Veisekasvatus Veisekasvatus on loomakasvatuse haru, mis tegeleb veiste pidamisega piima, liha ja naha saamiseks või tööloomana kasutamiseks. Sõltuvalt otstarbest jaotatakse veisetõud järgmisteks rühmadeks: · piimatõud · liha-piimatõud · lihatõud · tööveisetõud. Piimatõugude kasvatamisega tegeleb piimakarjakasvatus ja lihatõugude kasvatamisega lihakarjakasvatus.Peale veiste tegeleb veisekasvatus kodustatud pühvlite, jakkide, seebude ja seebulaadsete veiste bantengide, gajaalide jt kasvatamisega.Ajaloolises tagasivaates peeti veiseid alguses tööloomade ja sõnnikutootjatena, et tõsta põlluviljakust, kuna suhteliselt hästi oli arenenud teraviljakasvatus. Piima- ja lihaloomana hakati neid pidama alles XIX saj. II poolel s
Veisetõud Jaan Parts Kalakasvatus II 2012 Grupeerimine 1.Piimaveise tõud ( Eesti punane, Eesti holstein, Eesti maatõug) 2. Piima-lihatõud ( Simmental, Sviits) 3.Lihatõud ( Soti mägiveis, Hereford, Aberdiin Angus, Limusiin) Eesti punane Kujunes 19. saj teisel poolel Tänaseks on muutunud piimatüübilisemaks Udar on mahukam Kesk ja Lõuna-Eestis, saartel 1955.a.- 3562 kg 2010.a.- 19724 kg Keskmine lehma kaal 500 kg (800 kg) pullidel 800-900 kg (1000) Udaral, udara lähedal valged laigud, iseloomult rahulik Eesti holstein Aretuse algus 1838.a. Kõrgejalgsed, tugeva kehaehitusega, mustakirju värvusega Söövad kore- ja haljassööta Kaal kuni 1350 kg Piimatoodang ja rasva % suhteliselt kõrged, valgu % madal 1940.a.- 4000 kg 2010.a.- 7778kg Eesti maatõug Eestis kasvatati sajand...
jõudlusomadusi.Hübridiseerimine veise ja seakasvatuses-veisekasvatus-veis*seebu-kasut. Kõige sagedasemalt,ssis veis*piison ja veis*jakk.Sigadel- metssiga*kodusigaHübridiseerimine hobuse-ja lambakasv.-hobustel-hobune*eesel=muul, hobune*sebra lmmastel-mufloon*argalTõuraamatud-inglise täisverd ratsahobuse tõraamat,sorthorni tõug,orlovi traavel,hereford,saksa mustakirju,hollandi mustakirju,taani punane,eesti veisetõud,ameerika holstein-friisOhustatud tõud-kui emasloomade arv on <1000 isasloomade arv <20 emaslinnud <10000 isaslinnud <1000 eesti hobune, tori hobune, eesti raskeveohobune, eesti maatõugu veis ja eesti vutt.Tõugude klassifikatsioon-ühte liiki kuuluvate loomade popultsioon,kellel on sarnane välimik,põlvnemine ja maj. Kasulikud om. Ning kelle arvukus võimaldab teha aretustööd või säilitada loomade populats.Tõu kujunemine-välja kujunenud aastate vältel
suhtes. Tal peab olema kindel levila e. Areaal. (peab olema isoleeritud teistest populatsioonidest ja ei tohi toimuda sugulsaretus) Veisetõugude klassifikatsioon. Aluseks lihajõudlus ja piimajõudlus (piimatõud,lihatõud, komb. Tõud). Arenguastme j:primitiivsed tõud, üleminekutõud ja aretustõud. Piima- ja lihatõud. (eeskätt Eesti veisetõud): Piimaveis: Eesti holsteini tõug (EHV)ehk eesti mustakirju tõug, Punasekirju holstein, Eesti punane veisetõug , Sviitsi tõug. Lihaveis: Hereford (aretatud inglismaal, enamasti on punased ja kaelaalune on valge), Sarolee, Limusiin ja soti mägiveis, Galloway, Hele akviteen, Belgia sinine. Kasvu ja arengu mõiste. Absoluutne ja suhteline juurdekasv. Arengu all mõistetakse organismi diferentseerumist ja kujunemist lihtsamatelt keerukamate struktuuride ja funktsioonide suunas
5. Veisetõugude klassifikatsioon. 1. Kohalikud tõud-kohaliku tähtsusega tõud, millised on aretustööga oluliselt muutmata. On saadud nn rahvaselektsiooni tulemusena. Suguloomadeks on valitud juhuslikult paremaid loomi, enamasti väiksekasvulised, madala toodanguga, kuid hästi kohanenud keskkonnatingimustega ja vastupidavad. On aretuskomponendiks uute tõugude loomisel. 2. Parandatud tõud-kujunemisjärgus, on enamasti kohalikud tõus, mida on parendatud teiste tõugudega. Eesti veisetõud 20.saj Ipoolel. 3. Aretustõud-inimtegevuse poolt väljaaretatud, kindla eripäraga ja iseseisvalt aretuseks sobivad tõud. Veisetõugude klassifitseerimisel võetakse aluseks loomade jõudlus: piima- ja lihajõudlus. 6. Piima- ja lihatõud. (eeskätt Eesti veisetõud) Piimatõud- aretatud suure piimajõudluse suunas. ON hästiarenenud hinamis- ja vereringeorganid ning kiire ainevahetus, mis tagavad võimalikult suure hulga piima tekke udaras. Neil on hästiarenenud näärmerikas ja hea
Tõug on ennast ammendanud ja saavutanud maksimaalse taseme,mis uutes majanduslikutes tingimustes ei vasta püstitatud nõuetele. 5. Veisetõugude klassifikatsioon. Arenguastme järgi 1) Primitiivsed ehk kohalikud tõud 2) Ülemineku ehk parandatud tõud 3) Aretus- ehk kultuurtõud Jõudluse järgi 1) Piimatõud 2) Lihatõud 3) Kombineeritud jõudlusega ehk kahesuunalisega jõudlusega tõud 6. Piima- ja lihatõud. (eeskätt Eesti veisetõud) Piimatõud Eesti Holsteini tõug(EHF),Eesti punane veisetõug (EPK),Eesti maatõug(EK) Lihatõud Hereford,Aberdiin*-anguse, limusiin. 7. Kasvu ja arengu mõiste. Absoluutne ja suhteline juurdekasv. Arengu all mõistetakse organismi diferentseerumist ja kujunemist lihtsamalt keerukamate struktuuride ja funktsioonide suunas. Kasv on looma organismi kvantitatiivne muutumine, mis avaldub massi,kudede ja organite suurenemises. ABSOLUUTNE JUURDEKASV=Wt-W0
kohalikud tõud- kohaliku tähtsusega tõud, millised on aretustööga oluliselt muutmata. Need tõud on saadud nn. rahvaselektsiooni tulemusena. Suguloomadeks on valitud juhuslikult paremaid loomi. Enamasti on nad väikesekasvulised, madala toodanguga, kuid hästi kohanenud keskkonnatingimustega ja vastupidavad. Nad on aretuskomponendiks uute tõugude loomisel. 2. ülemineku ehk parandatud tõud - kujunemisjärgus. Need on enamasti kohalikud tõud, mida on parandatud teiste tõugudega. Eesti veisetõud 20.saj. sajandi I poolel. 3. aretus- ehk kultuurtõud - inimtegevuse poolt väljaaretatud, kindla eripäraga ja iseseisvalt aretuseks sobivad tõud. Veisetõugude klassifitseerimisel võetakse aluseks loomade jõudlus. Veiste jõudlus liigitatakse: 1. piimajõudlus; 2. lihajõudlus; Olenevalt jõudlusest kujunevad erinevad tõutüübid. Sellest lähtuvalt liigitatakse veisetõud järgmiselt: · Piimatõud n.o aretatud suure piimajõudluse suunas. Neil on kiire hästiarenenud hingamis- ja
5. Veisetõugude klassifikatsioon. Arenguastme järgi jaotatakse tõud: 1. primitiivsed e. kohalikud tõud- on aretustööga oluliselt muutmata. saadud nn. rahvaselektsiooni tulemusena. Suguloomadeks valitud juhuslikult paremaid loomi. Enamasti väikesekasvulised, madala toodanguga, hästi kohanenud kk,vastupidavad. on aretuskomponendiks uute tõugude loomisel. 2. ülemineku ehk parandatud tõud - kujunemisjärgus. enamasti kohalikud tõud, mida on parandatud teiste tõugudega. Eesti veisetõud 20.saj. sajandi I poolel. 3. aretus- ehk kultuurtõud - inimese poolt aretatud, kindla eripäraga ja iseseisvalt aretuseks sobivad tõud. Veisetõugude klassifitseerimisel võetakse aluseks loomade jõudlus. Veiste jõudlus liigitatakse: . piimajõudlus; lihajõudlus. 6. Piima- ja lihatõud. (eeskätt Eesti veisetõud) Oluline märksõna on jõudlus loomade võime anda mingit toodangut teatud keskkonnatingimustes. On olemas kahesuunalise jõudlusega tõud
.. aastat kvaliteetsema sööda Heintaimede asendamatu osa seisneb mullaviljakuse säilitamises ja tõstmises, Bioloogiline eluiga on sõltuv kliimast, mulla viljakusest, väetamisest ja kasutusviisidest õhulämmastiku sidumises, raskelt haritavate kiviste ja madala viljakusega muldade ning turvasmuldade Rohumaakülvikorrad on rohumaa majandamise süsteemid ja ennevalt põUukülvikorrast on tõhusas käsutamises. Eestis on arendatud mitmekülgsete omadustega veisetõud, kes on võimelised hästi rohumaakülvikord suhteliselt tinglik mõiste ja tähendab rohumaade uuendamise süsteemi. väärindama rohusöötasid. Kultuurrohumaade viljelemine Eesti kliima- ja mullastikutingimustes on Rohumaakülvikorrad: niidukülvikorrad, karjamaakülvikorrad, universaalse otstarbega külvikorrad. olnud edukas
Need tõud on saadud nn. rahvaselektsiooni tulemusena. Suguloomadeks on valitud juhuslikult paremaid loomi. Enamasti on nad väikesekasvulised, madala toodanguga, kuid hästi kohanenud keskkonnatingimustega ja vastupidavad. Nad on aretuskomponendiks uute tõugude loomisel. 2. ülemineku ehk parandatud tõud - kujunemisjärgus. Need on enamasti kohalikud tõud, mida on parandatud teiste tõugudega. Eesti veisetõud 20.saj. sajandi I poolel. 3. aretus- ehk kultuurtõud - inimtegevuse poolt väljaaretatud, kindla eripäraga ja iseseisvalt aretuseks sobivad tõud. Veisetõugude klassifitseerimisel võetakse aluseks loomade jõudlus. Veiste jõudlus liigitatakse: 1. piimajõudlus; 2. lihajõudlus; Olenevalt jõudlusest kujunevad erinevad tõutüübid. Sellest lähtuvalt liigitatakse veisetõud järgmiselt: · Piimatõud n.o aretatud suure piimajõudluse suunas
muutmata. Need tõud on saadud nn rahvaselektsiooni tulemusena. Suguloomadeks on valitud juhuslikult paremaid loomi. Enamasti on nad väikesekasvulised, madala toodanguga, kuid hästi kohanenud keskkonnatingimustega ja vastupidavad. Nad on aretuskomponendiks uute tõugude loomisel. 2. ülemineku ehk parandatud tõud – kujunemisjärgus. Need on enamasti kohalikud tõud, mida on parandatud teiste tõugudega. Eesti veisetõud 20.saj I poolel. 3. aretus- ehk kultuurtõud – inimtegevuse poolt väljaaretatud, kindla eripäraga ja iseseisvalt aretuseks sobivad tõud. Veisetõugude klassifitseerimisel võetakse aluseks loomade jõudlus. Sellest lähtuvalt liigitatakse veisetõud järgmiselt: 1. Piimatõud – nö aretatud suure piimajõudluse suunas. Neil on kiire hästiarenenud hingamis- ja vereringeorganid ning kiire ainevahetus, mis tagavad võimalikult suure hulga piima tekke udaras
Hea kohanemisvõime tõttu levis kõikjale. Kõik maailmarekordid on ameerika holsteinide käes. Saksa mustakirju tõug- praegu kui holsteini tõu Euroopa variant. Head tööd on tehtud Saksamaal piima kuivainesisalduse suurendamisel. Eesti mustakirju tõug aretusloo alguseks saab lugeda 1838.a, mil tehti esimene edukas import Hollandist. Hiljem Taanist, Inglismaalt ja mujalt. Tõug oli kuni 1980ndate aastateni hollandi mustakirju tõu mõju all. 14. Maailma punased veisetõud Ainult punaseid piimaveisetõuge pole palju, rohkem on punasekirjusid. Kõige arvukam on N.Liidu aladel levinud punane stepitõug. Tähtsuselt parim on taani punane tõug, keda on kasutatud paljude teiste tõugude kujundamisel, sealhulgas läti pruuni, eesti ja leedu punasel tõul. Tõugude hulka loetakse ka punasekirjud tõud: norra ja rootsi punasekirju ning äärsiri tõug. Punasekirjut holsteini ei peeta omaks, aga aretuskomponendina kasutatakse
maapind ja taimestik), zootehnilised (söötmine, pidamine ja hooldamine) ja sotsiaal-ökonoomilised tegurid. · Feodalismiperioodil naturaalmajapidamise tingimustes aretati Euroopas vaid 3 põllumajandusloomatõugu, siis areneva kapitalismi perioodil aretati 50 aasta jooksul 50 uut tõugu. Sotsialismiperioodil on Nõukogude Liidus 40 aastaga kujundatud 48 uut põllumajandusloomatõugu 76. maailma tähtsamad veisetõud Maailmas loetletakse ca 550 veisetõugu. 1. Piimatõud Holsteinid Ameerikas ja Euroopas, taani punane, rootsi punasekirju, äärsir, angli, EPK, EHF, EK jt. 2. Kombineeritud jõudlusega tõud Simmentali, sviits ja mitmed punasekirjud tõud Euroopas, sorthorn 3. Lihatõud Hereford, aberdiin-angus, sarolee, limusiin, belgia sini-valge, hele akviteen jpt 4. Tööveised
Karantiin: järelvalvetsoon, nakatunud lindude hävitamine, desinfektsioon. Vaktsineerimine: alates 2008 on vaktsineerimine kohustuslik kõigile linnupidajatele, kes peavad üle 50 linnu. 35. Veiste nakkav rinotrahheiit Kontagioosne veiste herpesviroos. Haigusele on iseloomulik: ülemiste hingamisteede limaskesta katarraalnekrootiline põletik, vulvovaginiit, balanoprosiit, abordid, kojuktiviit, KNS taandumine. Haigusele on vastuvõtlikud kõik veisetõud. Nakkusallikaks on haiged ja haiguse läbipõdenud viirusekandjad loomad. Viirus eritub organismist: nina-ja silmaeritiste, tupe nõre ja uriini ning spermaga. Viiruse ülekandefaktoriteks on söödad, hooldusesemed, linnud ja inimesed. Nakatunud loomad jäävad viiruse kandjateks eluks ajaks. Nad võivad aegajalt eritada viirust. Kliinilised tunnused: püsiv palavik, apaatsus, isutus, hingamise kiirenemine, köha, piimatoodangu langus.
Karantiin: järelvalvetsoon, nakatunud lindude hävitamine, desinfektsioon. Vaktsineerimine: alates 2008 on vaktsineerimine kohustuslik kõigile linnupidajatele, kes peavad üle 50 linnu. 36. Veiste nakkav rinotrahheiit Kontagioosne veiste herpesviroos. Haigusele on iseloomulik: ülemiste hingamisteede limaskesta katarraalnekrootiline põletik, vulvovaginiit, balanoprosiit, abordid, kojuktiviit, KNS taandumine. Haigusele on vastuvõtlikud kõik veisetõud. Nakkusallikaks on haiged ja haiguse läbipõdenud viirusekandjad loomad. Viirus eritub organismist: nina-ja silmaeritiste, tupe nõre ja uriini ning spermaga. Viiruse ülekandefaktoriteks on söödad, hooldusesemed, linnud ja inimesed. Nakatunud loomad jäävad viiruse kandjateks eluks ajaks. Nad võivad aegajalt eritada viirust. Kliinilised tunnused: püsiv palavik, apaatsus, isutus, hingamise kiirenemine, köha, piimatoodangu langus. Paranemine 10-14 haiguspäeval.
seetõttu paljude tõuaretusühingute nimes ongi termin ,,herdbook" või ,,herdbuch". sageli loetakse tõu algusaastaks esimese tõuraamatu publitseerimisaastat. tõuraamatu asutamine on tõu tunnustamise aluseks. XIX sajandil asutati arvukalt tõuraamatuid (inglise täisverd ratsahobune-1793; shorthorni tõug-1822; dzörsi tõug-1838; orlovi traavel-1839; herefordi tõug-1845; saksamaal hollandi friisi tõug-1865; hollandis-1874;prantsusmaal-1879; taani punane tõug-1880;eesti veisetõud- 1885; ameerika holstein-friis 1886) Tõuraamat jaguneb põhiosaks ja lisadeks. põllumajandusloomi kantakse tõuraamatu põhiossa, kui vanemad ja vanavanemad on kantud sellesama tõu tõuraamatusse; on käesoleva seaduse nõuete kohaselt identifitseeritud ja põlvnemine on dokumentaalselt tõendatud. tõuraamatu põhiosa võib jaguneda osadeks lähtuvalt aretuslooma jõudlus- ja geneetilisest väärtusest. põllumajanduslooma, kelle üks või mõlemad vanemad on kantud teise tõu
4. VEISETÕUGUDE KLASSIFIKATSIOON. Arenguastme järgi jaotatakse tõud: 1. primitiivsed e. kohalikud tõud- on aretustööga oluliselt muutmata. saadud nn. rahvaselektsiooni tulemusena. Suguloomadeks valitud juhuslikult paremaid loomi. Enamasti väikesekasvulised, madala toodanguga, hästi kohanenud kk,vastupidavad. on aretuskomponendiks uute tõugude loomisel. 2. ülemineku ehk parandatud tõud - kujunemisjärgus. enamasti kohalikud tõud, mida on parandatud teiste tõugudega. Eesti veisetõud 20.saj. sajandi I poolel. 3. aretus- ehk kultuurtõud - inimese poolt aretatud, kindla eripäraga ja iseseisvalt aretuseks sobivad tõud. Veisetõugude klassifitseerimisel võetakse aluseks loomade jõudlus. Veiste jõudlus liigitatakse: . piimajõudlus; lihajõudlus. 5.PIIMATÕUD n.o aretatud suure piimajõudluse suunas. kiire hästiarenenud hingamis- ja vereringeorganid , kiire av, mis tagab võimalikult suure hulga piima tekke udaras. hästiarenenud näärmerikas ja hea verevarust. udar
5) VEISETÕUGUDE KLASSIFIKATSIOON Arenguastme järgi jaotatakse tõud: 1. primitiivsed e. kohalikud tõud- on aretustööga oluliselt muutmata. saadud nn. rahvaselektsiooni tulemusena. Suguloomadeks valitud juhuslikult paremaid loomi. Enamasti väikesekasvulised, madala toodanguga, hästi kohanenud kk,vastupidavad on aretuskomponendiks uute tõugude loomisel. 2. ülemineku ehk parandatud tõud - kujunemisjärgus. enamasti kohalikud tõud, mida on parandatud teiste tõugudega. Eesti veisetõud 20.saj. sajandi I poolel. 3. aretus- ehk kultuurtõud - inimese poolt aretatud, kindla eripäraga ja iseseisvalt aretuseks sobivad tõud. Veisetõugude klassifitseerimisel võetakse aluseks loomade jõudlus. Veiste jõudlus liigitatakse: . piimajõudlus; lihajõudlus. 6) PIIMA-JA LIHATÕUD Piimatõud n.o aretatud suure piimajõudluse suunas. Hästi arenenud hingamis- ja vereringeorganid , kiire av, mis tagab võimalikult suure hulga piima tekke udaras
..2000 a e m a. Kesk- Aasias kodustati tarvas umbes 8000...7000 a e m a. Muinas- Roomas ja Egiptuses tunti koduveist väga kauges minevikus, Kreekas 5. aastatuhandel e m a, Jeerikus 3500 a e m a. Tarva kodustamise üks vanemaid kohti on ka Kesk Euroopa (SCHLESWIG- HOLSTEIN). Arvatakse, et Eesti territooriumil ei ole tarvast kodustatud. Koduveised saadi Lõuna- Euroopa rahvastelt. Veis on tähtsam koduloom. Tänapäeval tegeldakse veisekasvatusega kõikides maailmajagudes. Parimad veisetõud on aretatud Euroopa paraskliimaga piirkondades. Neil on tihe karvkate ja nad taluvad halvasti üle 240 C soojust. SEEBUD ja PÜHVLID taluvad palavat kliimat paremini. Nad on levinud Indias ja teistes palava kliimaga piirkondades. 17. sajandi keskpaigani olid veised Euroopas peamiselt tööloomadeks. Nende liha- ja piimajõudlus oli väike. Tol perioodil kujunes arvukalt välja kohalikke tõuge ja tõurühmi. Linnade ja tööstuse arenedes suurenes nõudmine piima ja liha järele
annaabi.ee 
