Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses (0)

1 Hindamata
Punktid

Esitatud küsimused

  • Mida on raske mõõta ning mida ei saa katseliselt korrata, on üldse olemas ?
  • Mida on võimalik teha, ka peaks tegema ?
  • Mida teeme, ei pöördu hiljem kurjaks ?
  • Kuidas vastata neile küsimustele ilma eetikata ning ettekujutuseta heast ning kurjast ?
  • Kui ta arvab teolooge vahel elavat ,,elevandiluutornis" ?
  • Miks on nii vähe inimesi seda pühapäeviti kirikus kuulamas ?
  • Midagi sellist, mida varem pole osatud märgata ?
  • Miks valida Jung ?
  • Kes istub kivi peal, või olen ma kivi, mille peal tema istub ?
  • Kuidas jääb kurjade elajatega, kes teie karja murravad ?
  • Kuidagi isikuline ?
  • Mida teoloogid neile kuulutavad. Vabastamist millest ?
  • Kui protestant mitte ei soovita asja, millesse tal enesel pole usku ?
  • Kuidas saaks ta seda tõestada ?
  • Kuid kas need saavad olla põhiargumendid ?
  • Kus on tõendid, et üks neist on parem kui teine ?
  • Kui see, mis aitab sul elada ?
  • Mille Jung esitab: miks Jahve üldse kuulab Saatanat ?
  • Mille alusel ta neid tegelasi valib ?
  • Kuid mitte Iiob ?
  • Mida peaks selline elajalik ning arhailine poja ohverdamine näitama ?
  • Milleks on vaja nii suurt kannatlikkust Saatana suhtes ?
  • Milleks kogu see näide ?
  • Kuidas muidu ta välja paista saaks ?
  • Kuidas Augustinus sellisele järeldusele jõudis ?
  • Kust tuleb siis kuri ?
  • Mis tingib selle, et lugeda x ,,kurjaks" ja mitte ,,heaks" ?
  • Milles kõik ülejäänud osad on ära jäetud, kuid juurdemõeldavad ?
  • Miks ei võiks omadussõna olla samal ajal ka moraalne hinnang ?
  • Mis neil olema peaks - seda vähemalt minu arvates. Kas sina mõtled samamoodi ?
  • Mis takistab Kurja kohta väitmast, et sel on midagi puudu ning ühtlasi midagi ülearu ?
  • Kus siin on dualismi oht ?
  • Mis ikkagi sundis Jungi nii tugevasti kaitsma Kurja kui printsiibi substantsiaalsust ?
  • Milline on selle jumala loomus ja iseloomulikud jooned ?
  • Mis kahju see teeb, kui ei eristuta ?
  • Milline on gnostitsistlikus käsitluses hea ja kurja vahekord ?
  • Kuidas siis eristada Jumala ja kuradi tegevust ?
  • Mida öelda kogu töö lõpetuseks ?
  • Kus on seal armastus ?
  • Kuidas on Loome tekkinud ?
  • Mis kasu sellest rääkimine annab ?
  • Mis kahju see teeb, kui ei eristuta ?
  • Kuidas siis olla, kui me taotleme erinevust ?
  • Kus on Jumal? Kas Jumal on surnud ?
  • Kuidas te võite oma olemusele truud olla, kui te tahate paljuse üheksainsaks muuta ?
 
Säutsu twitteris

EELK USUTEADUSE INSTITUUT
AARE LUUP
HEA JA KURJA KÜSIMUS CARL GUSTAV JUNGI KÄSITLUSES
MAGISTRITÖÖ
JUHENDAJA : dr. Arne Hiob
TALLINN 2009
Saatesõna
Hea ja kurja küsimus ühes või teises vormis on inimeste jaoks olnud aktuaalne aastatuhandeid. Erinevad ajastud ning käsitlused on sellele teemale lisanud varjundeid ning uusi tahke. Meie, elades tänapäevas, vajame samuti hea ja kurja küsimuse lahtimõtestamist siin, praegu ning meie käsutuses olevate vahendite ulatuses.
Et nii tänamatu ning vastuolulise küsimuse juurde asuda, on vaja raamistikku, milles saame orienteeruda ning millest lähtuvalt „maailma avastada “. Humanitaarteadusliku mõtlemise jaoks, mille üheks haruks on teoloogia , ei piisa ühestainsast nägemusest, mida meile pakub kristlik dogmaatika , vaid vajalik on võrdlus. Mida ulatuslikum on „baas“, millelt alustame, seda rohkem on lootust avastada midagi uut ja olulist. Selles mõttes on šveitsi psühhiaatri ja filosoofi, analüütilise psühholoogia rajajaks peetud Carl Gustav Jungi (1875-1961) õpetus asendamatu. Tema mõtte allikmaterjal on rikkalik ja ometi mitte kaootiline : siia kuuluvad inimeste numinoossed kogemused, müüdid, erinevad religioonid, rahvapärimused, unenäod ja juhtumid erinevate nõustatavatega tema kaasajal. Tänuväärt on veel see, et Jung on teoloogiale palju tähelepanu pööranud, kirjutades sel alal mitmeid mahukaid ning intrigeerivaid teoseid. Seega tundub tema õpetuse käsitlemise valik mõtlemise alguspunktiks adekvaatsena.
Töö aluseks on põhiliselt Jungi enese teoloogiateemalised käsitlused. Kuivõrd nendest eesti keeles senini kokkuvõtlik ülevaade puudub, oli valik ühene - töö saab olla vaid neid kirjeldav. Keegi peab esmalt „maastiku kaardistama“. Alles siis on võimalik hakata sellel ning sellelt edasi orienteeruma. Nii on Jungi hea ja kurja teemat puudutavatele käsitlustele lisatud erinevaid samateemalisi võrdlusi religioonifenomenoloogia alalt. Siin võiks nimetada Jungi võrdlusi taoismi, iraani usundi ning mitmesuguste „hõimuusunditega“. Püüdes mõista, kuidas Jung oma õpetuseni jõudis, on toodud ka eluloolisi võrdlusi ning tema võimalikke mõjutajaid, nagu näiteks antiikmaailmas levinud spirituaalne vool gnostitsism või 20. sajandi mõjukas teoloog ja religioonifilosoof Rudolf Otto. Jungi loodud analüütilisest psühholoogiast on otseses sõltuvuses tema teoloogilised ideed; seega on ära toodud Jungi psühholoogia põhilised teemassepuutuvad kontseptsoonid kui vältimatud eeldused tema teoloogia õigeks mõistmiseks. Otseselt hea ja kurja küsimuse aruteluga seonduvana on lahti kirjutatud põhilised momendid Jungi diskussioonis hea ja kurja olemuse üle katoliku preestri Victor White`ga.
Töö eesmärgiks on jõuda selgusele, kas Jungi õpetusel on midagi lisada kristliku dogmaatika käsitlusele heast ja kurjast. Kui on, siis mis see täpsemalt olla võiks.
Märkus: Sõnad „hea“ ja „kuri“ on töös kirjutatud väikese algustähega siis, kui on tegemist filosoofilise või tavakeele kontekstiga. Juhul, kui kontekst viitab Kurjale või Heale kui isikulisele jõule ehk olevusele, on kasutatud suurt algustähte.
Sisukord
Sissejuhatus.........................................................................................................1
I Jungi elulooline taust ning vaadete kujunemine...................................................6
II Jungi „kindaheit“ kristlikule dogmaatikale.........................................................13
2.1. Väljakutse ja kurja probleemi püstitamine......................................................13
2.2. Kurja seostamine Kolmainuga.......................................................................15
2.3. Nelisus ja mandalad......................................................................................16
III Jungi poolt kasutatavad põhilised mõisted ja kontseptsioonid ............................20
3.1. Üldist...........................................................................................................20
3.2. Psüühika ülesehitus.......................................................................................20
3.2.1. Psüühe.......................................................................................................20
3.2.2. Teadvus ja teadvustamatus.........................................................................21
3.2.3. Kollektiivne alateadvus ehk teadvustamatus...............................................23
3.2.4. Ise.............................................................................................................24
3.2.5. Kompleksid ...............................................................................................26
3.2.6. Arhetüübid................................................................................................27
3.2.7. Vari..........................................................................................................29
3.2.8. Neuroos ....................................................................................................31
3.2.9. Unenäod...................................................................................................32
3.3. Jungi antropoloogia ......................................................................................32
3.3.1. Inimesest üldiselt.......................................................................................32
3.3.2. Individuatsioon ..........................................................................................34
3.3.3. Jung eetikast..............................................................................................37
3.4. Jungi põhikontseptsioonide seos teoloogiaga.................................................39
3.4.1. Üldine maailmanägemine...........................................................................39
3.4.2. Müüdid kui Jungi teoloogia üks allikaid ......................................................45
3.4.3. Usuline kogemus kui teoloogia allikas........................................................47
3.5. Jung ja kristlik teoloogia...............................................................................50
3.5.1. Psühholoogia ja teoloogia..........................................................................50
3.5.2. Kristlik dogmaatika....................................................................................51
3.5.3. Jumal.........................................................................................................53
3.5.4. Kristoloogia...............................................................................................60
IV Hea ja kuri......................................................................................................64
4.1. Psühholoogiline lähenemine Kolmainule.....................................................64
4.2. Hea ja kuri inimkogemuses.........................................................................66
4.3. Poleemika kirikuisadega.............................................................................69
4.3.1. Kirikuisad ................................................................................................69
4.3.2. Victor White............................................................................................72
4.4.Hea ja kurja küsimuse kokkuvõte.................................................................76
V Võrdlused ja võimalikud allikad Jungi kontseptsioonidele...............................78
5.1. Ülijumala kujutluste tüpoloogia Widengreni järgi........................................78
5.2. Võrdlus taoismiga.......................................................................................79
5.3. Võrdlus iraani usundiga..............................................................................82
5.3.1. Zoroastrism .............................................................................................82
5.3.2. Zurvanism ...............................................................................................85
5.4. Jung ja gnostitsism......................................................................................86
5.5. Jung ja Luther.............................................................................................89
5.6. Algkoguduse nägemus heast ja kurjast Bultmanni järgi.................................94
5.7. Rudolf Otto mõju........................................................................................96
5.8. Lõppjäreldused...........................................................................................98
Kokkuvõte........................................................................................................100
Summary..........................................................................................................102
Kasutatud kirjandus
Lisa
Sissejuhatus
Tänapäeva teadusemaailm on väga mitmepalgeline. Reaalteadused koguvad ning uurivad empiirilist materjali jätkuvalt edasi. Nende rakendusteadused viivad meie igapäevaelu puudutavate muutusteni.
Humanitaarteadused nagu näiteks ajalugu, lingvistika või filosoofia põhjustavad mõningates teistes teadlastes teatud umbusku, kuivõrd humanitaarteaduste uurimismeetod sisaldab vähe mõõtmisi ning katselist protsesside kordamist.
Kas asjad, mida on raske mõõta ning mida ei saa katseliselt korrata, on üldse olemas?
Alates tööstusliku pöörde perioodist on tehniline progress olnud väga ulatuslik, muutes nähtavat maailma meie ümber tundmatuseni. Sellele annab jätkuvat ning ehk isegi kasvavat hoogu reaalteaduste pidev edasine areng.
On ilmselge, et teadus on palju andnud, olles otsekui Prometheuse toodud tuli inimestele. Vaatamata üksikutele üleskutsetele loodusesse naasta tundub, et inimeste enamus soovib järjest mugavamat ning seega paratamatult tehniliselt järjest keerukamat elu. Ilmselgelt ei soovi keegi kahtluse alla seada tehnilise progressi poolt loodud hüvesid. Hüved on otseselt loonud, nagu öeldud, reaalteaduste areng.
Lisaks kõigele eelpooltoodule on siiski selgunud , et kuigi reaalteadused aitavad meil küll omal moel maailma mõista, on nende teadmiste baasil ehitatud pigem vahendeid.
Füüsika ning mehaanika, mis võimaldavad ehitada raudteesildu, annavad ka viisi relvade ehitamiseks. Geenitehnoloogia avab meile enneolematud perspektiivid nii meditsiinis kui põllumajanduses- ja võimaldab luua kimääre. Reaalteadustele põhinev maailm suudab luua mastid ja mobiiltelefonid , kuid ei saa öelda, millest me peaksime nende telefonide kaudu rääkima.
Nii ei pääse me kuidagi küsimuste eest, millele on juba väga ammusest ajast vastuseid otsinud religioon , eetika ja filosoofia. Me ei pääse ka ajaloost, sest võimatu on mõista ning hinnata oma kohta, kui ei ole teada, mis oli enne meid. Kontekst on vajalik. Suuremas ja isiklikumas plaanis vajavad vastust küsimused, mida saab anda lähtudes inimteadvusest, mitte aga uuritavast maailmast väljaspool meid.
Nii seisame ka täna kõik küsimuse ees: „Kas kõike, mida on võimalik teha, ka peaks tegema?“ Seda küsimust on eneselt sunnitud küsima lisaks nanotehnoloogia ning geneetika esindajatele ka poliitikud ning majandusteadlased. Väiksemas mastaabis aga tegeleme selliste valikutega igapäevaselt kõik. Eetikat ei ole kuidagi võimalik välja jätta, küsimus on lihtsalt selles, millist eetikat otsustame rakendada. Nii jõuame päris kiiresti küsimusteni heast ning kurjast, eetiliste normatiivide juurde üldisemas plaanis ning kristlikus mõtteloos Jumala kui eetika kehtestaja juurde. Eetika omakorda tuleneb paratamatult dogmaatikast - milline on Jumal ja milline maailm, mis meile moraalsed normid ette seab.
Iga põlvkond on sunnitud enese jaoks üle mõtlema põhjendused oma tegevuseks. Ajaloost näeme, et kui seda ei soovita teha, selgub hiljem, et keegi siiski oli asjad ära otsustanud ning juhtis märkamatult ka teiste tegevust.
Kas tubakataim , millele on lisatud jaaniussi geen, mis põhjustab taime helendamist, on moodsa geneetika tippsaavutus või on tegemist teaduse võimalusi väärkasutades loodud ebardiga? Kas isepaljunevad nanorobotid oleksid pisikesed abimehed või nähtamatu „katk“, mille levikut pole hiljem võimalik enam kontrollida? Kas Aafrika laste vaktsineerimine toob neile uuel tasemel elukvaliteedi või loob suure rahvaarvu ühiskondade jaoks, kes ei oska veel oma inimesi toita ning kipub sõdima? Kas soodsad laenud majanduses ergutavad kõigi elujärge või on tegemist seest õõnsa ning varisemisohtliku struktuuri ehitamisega?
Teisisõnu - kas mitte osa head, mida teeme, ei pöördu hiljem kurjaks? Kui nii, kas see siis ikkagi oli hea algusest peale või äkki maskeerunud kuri?
Kuidas vastata neile küsimustele ilma eetikata ning ettekujutuseta heast ning kurjast?
Maailmas on inimeste meelest palju ilusat. Siiski põhjustab miski ka sõdu, näljahädasid, epideemiaid, majanduslikku viletsust, rõhumist, vägivalda ja ülekohut. Reaalteadused ning tehnoloogia pakuvad nende küsimuste lahendamiseks väga häid vahendeid ning tundub isegi, et üha rohkem ning üha paremaid. Sealsamas tuleb tunnistada, et mingis kontekstis võivad need vahendid probleemide lahendamise asemel neid suurendada. Kõik sõltub probleemide lahendajate eetikast- dogmaatikast, psühholoogiast ning maailmavaatest üldisemas mõttes. Nii ongi küsimused heast ning kurjast, Jumalast, õiglusest ning kannatustest jätkuvalt aktuaalsed . Kui ka teoloogia enamasti hea ja kurja küsimusse süvenemisest tagasi kohkub, on ometi pea kõik inimesed iga päev sunnitud neile küsimustele lahendusi leidma. Kas on õigus Carl Gustav Jungil, kui ta arvab teolooge vahel elavat „elevandiluutornis“? Kristlus ei murra tema sõnutsi pead kurja küsimuse üle, kuna Jumalat mõistetakse hea sünonüümina. Juba peale tema nähtud kahest suurest sõjast raskeima Teise Maailmasõja lõppu ning Hiroshimat kirjutab Jung:
„Kuid kaasaegse inimese jaoks on lood hoopis teised. Me oleme üle elanud nii kuulmatuid ning šokeerivaid asju, et küsimus, kas sellised asjad on mingil moel lepitatavad pildiga heast Jumalast, on muutunud põletavalt päevakohaseks. See pole enam probleem, millega tegelevad teoloogiliste seminaride eksperdid, vaid üleilmne religioonialane luupainaja, mille lahendamisele isegi minusugune „ ilmik “ teoloogia alal saab ning vahest isegi peab andma oma panuse.“ (JUNG 2002:119)
Kõike eelpool nimetatut arvestades peaksime eneselt küsima: kas traditsiooniline kristlik käsitlus heast ja kurjast on piisav või peaksime oma dogmaatikat ning maailmanägemist laiendama ning edasi arendama? Kui kristlik kuulutus pakub taolistele küsimustele piisavalt häid selgitusi, siis miks on nii vähe inimesi seda pühapäeviti kirikus kuulamas? Nii jõuame teoloogilise probleemini, millega käesolev töö tegeleb: Mida uut lisab Jungi käsitlus heast ja kurjast tavapärasele kristlikule käsitlusele? Kas psühhiaater ja analüütik, kes on pikki aastakümneid inimhinge uurinud, on leidnud midagi sellist, mida varem pole osatud märgata? Kui tuli Nietzsche ning väitis, et Jumal on surnud, siis pidi teoloogia sellele kuidagi reageerima. Kui tuli Sigmund Freud ning ütles, et usk on illusioon , mis tulevikus kaob, pidi teoloogia selle peale midagi kostma. Leian ka, et Jungi sõnumiga ambivalentsest Jumalast tuleb midagi peale hakata.
Kui püüda leida vastust probleemile, miks paljude inimeste jaoks ei ole tavapärane kristlik käsitlus heast ja kurjast piisav ning kas Jung suudab sellele midagi lisada või mitte, siis mida mõista tavapärase kristliku käsitluse all? Mõistan selle all järgmist. Jumal on tavapärases kristlikus käsitluses hea ning tema loomuses pole mingit kurja. Kuri algpõhjusena on kehas­tunud Jumala vastases isikus nimega Saatan. Saatan on autonoomne ning vaba tahtega isiksus, kuid metafüüsilises plaanis ei ole tema võim kuidagi Jumalaga võrreldav, vaid lõpmata palju väiksem. Kogu siinpoolne maailm on kurja poolt rikutud. Siin on kurja võim pea duaalses suhtes heaga, mis peitub Kristuses ning tema lunastuses. Lunastuse läbi on Kuri võidetud metafüüsilises plaanis, kuid sellest maailmast kõrvaldatakse alles tulevikus.
Otse loomulikult esineb kristluse sees läbi ajaloo mitmeid erinevaid tõlgendusi ja rõhuasetusi antud teemal. Siiski on kontseptsiooni heast ja kurjast minu poolt kirjeldatud kujul võimalik jälgida, uurides otseseid allikaid - Uue Testamendi tekste .
Ühes varasemas magistritöös on uuritud Jungi alkeemia alast käsitlust (vt Paavo MATSIN 2003), kuid ma ei leidnud ühtegi tööd, kus oleks ülevaatlikul kujul ära toodud teoloogilised teemad, mida Jung puudutas, rääkimata siis eraldi hea ja kurja kontseptsioonidest. Seetõttu saab käesoleva töö põhisisu olla eestikeelsena teedrajav, eelkõige kirjeldades ja kaardistades Jungi selleteemalisi kontseptsioo­ne. Selle saavutamiseks tuli läbi uurida mitmeid Jungi teoseid, mis käsitlesid teoloogilisi teemasid ning koondada need selgepiiri­lisse struktuuri. Sest probleemi lahendamiseks on hädavajalik kirjeldada Jungi vaateid kõigis asjassepuutu­vates küsimustes. Kui luua Jungi maailmavaatest ning teoloogiast tervikpilt, siis selle põhjal saab teha ka edasisi järeldusi sisulise külje pealt ning tuua võrdlusi kristliku käsitlusega.
Loomaks hea ja kurja käsitlusele taustsüsteemi ning konteksti, on töösse lisatud ka erinevaid religiooniloolisi näiteid antud teemal.
Kuivõrd töö põhirõhk on hea ja kurja temaatikaga seonduvate kontseptsioonide kirjeldamisel, siis ei ole vajalikuks peetud hüpoteeside püstitamist, kui antud töö teema puhul kunstlikku ning tarbetut. Töö käigus üles kerkivad küsimused saavad vastuse antud peatüki raames või võrdlusel teistes peatükkides käsitletavate teemadega.
Miks on vaja leida vastus probleemile, kas tavapärane kristlik käsitlus on piisav või on Jung suutnud seda täiendada? Vastus on vajalik seetõttu, et tegemist on ikkagi mingil viisil pea iga inimest puudutava eksistentsiaalse küsimusega ning selles on suurem selgus tarvilik. Igavikulisi probleeme ei ole võimalik lõpuni lahti mõtestada, kuid me peaks püüdlema koherentsema, adekvaatsema ning üksikasjalikuma käsitlusviisi poole.
Töö eesmärk on seega siis kirjeldada Jungi käsitlusi, mis seonduvad hea ja kurja temaatikaga.
Miks valida Jung? Üheks oluliseks põhjuseks on tema mõjukus, sest läbi aastakümnete on teda lugenud ja temaga arvestanud paljude erialade intellektuaalid. Kõige olulisemaks põhjuseks on aga tema poolt pakutav rikkalik võrdlusmaterjal, mis sisaldab numinoossete inimkogemuste kirjeldusi, unenägusid, müüte, muinasjutte, religiooniloolisi ja -fenomenoloo­gilisi näiteid. Selle kaudu moodustatud uurimisruum on ka oluliselt laiem ruumist, mis moodustuks siis, kui lihtsalt võrrelda erinevate teoloogide seisukohti hea ja kurja käsitlemisel.
Jungi puhul lisab huvitava momendi just empiiriline pagas.Töötanud aastaid psühhiaatrina, nägi ta paljude inimeste meeleseisundit, mida kuidagi ei saanud pidada heaks, kuna see tegi neile vaeva ning võimatuks enese eluga iseseisvalt toimetuleku. Ka hilisem karjäär psühholoogilise nõustajana seisnes tihti inimese aitamises võitluses isikut vaevavate sisemiste „deemonitega“. Erinevalt „kabinetiteoloogidest“, kes on püüdnud moodsa aja vaimus kurjaprobleemist pigem vaikida, ei saanud ta eitada reaalsuse olemasolu, mida tuli liigitada „kurjaks“, kuna see põhjustas inimestele kannatusi ja valu, viies neid vahel kuni enesetapuni välja. Sellele nähtusele tuli leida koht.
„Kui ma häirin tõsiste teoloogide meelerahu, siis ma palun vabandust . Kuid ma tõesti ei saa aru, miks nende uni peaks minu omast parem olema. Neil pole sellist eelisõigust, et kaitsta end maailma tugevate tuulte eest ning ebamugavad asjad iseeneste hooleks jätta. Ükspäev sain ma kirja (katoliku) teoloogia üliõpilaselt, kes oli oma juhendaja käest küsinud nõu, kas minna õppima moodsat psühholoogiat. Püha Isa vastanud väga varmalt: „Ära õpi seda, mis sulle ebamugavust põhjustab!“ Ma kardan, et selline asi on tüüpiline.“ (JUNG 2007: 262)
Jung väljendab korduvalt oma nördimust kristliku maailmavaatega inimeste soovimatuse üle neile ebamugavust põhjustavaid küsimusi läbi mõelda. Ta peab seda „moraalseks arguseks“ ning sõitleb „püha lihtsameelsuse“ maski taha pugejaid.
Jung ise läheb küllaltki radikaalset teed, mis samas on tema psühholoogilist teooriat vaadates loogiline valik. Ta näeb nimelt inimest „katuseorganisatsioonina“, millesse on koondunud paljud väiksemad „allüksused“ ehk osaisiksused, mida ta nimetab „kompleksideks“. Sama skeemi rakendab ta ka Jumala puhul. Arutledes Kolmainu olemuse üle, lisab ta Isale , Pojale ja Pühale Vaimule veel Saatana . Seeläbi saab taoline „nelisus“ tema arvates täiuslikuks. Taolise sammu tulemusena tundub Jumal deemonlikuna, kuid samas on kuri jällegi täiesti legitiimne ning loomulik asi.
Oma vastuolulises käsitluses „Vastus Iiobile “ rõhutab Jung samuti Jumala „tumedat“ aspekti.
„Kahjuks pole meil mingeid vahendeid selgitamaks, millisel moel Johannes, kui ta on - nagu ma oletan - sama isik, kes kirjutas Johannese kirjad, oli teadlik Jumala kahest aspektist . On võimalik ning isegi tõenäoline, et ta ei olnud teadlik mingist vastandumisest. On ülepea hämmastav, kui vähe enamus inimestest mõtiskleb numinoossete asjade üle ja püüab neid asju enese jaoks selgeks mõelda ja kui vaevarikas on sarnane ettevõtmine, kui kord oleme sellega algust teinud. Objekti numinoossus teeb selle haldamise intellektuaalselt raskeks, kuivõrd alati on kaasa haaratud meie kiindumused. Inimene võtab ikka seisukoha poolt või vastu ning „absoluutne objektiivsus “ on siin saavutatav harvem, kui kusagil mujal.“ (JUNG 2002: 116-117).
Et jõuda selgusele, milline täpsemalt oli vastus hea ja kurja küsimusele Jungi jaoks ning miks just selline, tuleb kasutada ulatuslikku võrdlusmaterjali. Selle hulka kuuluvad Jungi elulooline taust, tema erialane maailmanägemine (analüütiline psühholoogia ja psühhiaatria) ja võimalikud mõjude allikad religiooniloo ning mütoloogia vallas. Mõlemad valdkonnad olid tema jaoks ülimalt olulised, kuna üks tema psühholoogia olulisi komponente, nimelt arhetüüpide mõiste, kasutab äärmiselt palju allikmaterjalina müüte, religiooniloolisi tekste ja muinasjutte.
Töö algupoole on ära toodud Jungi poolt kasutatavate mõistete lahtiseletus. Nagu kõik mõjukad mõtlejad, on ka Jung loonud tervikliku paradigma . See hõlmab ennekõike psühholoogilist maailmatõlgendust, kuid ka teatud mõistete süsteemi. Jungi poolt kasutatud mõisted on tavaliselt sõnastatud küllaltki elulähedase ning praktilise täpsusega. Samas on nende tähendusväli üksjagu avar, voolav ning koherentne tema üldise paradigmaga. Seetõttu olen pidanud paratamatuks lähemalt kirjeldada nii Jungi maailmanägemise põhijooni kui ka olulisemaid mõisteid, mida ta kasutab. Osa kontseptsioone on ta ise välja töötanud, luues seejuures isegi neologisme (mis on küll väheütlevad kõrvalseisjaile), teised on võrreldavad või lähedased psühholoogia ning psühhoanalüütiliste koolkondade poolt kasutatavatega.
Leian, et tervikuna Jungi maailmapildi mõistmine võib anda meile teatud abi, olles meie jaoks võrdlusmaterjaliks ning üheks võimalikest allikatest, kui tegeleme hea ja kurja lahtimõtestamise küsimustega meie kaasajas.
I Jungi elulooline taust ning vaadete kujunemine
Carl Gustav Jung sündis 26. Juulil 1875 aastal Šveitsis Kesswilis. Tema isa oli protestantlik pastor Johann Paul Achilles Jung (1842-1896) ning ema Emilie Jung (1848-1923). Oma ema, Emilie Jungi mäletab Carl kui kummalist naist, kes oli mõneti vastuoluline isiksus. Ta oli teatud määral psüühiliselt ebastabiilne ning viibis mitmel korral Baselis ravil arusaamatute füüsiliste kaebuste tõttu. (JUNG 2004:19) Nende üheks põhjuseks võisid olla Jungi vanemate omavahelised abieluraskused. Jung ütleb, et ta ema oli õhtuti „õudne ja salapärane“ ning väike Carl magas oma isa toas. Jung kirjeldab juhtumit, kus ta nägi ühel ööl ema toauksest väljuvat kiirgavat, ebamäärast kuju, kelle pea oli otsast ära ning hõljus tema eel nagu väike kuu. Otsekohe tekkis uus pea, mis samuti hõljudes eraldus . Selline protsess kordus kuus kuni seitse korda. (JUNG 2004:28) Oma isa kirjeldab Jung vaikse mehena , kes oli oma koguduseliikmete suhtes liigagi hea ning hoolitsev. Selle varjuküljeks oli depressioon ning närvilisus kodus. (HALL&NORDBY 2007:15) Kogemus sellest, kuidas ema võib mitmeks kuuks kaduda, tekitas väikses Carlis umbusku sõna „armastus“ suhtes. „Tundeks, mille minus tekitas väljend „ naiselik “, oli kaua aega: loomulik ebakindlus. „Isa“ tähendas mulle usaldusväärsust ja -jõuetust.“ (JUNG 2004:19)
Kui kodus valitsev õhkkond muutus talumatuks, põgenes Carl pööningule. Seal pakkus talle tröösti pisike mehike, kelle ta oli puust meisterdanud ning riietanud musta frakki ning torukübarasse. Mehikese jaoks oli tal tehtud ka spetsiaalne karbike ning sinna käis veel lisaks pikliku kujuga „hingekivi“, mille üks ots oli värvitud tumedaks ja teine heledaks. Mehikesega sooritas Jung tseremooniaid ning rituaale ning avaldas sellele oma sügavaimad saladused. Jung kirjutab, et ta ei saanud aru enda tegevuse mõttest, kuid see lõi rahustava ning turvalise tunde. Oma taolisest tegevusest ei rääkinud Jung kellelegi enne kui alles vana mehena (JUNG 2004:31)
Nii mehike, kui hilisem falloslik nägemus, mida vaatleme hiljem, võisid luua soodumuse arhetüüpide kontseptsiooni tekkeks, mille kohaselt on kusagil platonistlikus „peidetud maailmas“ olemas asjade „algkuju“ ehk „hing“, mis jõustab välismaailmas asuvaid enesest tehtud „koopiaid“.
Tüüpilisemaid näiteid Jungi vaimse kujunemise juures oli tema kummaline side ühe konkreetse kiviga.
„Kui ma olin üksi, võtsin sageli kivil istet, ja siis algas mõttemäng, mis kõlas umbes nii: „Mina istun selle kivi peal. Mina olen üleval ja tema on all.“ Aga kivi võis ka ütelda „mina“ ja mõtelda: Mina asun siin, sellel nõlvakul, ja tema istub minu peal. Aga edasi tekkis küsimus: kes olen mina? Kas see, kes istub kivi peal, või olen ma kivi, mille peal tema istub? See küsimus ajas mind iga kord segadusse , ja ma tõusin püsti, kaheldes iseendas ja juureldes selle üle, kes ma nüüd siis olen. See asi jäigi segaseks, ja minu ebakindlusega kaasnes kummalise ning lummava pimeduse tunne.“ (JUNG 2004:30)
Kõrvaltvaatajana on raske hinnata, kas tegemist on mina-teadvuse nõrkusega või hoopis võimega leida müstilist sidet ümbritsevaga ning tabada asjade näilisest sügavamat olemust. Igal juhul on hiljem Jungi teostes küllaltki tihti jälgitav taoline ambivalentsus - ei ole võimalik päris täpselt aru saada, kas ta räägib psüühikasisestest või psüühikavälistest nähtustest.
Antud temaatikaga seostub tihedalt veel üks fenomen : Jung nägi ennast kahese isiksusena. Esimene pool temast, keda ta nimetas „isiksus 1“, oli tüüpiline koolipoiss, kelles ei olnud midagi erilist. „Isiksus 2“ oli väärikas, autoriteetne kuju, kes Jungile väga meenutas 18. sajandi aadlikku. Ka hilisemas elus taoline erisus säilis - „isiksus 1“ tegeles välismaailmaga ning sotsiaalse poolega, samas kui „isiksus 2“ sai mõjule Jungi vaikuses ja eraldatuses viibides ning sõnastas hämmastavalt küpset ning ajatut tarkust. (JUNG 2004:69) Jung selgitab, et tema arvates ei kujuta taoline erisus endast midagi omapärast, vaid teatud mõttes on kõik inimesed taolisel viisil üles ehitatud. Ta toob mitmeid näiteid ka oma emast, kes oli üpris tavapärane naine, kuni teinekord sai sõna tema „isiksus 2“ ja kõneles Jungile sügavat tarkust ning seda viisil, millest ilmnes , et ta suudab teda täielikult läbi näha.
Taoline enesetaju näib olevat soodustanud tema ideed „kompleksidest“, millest tuleb juttu Jungi põhikontseptsioonide osas.
Mis puutub Jungi teoloogilisse maailmapilti, siis selles osas on avanev pilt vägagi mitmekesine . Kasvades üles pastori pojana , oli teoloogia vahetu osa Jungi elust, nii kaua kui ta end mäletas. Läbi lapsepõlve ning noorukiea oli ta tunnistajaks iganädalastele diskussioonidele, mida pidasid nende elutoas tema isa ning Jungi 6 (!) pastoritena töötavat onu.
Lahknemine traditsioonilisest kristlusest algas Jungil juba väga varakult - 3- aastaselt, seoses unenäoga, mida ta äärmiselt ebaortodoksseks pidas. Unenäos nägi ta falloslikku, ohtlikuna tunduvat olevust istumas kullatud troonil. Ta kuulis oma ema häält ütlevat, et tegemist on inimsööjaga. Nägemus hirmutas väikest Carli tohutult ning painas teda läbi terve lapsepõlve numinoos­se ilmutusena kohutavate omadustega jumalikust olendist. Kuigi kõrvaltvaataja, vaadates Jungi perekonnas valitsenud abielulahutust meenutavat õhkkonda, võib nägemuses ära tunda Carli tajutud hirme oma perekonna olukorra pärast, jättis taoline unenägu Jungile otse kosmilise tähendusega mulje. Sellest sai alguse umbusk tavapärase kristliku jumalakontseptsiooni vastu, sest ortodoksne kristlus ei suutnud käsitleda „seda seal maa all.“ (JUNG 2004:24)
Peale kolimist 1879 aastal Baseli lähedasse Klein -Hüningeni astus 11 aastane Carl Baselis gümnaasiumisse, millega ta sisenes külamiljööst radikaalselt erinevasse linnakeskkonda. 12 aastasena nägi ta järjekordset nägemust, mis juhtis teda eemale tavapärasest kirikust . Seistes ühel suvepäeval kirikuplatsil, tundis Carl äkki, et teda tahab haarata mingi kohutav, jumalateotuslik mõte. Sõdides kogu jõuga selle mõtte vastu, põgenes Carl platsilt. Ta jätkas mõtte tõrjumist mitu päeva. Sisemise võitluse tulemusena näis talle lõpuks siiski olevat Jumala tahe ja vältimatu olevat antud mõte lõpuni mõelda.
„Ma võtsin kogu oma julguse kokku, nagu siis, kui mul tulnuks hüpata põrgutulle, ja lasksin mõtetel tulla: minu silme ees seisis ilus katedraal , selle kohal sinine taevas, Jumal istus kullast troonil, kõrgel maailma kohal - ja trooni alt kukkus röögatu ekskremendihunnik uuele, kirevale kirikukatusele, purustades selle ning paisates kirikuseinad laiali.“ (JUNG 2004:46)
Seejärel tundis Jung kergendust ning vabanemist, kuivõrd oli loobunud sõdimisest vältimatuga. Samuti tekkis Jungis järjest selgem veendumus Jumalast kui numinoossest ning ambivalentsest olevusest, kes võib küll olla hea ja armuline , kuid samas ka halastamatu ning kurja tahtega, nõudes näiteks Aabrahamilt Iisaki ohverdamist või tehes muid „jubedusi“. Kasvas ka skepsis oma isa poolt kuulutatava tõe ning kõige kirikuga seonduva suhtes. Jällegi näib kõrvaltvaatajale peaaegu ilmsena, et tegemist on tüüpilise „pastoripoja“ alateadliku mässuga ümbritsevate ootuste vastu. Need nõuavad eeskujulikkust, kiriku au kõrgel hoidmist ning pea ingellikku käitumist tavaliselt lapselt. Siiski ei näe Jung siin seost isikliku hingeseisundi ning perekonnas valitsenud pingetega, vaid vaatleb eelpoolkirjeldatut kui objektiivset, numinoosset ja kosmilist tõeilmutust.
Jungi kriitilisus, aga samuti kaastunne oma isa suhtes süveneb järjest. Tema tahe on aidata oma isa - kes on doktorikraadiga, kuid kramplikult pimedast uskumisnõudest kinnihoidev mees - kuid ta ei tea, kuidas seda teha. Jung oli veendunud, et kui isa oma kahtlustele järele annaks, saabuks tema vabanemine ning lunastus. (JUNG 2004:49) Seda ei juhtunud kunagi, isa suri haigusse Jungi ülikooliaastatel ning ta oli isa surma tunnistajaks.
Otsides isa raamatukogust vastuseid teda vaevavatele teoloogilistele ning eksistentsiaalsetele küsimustele, süvenesid Jungi nõutus ning vastandumine järjest. Tema kätte sattus šveitsi reformeeritud teoloogi Alois Emanuel Biedermanni (1819-1885) teos „Christliche Dogmatik“, mis kirjeldas usu põhiküsimusi. Jung ei suutnud nõustuda paljude seal esitatud seisukohtadega, vaid talle tundus kogu Biedermanni käsitlus olevat „kergekäelises, mõtlematus laadis, mis on nii iseloomulik religiooniõpetusele“. Mitmed sealsed väited näisid talle küsitavatena.
„Mulle jäi ähmaseks, täpsemalt öeldes kahtlaseks asjaolu, et Jumal oli loomuliku maailma täitnud oma headusega. Ilmselt oli see jällegi üks neid punkte, mille üle ei tohtinud mõtelda, vaid mida pidi uskuma. Kui Jumal kehastab endas kõrgeimat ilu, miks siis Tema maailm, Tema loodu, on nii ebatäiuslik, nii rikutud, nii haletsusväärne? Ilmselt on Kurat sellesse sekkunud ja kõik segamini pööranud, mõtlesin ma. Kuid ka Kurat on samuti Jumala loodud olend . Järelikult pidin ma Kuradi kohta järele vaatama. See näis siiski väga tähtis olevat. Ma lõin jälle oma dogmaatikaraamatu lahti ja otsisin vastust neile põletavatele küsimustele kannatuse põhjuste, ebatäiuslikkuse ja kurjuse kohta. Ent ma ei suutnud mingeid vastuseid leida. See läks juba üle igasuguse piiri. Ma ei leidnud midagi muud peale ilukõnelise lobisemise, ja mis veelgi halvem , kogu see rumalus teenis vaid ühtainust eesmärki - ähmastada tõde. Ma olin pettunud ja veel rohkemgi : ma olin nördinud.“ (JUNG 2004:63-64)
Jung leiab palju rohkem mõistmist ning hingesugulust Goethe „Fausti“ lugedes . „Viimaks ometi on inimene, mõtlesin ma, kes võtab Kuradit tõsiselt ja sõlmib isegi verekokkuleppe tollega, kes on võimeline nurjama Jumala kavatsust luua täiuslik maailm.“ (JUNG 2004:64) „Fausti“ lugedes mõistis Jung, et selle nimitegelane on omamoodi filosoof ning see ärgitas tema huvi filosoofia vastu. Isa raamatukogus ei leidunud sellelt alalt peaaegu midagi, kuivõrd isa kartis , et filosoofia lugemine võib usku ohustada . Tutvumine filosoofiaga aga pani Jungi hämmastuma. Nende mõttekäikude põhjal mõistis ta, et filosoofid käsitlevad Jumalat kui kedagi, kellest nad teavad vaid kuulu järgi. Jung mõistab, et erinevalt neist, on Jumal temale oma kohutava nägemusega katedraali reostamisest üheks kõige vahetumaks kogemuseks. (JUNG 2004:66) Taolisest maailmatajust võib mõista ka hilisemat sümpaatiat Rudolf Otto suhtes, kes samuti rõhub usulise kogemuse kirjeldamisele.
Otsides vastuseid „Jumala purustavate tegude “ kohta, ei leidnud ta filosoofidelt midagi, kuigi need oleksid Jungi arvates pidanud erilist tähelepanu pälvima. Lõpuks jõudis ta selgusele, et erinevalt teoloogidest pole filosoofid nende olemasolu kunagi märganud.
„Ning siis siirdusin järgmise artikli juurde, mis mind huvitas - ma hakkasin lugema Kuradi kohta. Kui teda, nagu ma lugesin , algupäraselt kurjaks pidada, siis mässime ennast käegakatsutavatesse vastuoludesse, see tähendab, satume dualismi. Seepärast oleks siin parem nõnda teha: oletada, et Kurat loodi algupäraselt kui hea olevus ja alles oma kõrkuse läbi muutus ta kõlbeliselt rikutuks. Minu suureks rahulduseks aga viitaski autor sellele, et kurjuse olemust seletada tahtev väide eeldab juba kõrkuse olemasolu. Aga üldse olevat kurjuse päritolu „seletamatu“, mis mulle tähendas: ta ei tahtnud, nagu teoloogidki, selle üle mõtteid mõlgutada. Artikkel kurjusest ja selle päritolust osutus samuti ähmaseks.“ (JUNG 2004:66)
Nii näeme ühest küljest eemaldumist traditsioonilisest kristlikust käsitlusest, kuid teisest küljest püüdu samadele küsimustele samas teoloogilises ning filosoofilises raamistikus vastust otsida.
Peale pikka kõhklemist elukutse valiku osas astub Jung 1895 aastal Baseli ülikooli arstiteaduskonda. See oli ka periood, mil Jung hakkas tegelema spiritismiga. Ta jutustab sellest nii, et 1898 aasta suvel esines nende majas fenomen, milles raksatuse saatel tekkis pragu paksu pähklipuust lauda. Laua lähedal kedagi ei viibinud ning prao tekkimise põhjused jäid seletamatuks. Kahe nädala pärast kordus fenomen teisel kujul. Erinevalt esimesest juhtumist Jungi ennast kohal ei viibinud. Jällegi kostis kõrvulukustav raksatus. Peale otsinguid leidis Jung puhvetkapi sahtlist purunenud noa tükid. Puhveti juures ei viibinud keegi ning valutööde asjatundja ütles nuga luubi all jälgides, et nuga on jõuga tükkideks murtud . Seejärel sai Jung teada, et sugulased on hulk aega tegelnud taldrikukeerutamisega ning meediumiks olnud keegi 15 aastane Helli nimeline tüdruk. Jung uuris spiritistlikke nähtusi kaks aastat ning kirjutas sel ebaharilikul teemal ka oma doktoriväitekirja pealkirjaga „Niinimetatud okultsete nähtuste psühholoogiast ja patoloogiast“ (Zur Psyhologie und Pathologie sogenannter okkulter Phänomene). Ebaharilik teema oli aga sünkroonis tol ajal saksa kultuuriruumis toimunud nõndanimetatud okultse taassünniga, kus loodi okultismialaseid loože ja teosoofilisi ringe ning anti välja esoteerilisi raamatusarju ning ajakirju. (MATSIN 2003:29) Doktoriväitekirja koostamine langes perioodi, mil Jung peale ülikooli lõpetamist oli valinud oma alaks psühhiaatria ning töötas Burghölzli psühhiaatriakliinikuks. Sel perioodil õppis Jung end väljendama teaduskeeles, kuid soov teadusliku paradigma läbi vaadelda taolisi kummalisi nähtusi jätkus. Nii on ta kirjutanud käsitluse, mis psühholoogi pilgu läbi uurib UFO- temaatikat (eesti keeles ilmunud 1995 aastal pealkirja all „Tänapäeva müüt: asjadest, mida nähakse taevas“).
Järgnesid tööaastad Burghölzli psühhiaatriakliinikus (1900-1909), mis olid Jungi jaoks mitmes mõttes olulise tähtsusega. Sellal abiellus ta Emma Rauschenbachiga ja neile sündis aja jooksul viis last. Siin tegeles ta rangelt teaduslikul baasil assotsiatsiooniuuringutega, mille tulemusel formuleeris oma esimese üldtuntuks saanud käsitluse - komplekside kontseptsiooni. Aastaks 1906 oli ta noore teadlasena saanud juba tuntuks nii Euroopas kui Ameerikas - esmalt kuulsa austria arsti ja süvapsühholoogi, psühhoanalüüsi rajaja ja religioonikriitiku Sigmund Freudi ( 1856 -1939) mõttekaaslasena. (MATSIN 2003:29)
Jung oli juba aastal 1900 lugenud Sigmund Freudi tuntuks saanud teost „Unenägude tõlgendamine“ (Traum­deutung). Teose seoseid omaenda mõtetega märkas ta alles palju hiljem. Olles 30 aastane, saatis ta Freudile oma teose sõnaassotsiatsiooniuuringutest. Nad kohtusid 1907 ning üldtuntud legendi kohaselt kestnud nende esimene jutuajamine kokku 13 tundi. (JUNG 2004:142) See pani alusele tihedale koostööle ning kirjavahetusele, mis kestis ühtekokku kuus aastat. 1909 lahkus ta oma kliinikust ning sai 1910 vastrajatud Rahvusvahelise Psühhoanalüütilise Assotsiatsiooni esimeseks presidendiks. Jung ja Freud mõjutasid üksteist ning kujunemisjärgus psühhoanalüüsi üpris palju, kuid neil oli ka järjest suurenevaid erimeelsusi. Freud suhtus eelarvamusega Jungi okultismihuvisse ning seostas sellega kõike, mida hingest rääkisid filosoofia, religioon ja parapsühholoogia. Jung omakorda oli algusest peale kahtlev Freudi psühhoanalüütilise seksuaalteooria osas. Ta ei uskunud seda, et kõiki psüühilisi probleeme saaks seostada lapseea traumade või seksuaalsusega. Freud mõistis inimese seksuaalsust ehk libidot kui inimese peamist tõukejõudu, samas kui Jung oma hilisemates käsitlustes mõistis libido all üldist psüühilist ehk eluenergiat. Jungi häiris seksuaalteooria juures Freudi dogmaatilisus, mida ta mõistis kui soovi kahtlemist jäävalt maha suruda ning oma võimu kehtestada.
„Ma mäletan nõnda elavalt , kuidas Freud mulle ütles: „Mu armas Jung, tõotage mulle, et iialgi seksuaalteooriast ei loobu. See on kõigest kõige olulisem. Vaadake, me peame sellest dogma , vankumatu kantsi tegema.“ Seda ütles ta mulle kirglikult ja sellisel toonil, nagu ütleks isa: „Ja nüüd tõota mulle, armas poeg: sa käid igal pühapäeval kirikus!““ (JUNG 2004:143)
Jung mõistis sealsamas paigas, et nende sõprusel on lõpp ning nõnda see pikapeale ka kujunes. 1913 astus Jung tagasi Rahvusvahelise Psühhoanalüütilise Assotsiatsiooni presidendi ametipostilt ning hakkas oma teooriat edaspidi nimetama analüütiliseks psühholoogiaks. (Seda on hiljem nimetatud ka süvapsühholoogiaks.)
Olles olnud Freudi „mantlipärija“, elas Jung Freudist lahkulöömist raskelt üle. Ta kaotas sõbrad ja tuttavad, olles 1913 aastal loobunud ka loengutest Zürichi ülikoolis. Järgnes küllaltki pikk seesmiste segaduste ning müstiliste kogemuste aeg, mille jooksul Jung kohati kartis enda hullumist. Antud perioodi peab Jung „teadvustamatuse pealetungiks.“ (JUNG 2004:160) 1916 aastast hakkas aga toimuma teatav „selginemine ning järkjärguline tagasipöördumine „tavaellu.“ 1919 aastaks oli Jung kriisist täielikult üle saanud. 1922 ostis ta algselt ühele kloostrile kuulunud maatüki Bollingenis järve ääres. Sinna ehitas ta aafrikapärase elamu, millest arenes välja Bollingeni torn - Jungi üksildane paik mõtisklusteks. Lõpliku kuju sai see majake aastaks 1935. (JUNG 2004:207) Tegemist on Jungi õpilaste ja mõttekaaslaste ehk nn. jungiaanide jaoks legendaarse ehitisega.
1926 aastast hakkas Jung põhjalikult uurima alkeemiat, mille tulemusena andis ta lõpuks välja teose „Psühholoogia ja alkeemia“.
1930 aastal sai Jung Saksamaa Psühhoteraapilise Ühingu aupresidendiks ja pärast 1933. aasta reorganiseerimist selle presidendiks. Kolmekümnendate aastate Saksamaal oli Jung äärmiselt populaarne ning tema tegevus on andunud kriitikutele võimaluse süüdistada teda teatud natsilembuses. (MATSIN 2003:42) Samas oli ta hinnatud ka Ameerikas, kus ta korduvalt reisis ning seal omistati talle mitmeid audoktori tiitleid. 1948. aastal avati C. G. Jungi instituut Zürichis, kus hakati ette valmistama psühhoanalüütikuid. Jungi koolkonna instituute avati hiljem ka mujal, eriti USA-s.
Jungi kirjavahetus katoliku preestri Victor White`ga kestis aastast 1945 kuni aastani 1960. Selles kirjavahetuses analüüsiti muude asjade hulgas ka sügavuti hea ja kurja temaatikat. White suri aastal 1960 ja aasta hiljem, 1961 aasta 6. juunil suri ka Jung peale lühikest haigust oma kodus Küsnachtis. Jungi tervis oli pikki aastaid olnud haiglane ja suhteliselt habras juba noorusest peale. Mitmesugused tõved paar korda aastas olid tema puhul tavaline nähtus.
Rääkides Jungi sõnumi põhisisust, tuleb öelda, et ta rõhutas tasakaalu ning harmoonia tähtsust. Ta hoiatas moodsa aja kalduvuse eest loota liigselt teaduse ning loogika peale. Kasuks tuleb spirituaalsuse ning alateadlike elementide integreerimine meie teadlikku elutegelikkusse. Tema nägemuses oli inimarengu põhisisuks individuatsioon ehk enda sisemise potentsiaali täielik realiseerimine . See kujutab enesest psühholoogilist protsessi, mille käigus integreeritakse omavahel elemente nii teadvusest kui alateadvusest , kusjuures kontroll peab tingimata jääma teadvuse kätte.
II Jungi „kindaheit“ kristlikule dogmaatikale
2.1. Väljakutse ning kurja probleemi püstitamine
Vaadates 1952 ilmunud hilises teoses „Vastus Iiobile“ tagasi oma elukogemusele ning mõtiskledes Iiobi läbielamiste ja elusaatuse üle, teeb Jung kriitilisi ning poleemilisi avaldusi ka Jumala loomuse kohta. Võtmaks maha liigseid pingeid, selgitab ta kohe teose algul, et tegemist on vaid tema isikliku nägemusega niivõrd metafüüsilisel teemal kui seda on Jumala olemus. Jungi küsimuste käsitlemisviis, mis soovib distantsi hoida „asjadest iseeneses“ ning mitte teha kategoorilisi järeldusi, tulebki käsitlemisele järgnevates peatükkides.
On oluline mõista ka järgnevat. Jungi panus maailma mõtteloosse on suurem, kui paljud sellest teadlikud on. Minu hinnangul on see kõige mõjukam olnud selles suhtes, et on julgustanud teatud kirikuväliseid „kvaasireligioosseid“ liikumisi. New Age liikumine rajaneb paljuski Jungi pärandil (küll ilmselt seda teatud äärmuslikul moel tõlgendades) ning just teatud „ultraprotestantismi vaimu“ järgimises. Kui Martin Luther väitis, et inimene ei vaja õndsakssaamiseks tingimata katoliku kirikut, siis Jungi vaadetest järeldub paratamatult, et Jumalani jõudmiseks ei vaja inimene üldse mitte mingisugust kirikut. Samuti järgneb, et kõik usundid on üheväärsed. Tänapäeva kultuur on läbi imbunud „viideteta religioossusest“, kus erinevatest usunditest valitud ideid, tegelasi või põhimõtteid esitatakse ilmaliku sildi all või viiteta nende algsele religioossele päritolule.
Mis puudutab psühholoogiat, siis on Jung selles tuntud eelkõige kui komplekside, isiksuse­tüüpide (ekstravertne ja introvertne jne) ning arhetüüpide mõistete väljakujundajana. Viimastel aastakümnetel kasvanud skepsis analüütilise psühholoogia suhtes on viinud suures osas nii Freudi kui Jungi tööde hülgamisele otsese teadusena. Pigem nähakse neis väärtust filosoofilise poole pealt.
Jung on veel andnud oma panuse tegelemisel alkeemia, füüsika, teoloogia, psühhiaatria, orientalistika , kultuuriantropoloogia, võrdleva usundiloo ning religioonifenomenoloogia küsimustega. Tal leidub käsitlusi ka näiteks pedagoogika alalt ning mitmetel muudel teemadel .
Seda kõike arvestades ilmneb, et tegemist on äärmiselt mitmekülgse ning viljaka mõtlejaga. Lai vaateväli võimaldab leida palju uusi ning huvitavaid seoseid. Miinusena toob see kaasa tulemuse, et paratamatult ei jõudnud Jung isegi tema kaasaja väiksemate infomahtude juures põhjalikult kursis olla iga ainevaldkonnaga, mida ta käsitles. Seetõttu võib mõningaid järeldusi, näiteks teoloogias, pidada kiirustades tehtuteks. Teatud juhtudel otsustas Jung detailidesse takerdumise asemel teha järeldusi „terve mõistuse“ pinnalt. Nii näiteks ka Jumala loomuse ning kristliku pärandi käsitluste puhul ülalpoolmainitud teoses.
„Eelpool olen ma püüdnud lahti seletada paratamatud tulemused, milleni , ma usun, jõutakse, kui vaadatakse traditsiooni kriitilise terve mõistusega. Käsitledes asju sel moel, seisab inimene vastakuti ideega paradoksaalsest Jumalast. Ja olles religioosne inimene, leiab ta end samast olu­korrast kui Ilmutusraamatu autor, kes - nagu võime eeldada - oli veendunud kristlane.“ (JUNG 2002:119-120)
Jung paneb imeks, kuidas Johannes, kes tema oletust mööda kirjutas nii Johannese kirjad kui Ilmutusraamatu, suudab omavahel lepitada idee Jumalast, kes Johannese kirjades väljenduvalt on armastus ise, kuid Ilmutusraamatus ilmutab end verise ning karmi kättemaksjana. Tänapäeva teoloogias on muidugi mõlemate Piibli raamatute autorluse kohta mitmeid erinevaid arvamusi , kuid Jungi poolt öeldu kehtib selles mõttes, et vähemalt Uue Testamendi kaanoni koostajate jumalapilt peaks olema järjekindel.
Peame silmas ka asjaolu, et saksa kultuuriruumis üleskasvanuna olid Jungi jaoks autoriteetideks lisaks mõnele teisele eelkõige Kant ning Hegel . Järgnevalt näemegi Jungi mõttekäiku süsteemis tees- antitees -süntees. Jung leiab, et algsel, arenemata mõttetasandil nähakse Jumalat vältimatult Ühena (ehk siis, ühesena). Ainult lahkulöömise teel Ühest, saab ilmuda Teine. Taoline lõhene­mine ei pea ilmnema enne, kui ei ole kriitikat auctor rerum `i suhtes - mitte enne, võib öelda, kui kultuur hoidub igasugusest mõtisklusest Ühe üle ning ei hakka tema kätetööd kritiseerima. Ühesuse tunne, hoituna kaugel eemal kriitilisest otsustusvõimest ning moraalsest konfliktist, jätab Isa autoriteedi kahjustamata (JUNG 1977:133) Sellist algelist ning lihtsat mõtlemist ehedal kujul on muidugi kõige parem leida loodusrahvaste juurest ning sealt toob Jung ka värvika ning tabava näite.
„Mul oli juhus uurida taolist isamaailma algset ühesust, kui viibisin ühe neegerhõimu juures Mount Elgonil. Need inimesed väitsid end uskuvat, et Looja tegi kõik asjad heade ja ilusatena. „Aga kuidas jääb kurjade elajatega, kes teie karja murravad ?“, küsisin ma. Nad vastasid: „Lõvi on hea ja ilus.“ „Aga teie jubedad haigused?“ „Sa lamad päikese käes maas ja see on ilus.“ Mulle avaldas nende optimism muljet. Kuid kell kuus õhtul lõppes see filosoofia ühtäkki ära, nagu ma varsti avastasin. Peale päikeseloojangut võttis võimust teine maailm - Ayik`i pime maailm, kes on kõige kurja kehastus, ohtlik ja hirmuäratav. Optimistlik filosoofia lõpeb ja hirmu, tontide ning Kurja tõrjumise maagiliste loitsude filosoofia algab. Siis, päikesetõusul, algab optimism jällegi uuesti ilma ühegi märgita seesmisest vastuolust.
Siin moodustavad inimene, maailm ja Jumal terviku; ühtsuse, mida kriitika ei varjuta. See on Isa ning lapsepõlve arengustaadiumis inimese maailm. Vaatamata faktile, et kaksteist tundi igast kahekümne nelja tunnisest ööpäevast veedetakse pimeduse maailmas ning ängistavas uskumuses sellesse pimedusse , ei kerki kunagi üles kahtlus , kas Jumal ei võiks samuti olla ka Teine. Kuulsat küsimust kurja päritolust patriarhaalsel ajajärgul veel ei eksisteeri.“ (JUNG 1977: 133- 134)
Seega siis taolist maailma iseloomustab jagamatu ühtsus ning ei ole oluline, kas see maailm on ilus või mõneti kole ja inetu. Kui aga juba küsitakse kurjade haiguste ning hädade päritolu järele, siis on alanud Isa üle otsustamine tema nähtava loomingu järgi. Tekib kahtlus, mis juba iseenesest on märk algse ühtsuse lõhenemisest. Nii jõutakse järeldusele, et loodu ei ole täiuslik. Seega ei ole Looja teinud korralikku tööd ning Tema kõikvõimsus ning headus ei saa olla ainus printsiip maailma seletamisel.
„Seetõttu täiendatakse Ühte Teisega , mille tulemusena Isa maailm muutub fundamentaalselt ning asendatakse Poja maailmaga .“ ( ibid )
Poega on Jungi tõlgendusel religiooniloolises arengus tarvis läinud selleks, et luua vastukaal Kurjale. Jung arutleb, et kui välja arvata iraani usund , siis inimese spirituaalse arengu varajases faasis pole tõelist kuradit kusagilt leida. Tõeline Saatan ilmub esmalt alles kui Kristuse vastane.
„Saatan on autonoomne; teda ei saa tuua Jumala valitsuse alla, sest kui saaks, poleks tal võimu olla Kristuse vastane, vaid ta oleks pelgalt Jumala tööriist. Kui äraseletamatu Üks saab piiritletud kaheks, muutub see millekski selgeks: inimene Jeesus , Poeg ja Logos . Selline ütlus on võimalik ainult millegi muu tõttu, mis ei ole Jeesus, mitte Poeg ega Logos. Armastuse tegu on kehastunud Pojas ning sellele on vastukaaluks seatud Lutsiferi äraheitmine.“ (JUNG 1977:173)
On huvitav jälgida, et sarnaselt Lutherile, kellest tuleb juttu hilisemates peatükkides, kasutab ka Jung Saatana kohta sõnu „Jumala tööriist“. Jung küll eitavas, Luther aga jaatavas vormis. Esmapilgul paistab olevat vahe autonoomsuses, mida nad Saatanale omistavad. Hiljem siiski veendume, et ka Lutheri jaoks oli Saatana mõjuala peaaegu kogu meie elu hõlmav, kaasa arvates ka „liha“ ja „maailma“. On huvitav, et intensiivsuse poolest on kahe saksa kultuuriruumis elanud mõtleja vaated väga sarnased, vahe on ainult traditsioonilise kristliku usu radadelt eemalekaldumise määras.
2.2. Kurja seostamine Kolmainuga
Nagu nägime, meeldib Jungile paljusid nähtusi, sealhulgas Jumalat vaadelda läbi heegelliku prisma . Tees ja antitees peavad leidma sünteesi. Hea ja Kuri peavad uueks kvaliteediks ühinema Kolmainsuses.
„Ma ei saa jätta tähelepanu juhtimata huvitavale faktile, et kuigi kristluse keskne sümbol on Kolmainsus, siis teadvustamatuse poolt esitatud vormel on nelisus. Kristlikult ortodoksne vormel ei ole tegelikkuses päris täielik, sest kurja printsiibi dogmaatiline aspekt on Kolmainust puudu ning viib rohkem või vähem raskestimõistetavale omapäi eksistentsile kuradi näol. Siiski paistab, et Kirik ei hülga seesmist seost Kolmainu ja Saatana vahel. Katoliiklik autoriteet väljendab ennast selles küsimuses järgnevalt: „Saatana eksistentsi tuleb mõista ainult suhtes Kolmainuga.“ „Igasugune teoloogiline käsitlus kuradist mis ei ole suhestatud Jumala trinitaarse teadvusega on tegeliku olukorra valeks pööramine.“ Vastavalt sellele vaatele on kuradil isiksus ning absoluutne vabadus. Selle tõttu saab ta olla tõeline, isikuline „Kristuse ametivend“. „Siinkohal on ilmutatud uus vabadus Jumala olemises: Ta lubab kuradil vabalt enese kõrval hinges püsida ning ta lubab tema kuningriigil kesta igavesti .“ „Idee võimsast saatanast on kokkusobimatu Jahve kontseptsiooniga, kuid mitte kontseptsiooniga Kolmainust. Müsteerium ühest Jumalast kolmes Isikus avab uue vabaduse Jumala olemise sügavustes ning see teeb isegi võimalikuks mõtte isikulisest saatanast, kes eksisteerib koos temaga ja vastandub temale.““ (JUNG 1977:59)
Edasises arutluskäigus rõhub Jung tugevasti nelisuse sümbolitele (neist tuleb juttu hiljem) kui universaalsetele harmoonia kajastajatele. Kuivõrd neljane struktuur esineb paljudes lugudes ning unenägudes, siis peab selle taga olema arhetüüpne tekitaja . Seega on kristliku teoloogia tuletatud kolmene struktuur kuidagi puudulik.
„Vastupidiselt dogmale, leidub mitte kolm, vaid neli aspekti. Siit saab kergesti tuletada, et neljas aspekt esindab saatanat .“ (JUNG 1977:61)
Ka mujal esinevates mõttekäikudes kaitseb Jung Saatana mõju ning väärikust leides selle olevat vajaliku loomaks kontrasti ning taustsüsteemi kõigele heale. Ta arutleb ka gnostilise dualismi üle ning tunnustab gnostikute püüdu leida selgitus Kurja päritolule.
„Piibellik traditsioon jätab meid selles osas vägagi pimedusse. Ning on liigagi ilmne, miks vanad teoloogid meid eriti valgustama ei kippunud. Monoteistlikus usundis kõike, mis läheb Jumala vastu, saab seostada vaid Jumala endaga. See mõte on ebameeldiv, kui pehmelt väljenduda ning sellest tuleb mööda pääseda. See on sügavam põhjus, miks taolise suure mõjuga persoonile kui kurat on raske trinitaarses kosmoses kohta leida. On raske mõista, kuidas ta Kolmainuga suhestub. Kristuse vastasena peaks ta omandama võrdväärse vastaspositsiooni ja olema, nagu temagi „Jumala poeg“. Kuid see viiks otse tagasi teatud gnostiliste vaadeteni, mille kohaselt saatan kui Satanael on Jumala esimene poeg ning Kristus teine. Edasine loogiline järeldus oleks Kolmainu kaotamine ning selle asendamine nelisusega.“ (JUNG 1977:169-170)
2.3. Nelisus ja mandalad
Kui Jungil üldiselt on kalduvus näha maailma duaalsena - vastandite ühtsuses toimiva dünaamilise pingeväljana, siis see ei ole veel ammendav. Nimelt on tema jaoks kõikehõlmav ning detailsem kirjeldus võimalik vaid läbi nelisuse ehk kvaterniteedi.
„Neli sümboliseerib Ühe erinevaid osi, omadusi ja aspekte .“ (JUNG 1977:57)
See oleks siis omakorda otsekui kahese duaalsuse lühendi „lahtikirjutus“.
Nelisuse printsiibiga liitub Jungi maailmanägemuses vahetult käsitlus mandalatest, budismis ja hinduismis tuntud ringikujulistest maailmakõiksust tähistavatest sümbol-diagrammidest - Jung käsitleb neid pea sünonüümidena.
Arvu neli näib Jung armastavat ning ilma selleta ei saa läbi ükski tema kirjeldus ei kosmose ega psühholoogia toimimisprintsiipidest, rääkimata mütoloogiast ning religioonist. Täiuslik geograafia on tema sõnutsi võimalik kasutades nelja ilmakaart ning täiuslik teoloogia mainides nelja evangelisti. Sellega otseses seoses on Jungi tähelepanek mandalate kohta, mille seob ta ka kristliku maailmapildi tõlgendusega:
„See pilt toob otsekohe meelde keskaegse maailma märkiva sümboli - ringi või kujutise rex gloriae`st koos nelja evangelistiga või melothesia, kus horisondi moodustab sodiaak . Triumfeeriva Kristuse kujutis näib olevat tuletatud Horuse ja tema nelja poja samalaadsetest piltidest. Olemas on ka Ida analoogid: budistlikud mandalad või ringid , tavaliselt Tiibeti päritolu. Need koosnevad reeglina ringikujulisest padmast või lootoseõiest, milles on nelinurkne pühamu nelja väravaga osundades nelja kardinaalset punkti ja aastaaegu. Keskmes on Buddha või veel tihedamini Šiva ja tema Šakti konjunktsioon või ekvivalentne dorje (piksenoole) sümbol.“ (JUNG 1977:67)
Nende puhul on tegemist nii inimolendi kui universumi terviklikkust väljendava sümboliga. Mandala on kindla struktuuriga - keskpunktist lähtub kiirtena arendus sarnaselt rattakodaratele rattas. Eelistatavalt on mandala ring (jumalikkuse sümbol) või ruut (inimese sümbol), millel mõlemal on olemas (tinglik) keskpunkt; või siis rist . Samuti võib olla tegemist nende kahe kõige erinevamate kombinatsioonidega alates keldi rõngasristist ning lõpetades kõigi muude sümmeetriliste, keskpunkti omavate kujunditega, millest eelistatuim on neljast (või selle kordset) struktuuri omavad sümbolid.
Mandalatel on ka praktiline eesmärk - nad on keskendumist hõlbustavad vahendid.
„Need on yantrad või rituaalsed töövahendid, mille otstarbeks on kontemplatsioon, kontsentreerumine ja joogi teadvuse viimne teisenemine jumalikku kõik-teadvusesse.“ (ibid)
Nelisus kui selline ilmub tihti ka müütides ja unenägudes võttes kõikvõimalikke vorme, nagu Jung ühe tema poolt analüüsitud juhtumi puhul kirjeldab.
„Sama seeria teistes unenägudes võtab see erinevaid kujusid nagu: jagamata ring, lill, nelinurkne väljak või ruum, nelinurk , maakera, kell, sümmeetriline aed purskkaevuga keskel; neli inimest paadis, lennukis või laua taga; neli tooli ümber laua, neli värvi, ratas kaheksa kodaraga, kaheksakiireline täht või päike, ümmargune kübar, mis on jagatud kaheksasse ossa ; neljasilmne karu; ruudukujuline vangikong; neli aastaaega , kauss nelja pähkliga; maailmakell, mis on jagatud 4x8=32 osasse ja nõnda edasi.“ (JUNG 1977:52)
Jung toob näiteks ühe juhtumi enda patsiendi näol ja ütleb, et see pole erandlik. Ta on analüüsinud paljusid inimesi, kel unenägudesse ilmub teadvustamatusest neljane struktuur, ilma et unenägija ise oskaks sellele või arvule neli omistada mingit tähendust. Jung ütleb, et neljase struktuuri ilmumist ei ole täheldanud mitte üksi tema vaid erinevad analüüsijad erinevatel juhtumitel . Nelisus on vanem kui keskaeg , mil ta alkeemikute töödes olulist rolli mängis.
„See pole ka klassikaline ega Vana-Egiptuse pärand, kuna seda võib leida praktiliselt kõikjalt ning kõigil aegadel . Võiksime näiteks meenutada seda, kui suurt tähtsust omistasid nelisusele indiaanlased .“ (JUNG 1977:57)
Jung peab seda esiajalooliseks sümboliks, mida võib näiteks leida paleoliitikumist pärit „päikeseratastelt“ Rodeesias ning sümbol esindab üldiselt maailma loovat jumalust. Siiski ei mõista seda nõnda tänapäeva inimesed, kes ei tea sümboli mütoloogilisest tähendusest midagi.
„Ma olen alati olnud iseäranis huvitatud sellest, kuidas inimesed, kui jätta nad iseeneste hooleks ning neid sümboli ajaloost mitte informeerida, seda endile tõlgendavad. Ma jälgisin hoolega, et minu arvamused neid ei mõjutaks ning avastasin, et nad võtsid seda kui nende endi sümbolit või pigemini millegi neis oleva sümbolit. Nad tundsid seda väga lähedaselt endi juurde kuuluvat kui mingit liiki loovat taustsüsteemi, elu loovat päikest nende alateadvuse sügavikes“ (JUNG 1977:58)
Seega on neljasele struktuurile ehk mandalale omane nii jumalik kui inimlik mõõde. Jung selgitab, et kuigi kristlus näeb inimese ja Jumala olemust erinevana, pole see ometi nii kõikides religioonides.
„Vastupidi, nad kinnitavad, nagu seda teevad ka teatud kristlikud müstikud, et põhiolemuselt on Jumal ja inimene identsed. Seda kas aprioorse identiteedi vormis või kui eesmärk, mis saavutatakse läbi teatud praktikate või pühitsemisriituste, mis meile on teada näiteks Apuleiuse metamorfooside näol rääkimata teatud joogameetoditest.
Võrdlusmeetod näitab ühegi kahtluseta, et nelisus kujutab enesest vähem või rohkem otsest Jumala representatsiooni, kes saab ilmsiks oma loodus. Me võime, seetõttu järeldada, et sümbol, mis kaasaja inimeste unenägudes spontaanselt ilmneb tähendab midagi samalaadset - Jumalat sisemuses.“ (ibid.)
Jung siiski hoiatab , et antud pikaajalisi uurimustulemusi ning neis regulaarselt ilmuvat jumalakujundit ei saa võtta kui omamoodi jumalatõestust. Kuivõrd kogu transtsendents on meie jaoks teadvustamatu, siis ei ole võimalik selle sisu kohta midagi väga täpset empiiriliste meetoditega teada saada.
„Need tõestavad vaid arhetüüpse jumalakuvandi olemasolu, mis minu meelest on ülim, mida me saame Jumala kohta psühholoogia mõttes väita. Kuid see on väga oluline ja mõjukas arhetüüp ning selle suhteliselt sage ilmnemine peaks kujutama endast igasuguse theologia naturalis’e jaoks märkimist väärt fakti. Ning kuna taolise arhetüübi kogemisega kaasneb tihti väga tugevatoimeline numinoossus, siis liigitub see usuliste kogemuste kategooriasse. (JUNG 1977: 58-59)
Mandala kujutab endast sümbolit, mis kõike hõlmates seda ühendab.
„Seega on mandala „ühendava sümboli“ staatuses. Nagu inimese ja Jumala ühendatuse sümbol on väljendatud Kristuse sümbolis ristil .“ (JUNG 1977:80)
Siit jõuamegi veel ühe mandalate tähtsa tähendusaspektini - need on vaimse ümbersünni paigad . Nii võib inimene risti vaadates kogeda uuestisündi. Samalaadne on neil tähendus Idas.
„Mandalad on sündimise kohad, sündimise anumad kõige otsesemas mõttes, lootoslilled, milles Buddha ärkab elule. Istudes lootoseasendis näeb joogi end muutumas surematuks.“ (JUNG 1986: 64)
Kuna usuline kogemus ei ole esmaselt teadvust vaid alateadvust puudutav sündmus, siis täpse väljendumise huvides saame rääkida nähtustest, mida inimene kogeb . Jungi näidetes on siin tegemist pikaajaliste alateadlike protsessidega, mille käigust annab tunnistust peamiselt unenägude sisu. Seesmine areng lõpeb positiivse murranguga.
„Kui summeerida kõik see, mida inimesed oma kogemustest räägivad, võiks seda formuleerida järgnevalt: nad tulid iseenese juurde, nad suutsid endid aktsepteerida, nad suutsid iseendaga ära leppida ja seega said nad lepituse ka vastakate olukordade ning sündmustega. See on peaaegu sama, mida tavatseti väljendada öeldes: „Ta on Jumalaga rahu teinud; ta on omaenese tahte ohvriks toonud ; ta on alistunud Jumala tahtele.““ (JUNG 1977:81-82)
Kokkuvõtlikult näeme, et Jungi vaadete kohaselt esindab neljane struktuur või kujund täielikkust nii inimese kui teadvustamatuses peituva jumalakuvandi puhul. Seega jääb kristliku dogmaatika triniteedikäsitlusega justkui „üks koht vabaks“. Selgitamaks igapäevase kurja fenomeni, millega Jung oma igapäevatöös ja -elus kokku puutus, tundub peaaegu et loomulik taoline viis Gordioni sõlme läbiraiumiseks - Kuri leiab enesele mõistuspäraselt koha Triniteedi lisana .
III Jungi poolt kasutatavad põhilised mõisted ning kontseptsioonid
3.1. Üldist
Oma mahukates teostes on Jung loonud tervikliku mõttesüsteemi, mis osalt kasutab juba teadaolevaid mõisteid ja ideid psühholoogiast, filosoofiast ning religiooniloost, kuid osalt loob neid juurde või muudab tähendusvarjundit. Kuna Jung vaatleb kogu ontoloogiat psüühikast otseselt sõltuvana, on tema poolt kasutatavate põhiterminite selgitus siinkohal hädavajalik, mõistmaks tema teoloogiliste kontseptsioonide nagu hea ja kuri täpset konteksti. Lisaks sõltuvuse tunnistamisele tajumisviisist on Jungile iseloomulik ka makro- (füüsilises kosmoses toimuvate) ning mikroprotsesside (psüühikasiseste ja üksikindiviidi puudutavate) käsitlemine võrdsetel alustel. Ta leiab samuti, et nende vahel on otsene analoogia . Inimpsüühika on tehtud sama mudeli alusel, mis kosmos . Huvitaval kombel ennetab Jung poole sajandi võrra füüsikateaduses välja töötatud fraktalite kontseptsiooni, mis näeb maailma sellisena, et väiksema ning suurema kujundi ülesehitus on sarnane ning üksteist kordav. Ehk siis näiteks, kui mäetippu vaadelda järjest lähemalt ning lähemalt, näeme, et terava tipu kuju säilib nii kilomeetrises kui meetrises mõõtkavas. Või et molekulide struktuur sarnaneb päikesesüsteemi ülesehitusele.
Seega on oluline mõista, mida Jung ühe või teise kontseptsiooni all silmas peab, kuivõrd ta kasutab sama kontseptsiooni järjepidevalt nii psüühikasiseste kui psüühikaväliste nähtuste selgitamiseks.
Allpool järgnevadki Jungi põhilisemate mõistete lahtiseletused. Loetelust on välja jäetud kontseptsioonid, mida küll loetakse Jungi oluliseks panuseks psühholoogiasse (näiteks introvertne- ekstravertne, isiksusetüübid), kuid mis ei oma seost käesolevas töös käsitletud teoloogilise temaatikaga. Kontseptsioonide ja mõistete käsitlus on töö piiratud mahu tõttu lakooniline ning püüab tabata kõige olulisemat , pretendeerimata tervikpildi andmisele.
3.2. Psüühika ülesehitusest
3.2.1 Psüühe
Jung nimetab isiksust terviklikus mõttes psüüheks. Seda mõistet kasutab ta suhteliselt harva, kuivõrd tavaliselt analüüsib ta psüühe üksikosi. Tutvudes Jungi nägemusega laiemas plaanis, selgub, et ta näeb inimest orgaanilise tervikuna. Esmapilgul võib näida, et Jungi käsitluses on psüühe kui üksikutest hammasrattakestest koosnev kellamehhanism, kuid see pole päris täpne. Pigem näeb ta psüühet üksikorganitest koosneva elusorganismina, kelle „organite“ sõltuvus üksteisest pole mehaaniline , vaid olemuslikult terviklik. Antud vaatega eristub ta inimorganismi füsioloogiale keskenduvatest psühholoogidest, kes tegelevad pigem kehakeemia, närviimpulsside, instinktide ning muude puhtempiiriliste katsemeetoditega uuritavate psüühika üksiknähtustega.
Jungi järgi on inimese psüühika terviklik juba algusest peale, sarnaselt inimembrüoga, kelles potentsiaalselt on juba olemas kõik täiskasvanud inimese kehaosad . Elu jooksul toimuv areng tähendab lihtsalt nende osade „väljajoonistumist“ ning omavahelise koostöö „häälestamist“. Kui püüda Jungi terviknägemust psüühikast kuidagi graafiliselt kujutada, siis sobiks selle vasteks pilt füüsilisest inimorganismist. Taoline pilt kujutaks Jungi poolt silmas peetavat terviklikkust ning koosmõju. Siiski ei oleks see joonis täpne selles mõttes, et Jungi järgi tasakaal erinevate psüühiliste allüksuste vahel on pidevas muutumises, samuti nende „suurus“ ehk mõjukus üldkontekstis. Samuti on tähtis mõista, et kui inimorganismi üksikosad on joonisel eristatavad, siis enamik Jungi poolt käsitletavaid „allüksusi“ asub organismi teadvustamata osas ning seega ei ole nende täpsest kujust ning olemusest midagi teada. Jung käsitleb neid selle mõju järgi, mida nad inimese teadlikule osale avaldavad
3.2.2.Teadvus ja teadvustamatus
Tegemist on nii Jungi kui ka teiste psühhoanalüütikute pea keskse mõistega. Terminit das Unbewusste on eesti keelde tõlgitud väga mitmeti, kasutades erinevate tõlkijate puhul sõnu nagu alateadvus, teadvustamatus, ebateadvus, mitteteadvus või isegi irdteadvus. Käesolevas töös on kasutatud sõna alateadvus kui eesti keeles kõige enam juurdunumat, ning seda vastavalt levinud kasutusviisile- mõeldes selle all üksikisiku teadvustamatut osa. Kuna Jung osutab suurt tähelepanu ka kollektiivsele alateadvusele ehk teadvustamatusele, siis on terminit teadvustamatus kasutatud enamasti juhul, kui üksikisikut või ühiskonda mõjutavad kujundid või protsessid, mis pärinevad inimkonna ajaloolise kogemuse üldkogumist. Termin alateadvus oleks minu hinnangul sellises kontekstis eksitav, kus Jungi mõttekäigust selgelt nähtub, et ta ei pea seal silmas mitte üksikisiku psüühikat, vaid pigemini midagi „maailmavaimu“ taolist. Teadvustamatuse mõlemast aspektist tuleb Jungi enda selgituste varal juttu kohe allpool.
Seega, tulles tagasi isiksuse ülesehituse juurde, jaotab Jung selle põhijoontes teadvuseks ning teadvustamatuseks. Eesti keeles on levinud mõiste „alateadvus“. Taolist terminit võib vabalt kasutada, kui antakse enesele aru selle tähendusest. Liide „ala-“ ei tähenda nii Jungil kui ka hilisemal Freudil, et inimene oleks midagi enese jaoks ebameeldivat surunud kuhugi „alla keldrisse“ või „ kappi “. Eestikeelsena ühtib ta pigem määratlusega „vähene.“ Ehk siis, „alatoidetud“ ei tähenda, et inimene oleks kuidagi vägisi end nälgima sundinud . See tähendab lihtsalt vähe söönud olemist. Samuti oleksid siis „alateadlikud sisud“ selline info, mis vaid vähestel kordadel teadvusse jõuab. Teadvus on kui prožektori valguslaik, mis on suunatud pimedale lavale. Kõik sellest väljapoole jääv on meile teadmata. See ei ole meile nähtav kas praegusel hetkel või pole me seda kunagi näinudki - pimedas olevad asjad pole meile kunagi „teadvustunud“. Teadvustamatus on seega kõik, mida me praegu ei tea.
Jungi sõnastuse voolavus nähtub ka siin. Teadvustamata asjad võivad olla nii unustatud, seega minevikus olla teatud, kui ka asjad, mis kuni meie teadliku ning tervikliku mõistmiseni „valmivad“ meie alateadvuses. Mingil ajahetkel on selline mõistmine küps et „ilmutuda“.
„Nagu alati, kui välispidine sündmus puudutab mõnda alateadlikku teadmist, saab see teadmine jõuda teadvusse. Sündmust tajutakse kui deja vu`d ja inimene mäletab selle teadmist pre-eksis­tentsena.“ (JUNG 2002:52) (Deja vu all peab Jung silmas vahel esinevat tunnet , et oleme antud situatsioonis juba kunagi olnud, painama jääb aga see, et me ei suuda kuidagi meenutada millal ning millistel asjaoludel.)
Kas teadvustamatus on kuidagi isikuline?
„Kui ma ütlen „teadvustamatuse kalduvus“, siis kõlab see väga isiksustamise moodi, justkui teadvustamatus oleks omaenda tahtega teadlik olevus. Kuid teaduslikust vaatepunktist on see lihtsalt teatud psüühilise nähtuse omadus. Ei saa väita isegi seda, nagu oleks olemas kindlapiiriline klass psüühilisi nähtusi, millele regulaarselt ning kõigis olukordades oleks omane olla teadvustamata. Kõik asjad võivad olla või muutuda teadvustamatuiks. Kõik, mille unustad, või millelt pöörad ära oma tähelepanu, kuni see on unustatud, langeb teadvustamatusse. Lühidalt öeldes, kõik, mille energiatase langeb teatud tasemest allapoole, muutub alateadlikuks. (JUNG 1991:108)
Jung argumenteerib tugevasti selle kasuks, et teadvuse kontroll inimese ning tema elu üle on illusoorne . Teadvustamata sisude pealetungi nägi Jung oma psühhiaatritöös igapäevaselt, kus inimest haaranud hullust ei põhjustanud ükski somaatiline põhjus. Siinjuures ei tohi teha viga, omistades teadvustamatusele ainuliselt negatiivse varjundi. Jung ilmselgelt samastab vahel teadvustamatust ja omadussõna „ohtlik“, kuid seda samas mõttes, kui pealetulvav ookean võib olla ohtlik saarele , olemata samas oma olemuselt negatiivne.
Aastal 1938 publitseeritud loengumaterjalis selgitab ta näitena psüühika terviklikkuse küsimust poleemika käigus Bultmanni deemonliku seestumuse käsitluse vastu.
„Kuid mida võiksimegi oodata ajastul, kui kristluse ametlikud eestkõnelejad näitavad üles võimetust mõista usulise kogemuse põhialuseid! Ma tsiteerin siin järgnevalt lauset, mis on võetud ühe protestantliku teoloogi artiklist: „Me mõistame iseendid - kas siis naturalistlikult või idealistlikult - kui homogeenseid olevusi, kes ei ole nii iseäraliselt jagunenud, et võõrjõud võiksid sekkuda meie sisemisse elusse , nagu Uus Testament oletab.“ (Sõrendus minupoolne.) Autor ei ole ilmselgelt tuttav faktiga, et teadus on rohkem kui pool sajandit tagasi näidanud teadvuse labiilsust ning mitteühilduvust ning tõestanud seda eksperimendiga. Meie teadlikud kavatsused on pidevalt vähemal või rohkemal määral häiritud ning peatatud teadvustamata sekkumiste poolt, mille põhjused jäävad meile esmalt ebaselgeks. Psüühe on kaugel sellest et olla homogeenne üksus - vastupidi, ta on vastuoluliste impulsside, piirangute ning afektide keev katel. Ja paljude inimeste jaoks on konflikt nende vahel nõnda talumatu , et nad
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
Vasakule Paremale
Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #1 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #2 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #3 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #4 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #5 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #6 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #7 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #8 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #9 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #10 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #11 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #12 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #13 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #14 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #15 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #16 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #17 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #18 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #19 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #20 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #21 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #22 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #23 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #24 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #25 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #26 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #27 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #28 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #29 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #30 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #31 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #32 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #33 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #34 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #35 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #36 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #37 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #38 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #39 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #40 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #41 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #42 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #43 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #44 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #45 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #46 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #47 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #48 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #49 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #50 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #51 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #52 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #53 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #54 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #55 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #56 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #57 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #58 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #59 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #60 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #61 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #62 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #63 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #64 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #65 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #66 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #67 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #68 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #69 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #70 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #71 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #72 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #73 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #74 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #75 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #76 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #77 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #78 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #79 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #80 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #81 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #82 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #83 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #84 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #85 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #86 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #87 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #88 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #89 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #90 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #91 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #92 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #93 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #94 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #95 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #96 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #97 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #98 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #99 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #100 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #101 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #102 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #103 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #104 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #105 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #106 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #107 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #108 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #109 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #110 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #111 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #112 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #113 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #114 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #115 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #116 Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses #117
Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
Leheküljed ~ 117 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2014-06-02 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 17 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor agresi Õppematerjali autor

Lisainfo

Läbi aegade on inimesed mõtisklenud teema üle, miks maailmas on nii palju kurja ja kannatusi. Sellele on pakutud erinevaid vastuseid nii religioonide, kui filosoofia poolt. Carl Gustav Jung ühe 20. sajandi ühe mõjukama mõtlejana on samuti seda teemat käsitlenud. Magistritöö ei piirdu samas Jungi poolt loodud teoloogiaga, vaid võrdleb tema poolt pakutud seletusi kurja allika kohta usundiloo poolt pakutavate muude vaatenurkadega. Töö ei anna ühest vastust sellele, kust kuri tuleb ei Jungi, filosoofia ega religiooni seisukohtadelt, küll aga annab materjali ning ainest mõtisklemiseks.
hea ja kuri , Jung , Jumal , kurja päritolu , dualism , taoism , zurvanism , Martin Luther , Jungi antropoloogia , vastus Iiobile

Mõisted

tänuväärt, töö aluseks, isikulisele jõule, kollektiivne alateadvus, hüved, teisisõnu, lahendajate eetikast, töö algupoole, osa kontseptsioone, kõrvaltvaatajana, jung, teoloogias, poega, teadvusega, nelisus, samalaadne, jungi näidetes, inimpsüühika, introvertne, jungi järgi, unbewusste, teadvustamatus, mingil ajahetkel, idealistlikult, kavatsused, psüühe, kollektiivne alateadvus, teises mõttes, kokkuvõtlikult, tõlgendades, täpsustus, viimane hüpotees, teisisõnu, antud kontseptsioon, leiame pauluslik, siinjuures, varju kontseptsioon, lutsifer, jungil, neuroos, jungi käsitlus, jungi järgi, inimese juures, kaitsvast varjust, kuivõrd talle, inkarnatsioonis, algusest ette, individuatsioon, komponendiks, valgustust, jungi, nähes jumal, lugedes jungi, kogu psüühika, järelikult patsient, sama mõtet, kogemuse kohaselt, teeks, jungi järgi, antropomorfismid võivad, ütelda vastupidist, kokkuvõttena, müütiline iseloom, koomiku figuur, hoiatav, eksistents, numinosum, milliseks, jungi arvates, teoloogilis, psühholoogia, jung, üheks põhjuseks, kuivõrd dogma, dogma, dogma, igavikulist teemat, õigemini, taoline mõttearendus, valgustuse ajast, inkarnatsiooni põhjused, siinses näites, ambivalentsus, käsitluse kohaselt, dilemmale leiame, inimkogemuses, kuivõrd tegemist, kuivõrd jungil, jungi tasakaalu, jumalal, taoline dualism, neid asjaolusid, inimhing, sest viga, tatianos, teisisõnu, nagu öeldud, inimhinges, sajandi lõpust, uurimistulemused, taevajumal, kujuga asjad, eimiski, eimiski, savist kruusid, pleroma, oluline aspekt, jungi mõtteloogika, vaen põhiolemuses, taoline mõtteviis, lao, kosmoloogia plaanis, soterioloogilises plaanis, õpetusele, zurvan, kokkuvõtlikult öeldes, zurvanismis, abraxas, abraxase võim, jungi, gnostikuks, gnoosis, süüria, kaugenevad emanatsioonid, loojateks, gnostikute vaade, inimloomuse impulsid, kuradil, lutheri meelest, kirjeldatud nägemusele, lemmiklähenemist, mõttekäik, deuteropauluslik traditsioon, jungi puhul, hilises järgus, omen, ainuke vahe, antud hirmutunne, ise ainuomane, empiirilisele teadlasele, teised sisaldavad, nagu öeldud, olemuseks, metafüüsiline sfäär, esiplaanil, for example, stating generally, zurvan, traktaat, pleromas, põhiolemuslikult, osakese näol, loome, loome, vastandid, pleroma, ent jumal, abraxas, abraxase võim, abraxas, peajumalaid, ent inimesed, mehe ihulisus, naise vaimsus, loome olemuseks, kaaslus, madu, maol, unustasime

Sisukord

  • Saatesõna
  • Phänomene
  • Jumalat sisemuses
  • Psüühe
  • Teadvus ja teadvustamatus
  • Unbewusste
  • Kollektiivne alateadvus ehk teadvustamatus
  • Kompleksid
  • Arhetüübid
  • Nolens volens
  • Unenäod
  • Inimesest üldiselt
  • Individuatsioon
  • Jung eetikast
  • Üldine maailmanägemine
  • Müüdid kui Jungi teoloogia üks allikaid
  • Usuline kogemus kui teoloogia allikas
  • Psühholoogia ja teoloogia
  • Absolutum
  • Kristlik dogmaatika
  • Jumal
  • Aeternum
  • Kristoloogia
  • Jumalat võib, kuid kartma
  • Kirikuisad
  • Victor White
  • Zoroastrism
  • Ohrmazdi
  • Zurvanism
  • Carl Gustav Jung

Teemad

  • Sisukord
  • Sissejuhatus
  • I Jungi elulooline taust ning vaadete kujunemine
  • okkulter
  • Traumdeutung
  • libidot
  • libido
  • II Jungi „kindaheit“ kristlikule dogmaatikale
  • Väljakutse ning kurja probleemi püstitamine
  • auctor rerum
  • ei ole
  • Kurja seostamine Kolmainuga
  • Nelisus ja mandalad
  • melothesia
  • dorje
  • nende endi
  • millegi neis oleva
  • theologia
  • naturalis
  • III Jungi poolt kasutatavad põhilised mõisted ning
  • kontseptsioonid
  • Üldist
  • Psüühika ülesehitusest
  • Psüühe
  • psüüheks
  • Teadvus ja teadvustamatus
  • irdteadvus
  • alateadvus
  • kollektiivsele alateadvusele
  • teadvustamatus
  • alateadvus
  • teadvuseks
  • teadvustamatuseks
  • Deja vu
  • omadus
  • iseäraliselt jagunenud, et võõrjõud
  • võiksid sekkuda meie sisemisse elusse
  • Kollektiivne alateadvus ehk teadvustamatus
  • Ta ei hakanud mõtlema - ta tajus oma meelt
  • juba toimivana
  • Ise
  • Selbst
  • Kompleksid
  • Arhetüübid
  • Vari
  • varjuga
  • vari kui probleem
  • Neuroos
  • terviku
  • Unenäod
  • Jungi antropoloogia
  • Inimesest üldiselt
  • gnoosist
  • Individuatsioon
  • causa instrumentalis
  • Jung eetikast
  • afflictio animae
  • saab imago Dei
  • Jungi põhikontseptsioonide seos teoloogiaga
  • Üldine maailmanägemine
  • tean
  • peaksin
  • iseendas
  • consensus omnium
  • kõik
  • Müüdid kui Jungi teoloogia üks allikaid
  • elav mütologeem
  • mythos
  • Usuline kogemus kui teoloogia allikas
  • fascinosum
  • tremendum
  • consensus gentium
  • numinosum
  • Numinosum
  • consensus gentium
  • Numinosum
  • pistis
  • Jung ja kristlik teoloogia
  • Psühholoogia ja teoloogia
  • religio
  • just neid
  • Kristlik dogmaatika
  • fascinosum
  • Jumal
  • fenomen
  • Summum Bonum
  • coincidentia oppositorum
  • Evagelium
  • hieros gamos
  • Inkarnatsiooniga
  • Kristoloogia
  • pleromas
  • pleroma
  • pleromaatilise
  • ülekanne
  • IV Hea ja kuri
  • Psühholoogiline lähenemine Kolmainsusele
  • kahtleva mõtte
  • Kristlik Teadus
  • vaid empiirilisel alal
  • Hea ja Kuri inimkogemuses
  • armastada
  • teda peab
  • Poleemika kirikuisadega
  • Kirikuisad
  • privatio boni
  • Kuri pole seega midagi muud, kui hea puudumine
  • sine qua non
  • fixed stars
  • omne malum ad hominem
  • Victor White
  • tõelisust
  • puudumine
  • tõelisel
  • puudumis
  • presence
  • does not consist in it
  • a priori
  • tähenduse analüüsi
  • privatio
  • privatio
  • complexio
  • oppositorum
  • enantodroomia
  • Hea ja kurja küsimuse kokkuvõte
  • V Võrdlused ja võimalikud allikad Jungi
  • kontseptsioonidele
  • Ülijumala kujutluste tüpoloogia Widengreni järgi
  • Võrdlus taoismiga
  • s tao
  • taod
  • taoga
  • Võrdlus iraani usundiga
  • Zoroastrism
  • taole
  • Zurvanism
  • infimum malum
  • summum bonum
  • Jung ja gnostitsism
  • Jung ja Luther
  • opus
  • opus proprium
  • Algkoguduse nägemus heast ja kurjast Bultmanni järgi
  • Teodiike
  • pandi
  • sellegipoolest Jumala ja maailma vahelise lunastusajaloo mõistmise teenistusse
  • Rudolf Otto mõju
  • numinoosne
  • Omen
  • numen
  • fascinosum
  • mysterium`
  • Lõppjäreldused
  • versus
  • Kokkuvõte
  • Summary
  • Kasutatud allikad ja kirjandus
  • Seitse kõnet surnutele
  • oma olemust
  • kasvav
  • summum bonumit

Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


Sarnased materjalid

990
pdf
Maailmataju ehk maailmapilt 2015
477
pdf
Maailmataju
343
pdf
Maailmataju uusversioon
87
doc
Filosoofia materjale
0
docx
A dumas Kolm musketäri terve raamat
110
doc
Õigusfilosoofia ajalugu
0
docx
V-Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
83
doc
Õiguse sotsioloogia





Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

Pole kasutajat?

Tee tasuta konto

UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !