omavahel süstematiseerida ja selgeil sõnul fikseerida. Nii sai temast loogika looja. Juba sellena ainuüksi vääriks Aristoteles jäävat austust filosoofia ja teaduse ajaloos ning geniaalse mõtleja nime. Keegi enne ega pärast teda pole loogikas teinud ligikaudugi nii kaalukaid avastisi. Paljud loogika osad said oma isalt põhijoontes lõpliku kuju. Immanuel Kant leidis, et aristotelese
Kant objektiks mitte ükskõik millist tajutavat asja, vaid üksnes mõisteliselt määratletud nähtust: “Objekt on aga see, mille mõistesse on ühendatud ühe antu kaemuse mitmekesisus” (B 137). Olles tajuotsustuste ja kogemusotsustuste erinevuse selgeks teinud, küsib Kant seejärel: kust pärineb kogemusotsustuste suhe objekti ja nende üldkehtivus. See ei saa pärineda kaemustest, mida tajuotsustused ammendavalt kirjeldavad. Kui aga suhet objekti ei saa abstraheerida kaemusest, siis peab selline kehtivus kujutama panust, mis pärineb kogemusotsustusest endast. Milline faktor ühes kogemusotsustuses, näiteks “Kui päike paistab kivile, siis soojeneb kivi paratamatult”, annab objekti ja üldkehtivuse vastavale tajuotsustusele, näiteks “Kivi tundub katsumisel soe”? Seda ei saa anda mõisted “kivi” ja “soojus” (täpsemalt “kivi- nagu-see-mulle-paistab” ja “soe-nagu-see-mulle-tundub”), sest mõlemad on pärit taju- otsustustest
milles domineerib inimese suhtes välise maailma ehituslike seaduspärasuste teadmine. (Vt. Tõnu Luik, Filosoofiast kõnelda, Tartu 2002, lk. 47.) Teaduslik-teoreetilist maailmamõistmist võikski iseloomustada maailma mõistmisena teadusliku maailmapildi vahendusel. Siin on aga see raskus, et teaduslik teadmine on niinimetatud objektiivne teadmine, puhas teadmine objektist. Niisugust teadmist iseloomustab muuhulgas see, et seda püütakse metoodiliselt välja eristada, abstraheerida igasugustest väärtushinnangutest uuritavate nähtuste 4 Andrus Tool / Sissejuhatus filosoofia ajalukku / FLFI.01.053. kohta. Viimaseid käsitatakse objektiivse teadmisega kokkusobimatu subjektiivsusena. Kuid väärtushinnangud on üheks oluliseks aluseks, kui me otsustame oma tegevuse otstarbekuse üle. Seetõttu ei saa teadus meile ütelda, milliseid eesmärke tuleks endale seada, selle seos inimese
Aquino Thomase suurim ülesanne oligi näidata, et mõistus ja usk ei ole vastandlikud. Ta näitas, et jumala mõistmiseni saab jõuda nii ilmutuse, pühakirja, sisemise kogemuse vaatlemise kaudu või ka loogika, arutelu ja looduse vaatlemise kaudu. Aquino Thomas ütles, nagu Aristoteleski, et meeled suudavad anda meile informatsiooni ainult üksikasjade, mitte universaalsete vormide kohta, mida võib sensoorsest informatsioonist vaid mõistuspärase juurdluse abil abstraheerida. Kuid mõistus ning usk ei saa olla omavahel vastuolus, kuna mõlemad viivad välja sama ülima reaalsuse tajumiseni teadmiseni jumala olemasolust. Filosoof kasutab loogilisi tõendusi ja demonstratsioone tõestamaks jumala olemasolu, samal ajal kui kristlik teoloog omandab teadmise jumala olemasolust läbi usu mõlemad jõuavad sama tõeni läbi erinevate vahendite. Aquino Thomase seisukohad, millele leidus ka kiriku sees mitmeid vastaseid, jäid siiski valdavaks
Meeled vahendavad meile vaid tajusid, mis sellistena moodustavad vaid tooraine, mateeria kujutlusele "roos". Meis on veel midagi, mis meie tajud esmalt korrastab ja nimelt teatud kindlal viisil korrastab: ruumilisse ja ajalisse ühtsusse asetab. Üksikkujutlus ei ole lihtsalt paljas aine, vaid kindlalt vormitud aine. See, mis selle korra määrab, ei pärine ise meie tajudest. a) RUUM Kõigest empiirilisest võin ma, kui ma tahan, üle vaadata (abstraheerida). Ma võin roosist, ta lõhna, värvi ja muud tunnused eraldada. Ühest ei saa ma aga mööda vaadata, ilma et ma kujutlust ennast ei purustaks: ulatuvusest ruumis. Ruumi kujutlus on antud a priori. Ruum ei ole midagi muud kui vorm, milles meile on antud kõik välised meelte ilmingud. Ta ei ole seotud objektide endiga. Meie oleme need, kes ruumilise kujutluse objektidele üle kanname. Inimese meeleline aparaat on nii organiseeritud, et kõik, mida me üldse tajume,
analüüsinud läbi suure hulga narratiivset materjali, dekameroni novellide grammatika, kriminaal romaanidel. Tema väide: sarnande Proppi omaga. On olemas universaalne lugude grammatika. igasugune lugu on kõneakti taoline manifestatsiooni, mis ei suuda reeglitest kõrvale kalduda. Ilmneb: skeemi ja analüüsivat grammatikat on Holliwoodu produktsioonis kerge kasutada. annab ammendavaid vastuseid tekstide vaatlemisel. Süvastruktuurini jõudmiseks tuleb väga ennast ära abstraheerida sellest loost, jätta kõik mis temas individuaalset kõrvale. Loll ivan, kerjuslaps, prints tegelane T. tekib sarnasus lugude vahel, mis seisavad pealtnäha üksteisest kaugel. Juri Lotman (19221993) ,,Kunstilise teksti struktuur" (1970) · teiseste modelleerivate süsteemidega. · korra paradoks · tasandid tekstis · tasandite pinge ja koosmõju
väljendab ning viitab ka selle mõistega haaratud objektidele. Mõisteväljend väljendab mõistet. Termin viitab mõistele ja mõistega haaratud objektidele. Nt sõna ,,kivi" on mõisteväljend, mis viitab mõistele ,,kivi" ja ka igale üksikule kivile. Mõiste on mentaalne (mõtlemisse kuuluv), abstraktne (lõppkokkuvõttes saadud abstraheerimise tulemusena, mittemateriaalne), universaalne (haarab kõiki võimalikke objekte, millest mõistet abstraheerida saab), põhitunnustega (olemuslike omadustega) ning püsiv (ei muutu mõistega haaratud objektide muutumisel). Termin on üldkasutatav ja väljendab keeleliselt seda, mida isik mõistega mõtleb. Sinna kuulub isiklik mõiste ja arusaam kokkuleppelisest mõistest, nt koerte puhul võivad teised isikud koerte kohta rohkem või vähem teada, kuid on olemas mingi kokkuleppeline ühisosa, mida kõik peaks enam-vähem tunnustama, juhul kui selle kohta kasutatakse väljendit „koer“.
väljendab ning viitab ka selle mõistega haaratud objektidele. Mõisteväljend väljendab mõistet. Termin viitab mõistele ja mõistega haaratud objektidele. Nt sõna ,,kivi" on mõisteväljend, mis viitab mõistele ,,kivi" ja ka igale üksikule kivile. Mõiste on mentaalne (mõtlemisse kuuluv), abstraktne (lõppkokkuvõttes saadud abstraheerimise tulemusena, mittemateriaalne), universaalne (haarab kõiki võimalikke objekte, millest mõistet abstraheerida saab), põhitunnustega (olemuslike omadustega) ning püsiv (ei muutu mõistega haaratud objektide muutumisel). Termin on üldkasutatav ja väljendab keeleliselt seda, mida isik mõistega mõtleb. Sinna kuulub isiklik mõiste ja arusaam kokkuleppelisest mõistest, nt koerte puhul võivad teised isikud koerte kohta rohkem või vähem teada, kuid on olemas mingi kokkuleppeline ühisosa, mida kõik peaks enam-vähem tunnustama, juhul kui selle kohta kasutatakse väljendit ,,koer".
20. Üldised nõuded matemaatikatundidele, valmistumine tundideks, tunni andmine. Matemaatikatund kujutab endast pedagoogilise protsessi küllaltki keerukat nähtust. See on tingitud nende ülesannete, eesmärkide, küsimuste ja probleemide rohkusest, millega igas tunnis kokku puututakse. Matemaatikatund peab andma õpilastele uusi teadmisi, oskusi ja vilumusi, arendama nende mõtlemisoskust, mälu, kasvatama loovat töösse suhtumist, oskust fakte analüüsida ja sünteesida, abstraheerida ja üldistada, vajalikke järeldusi ja kokkuvõtteid teha. Igas tunnis kasvatatakse lastes püüdlikkust ja tööarmastust, iseseisvust ja algatusvõimet, oskust vaadelda, õpiku ja töövihikuga töötada jne. Matemaatikatunnis kujundatakse praktilisi oskusi ja vilumusi, omandatakse teoreetilisi teadmisi. See nõuab õpetamise tihedat sidumist eluga ja lapse kogemustega. Täisväärtuslike teadmiste, oskuste ja vilumuste omandamine on pikaajaline ning pidev protsess, mis
Sama- aegselt pingutuse suurenemisega kasvab vastupidise protsessi (lõdvestuse ehk relaksatsiooni) negentroopia ehk teiste sõnadega lõdvestuse sisemine potentsiaal. Pingutuse lõppedes hakkab see potentsiaal realiseeruma. Poolt: Kõik looduses toimuvad protsessid sisaldavad sellist unikaalset vastand- protsesside süsteemi. Vastu: Raske on abstraheerida mitmetest muutujatest koosnevast tervikust üks ning läbi viia täpselt mõõdetav eksperiment. TEADVUSTATUD REGULATSIOON ENESETÕHUSUSE TEOORIA Enesetõhususeks nimetatakse indiviidi subjektiivseid uskumusi oma võimete ja oskuste kohta, mis ei pruugi peegeldada objektiivseid võimeid ja oskusi. Enesetõ- husus mõjutab spordimotivatsiooni mitmel viisil.
annaabi.ee 
