Lutikalised Uku Gross Üldinfo Suurim vaegmoondega putukate selts; maailmas teada u. 40 000 liiki, kellest 467 elab Eestis; leitud väga vanu fossiilseid jäänuseid; nokaliste selt, kuid mõned süstemaatikud paigutavad lutikalised koos sarnastiivalistega ühte seltsi nii ühise põlvnemise kui ka mõneti sarnase anatoomia ning füsioloogia tõttu. Välimus Lüliline iminokk; keha on lapik ja lai või piklik; kattetiibade tipud on kilejad; erineva suurusega (1mm-11cm); vinanäärmed; rööv- ja ujujalad. Elupaik Maismaa Mered ja ookeanid Kuumaveeallikad Osad on teiste loomade parasiidid Toitumine toituvad vedelikest; taim-, loom-, segatoidulised ja parasiitseid;
Putukate kogu protokoll Prob Liik Selts Leiuaeg Leiukoht Kultuur Kahjustaja* nr. 1 Õunapuu Liblikalised 15.06.2010 Raja tn Õunapuu o võrgendikoi Lepidoptera viljapuuaed Yponomeuta malinellus 2 Õunapuu Mardikalised 15.06.2010 Raja tn Õunapuu o+ lehekirp Coleoptera viljapuuaed Psylla mali 3 Õielutikas Lutikalised 15.06.2010 Raja tn Kask + Heteroptera 4 Kirsi lehetäi Sarnastiivalised 15.06.2010 Raja tn Kirss + Myzus cerasi Homoptera viljapuuaed 5 Tume Mardikalised 15.06.2010 Raja tn - o+ pehmekoor Coleoptera Cantharis fusca 6 Ploomivaablane Kiletiivalised 15.06.2010 Raja tn Ploom o Hoplocampa Hymenoptera viljapuuaed
Selts Prussakalised Liikide arv Eestis 5 liiki Silmad liitsilmad Suised mälumissuised Tundlad pikad harjastega kaetud tundlad Jalad 6 jalga Tiivad eestiivad, kattetiivad, tagatiivad Areng(moondeta/vaeg-või täismoone) vaegmoone Lõimetishoole puudub Toitumine kõigesööjad Enesekaitse haisunäärmed metsprussakas,harilik Esindajad(2) prussakas Sihktiivalised Ühepäevikulised 39 liiki 45 liiki enamasti 3 täppsilma turbansilmad, täppsilmad hüppejalgadeks muundunud tugevad tagajalad haukamissuised hüppejalgadeks muutunud ...
Selgsõudur Notonecta glauca Britta Sims KELA II Taksonoomia Klass: putukad Selts: nokalised Alamselts: lutikalised Sugukond: selgsõudurlased kehaehitus Iminokk uhtslaidi teksti laadide redigeerimiseks Punased silmad e mas tase Tagajalad aerutaolised Neljas tase Viies tase Esijalad lühikesed ja tugevad Tiivad Õhumull iseärasused ~1,6 cm pikkune Pruunikas keha, punased silmad Iminokk
Eritavad kasvuained, mille toimel tekivad punased kublad. Mitu põlvkonda. Ainult emasisendid, suve keskel lennuvõimeline pk. Päevapikkuse lühenedes suguline pk, viljastatud emane lendab tagasi põhitoidutaimele ja muneb munad. Paju-kilpäi punane ja valge sõstar. Sügisel muneb emane kilbi alla munakogumiku ja sureb. Kevadel kooruvad vastsed, imevad läbi koore taimemahla. Emasvalmik eritab enda ümber vahaja kihi. Valmikud ja vastsed kahjustavad. Valged kilbid. Nokalised. Lutikalised. Marjalutikas valmik talvitub varisenud lehtede all. Ilmub pungade puhkemise ajal ja imeb taimemahla. Munevad lehtedele. Väikesed munakogumikud on lehtedel maleruudukujulistena. Munemise lõpetanud valmik sureb. Kooruvad vastsed imevad taimemahla ja lähevad talvituma. Mardikalised. Maasika-õielõikaja 1 pk. Talvitub noormardikana kõdu all. Mais hakkab sööma noori maasikalehti. Pärast õiepungade tekkimist uuristab käigu õiepunga sisse, sööb ära tolmukad, emaka ja õiepõhja
SELTS LIIKIDE ARV EESTIS SILMAD Prussakalised 5-6 liiki Liitsilmad asuvad pea külgedel, Sihktiivalised 39 liiki Enamasti on sihktiivalistel kolm täppsilma Ühepäevikulised 50 liiki Silmad on eriti isastel loomadel väga suured. Kiililised 55 liiki Pea kummalgi küljel paikneb suur liitsilm Täilised 20 liiki Lihtsilmad puuduvad, liitsilmad on kas reduseerinud või puuduvad Lutikalised 400 liiki Pea külgedel paiknevad kaks, enamasti suurt ja hästiarenenud liitsilma. Mardikalised 3000 liiki ei näe hästi Ehmestiivalised 160 liiki Liitsilmad on suured ja kerajad täppsilmad võivad sõltuvalt liigist kas esineda või p...
Läänemere põhjaloomastik Kairi Käiro Läänemere biootilisediseärasused · Vähesed liigid suutnud kohastuda Läänemeres esinevate tingimustega · Kooslused on liigivaesed ja üksikute liikide osakaal suur · Läänemere kooslused on omapärane segu mere-, järve- ja riimvee organismidest · Läänemeres on vähe ehtsaid riimveelisi liike võrreldes geoloogiliselt vanade riimveeliste Musta ja Kaspiamerega · Madala bioloogilise mitmekesisuse tõttu on Läänemere ökosüsteem kergesti haavatav · Eutrofeerumine · Soolsuse mõju: o liikide arv väheneb soolsuse vähenemisega;mageveeliikide arvu suurenemine soolsuse vähenemisega ei suuda kompenseerida mereliikide arvu vähenemist o isendite mõõtmed vähenevad soolsuse vähenemisega (söödav rannakarp, söödav südakarp, kilu, lest, meririst) Aineringe iseäras...
Esimene eksam: Variant A 1) Halotroofne (soolatoiteline) veekogu kujutab endast madalat, merest suhteliselt hiljuti eraldunud või sellega veel ühenduses olevat rannalõugast (laguuni), mille vees leidub rohkesti kloriide ja sulfaate. Veekogu põhja katavad mändvetikad, sageli esinevad tüsedad ravimudakihid. Suuremad on näiteks Mullutu ja Oesaare laht. Moodustavad 1,4% Eesti uuritud järvedest. Tüüpilised liigid on kare kaisel, kamm-penikeel, pilliroog. Halotroofne ehk soolatoiteline järv on järv, millele on iseloomulik suur mineraalainete ja väike huumusainete sisaldus. Halotroofsed järved on tavaliselt kas osaliselt või täielikult merest eraldunud kunagised lahed. Nende sügavus ei ole tavaliselt rohkem kui 1 meeter, vegetatsiooniperioodil võivad nad täielikult kuivada. Suvel soojenevad väga hästi. Järveelustik on tavaliselt liigivaene, kuid taimestiku hulk ja katvus suur. Domineerivad rannikuliigid: mändvetikad, kamm- ja hein- penikeel,...
cm-ni. Eesti suurimate tirtide kehapikkus on kuni 1 cm. Praeguseks tuntakse umbes 40 sugukonda tirdilisi (Eesti punane raamat, 2011) Lutikalised (Heteroptera) Lutikalised (Heteroptera) on suurim vaegmoondega (Hemimetabola) putukate alamselts, mille esindajad on levinud peaaegu üle maakera, kui poolusepiirkonnad ja mõned väiksed ookeanisaared välja arvata. Kokku on maailmas teada ligikaudu 40 000 lutikaliiki, Eestis 467. Lutikalised on väikesed kuni suured (1 millimeeter - 11 sentimeetrit), välimuselt väga mitmesuguse kujuga putukad. Nende keha on sageli lamendunud, kehakatted tugeva kitiinkestaga. Suised on pistmistüüpi, ka neil, nagu sarnastiivalistel, moodustub iminokk. Enamikul liikidel on jooksujalad, esinevad veel rööv- ja ujujalad. Tiibu kaks paari, nendest eesmised nahkjad kattetiivad, tagumised aga kilejad. Tagarindmikus asuvad lutikalistel vinanäärmed
vastsed sarnanevad valmikuga. 13. O. Anoplura – täilised Eestis ~10 liiki MORFOLOOGIA 1 – 6 mm tiivutud; silmad sageli puuduvad; haardjalad karvadest kinnihoidmiseks; söögitoru eesmine osa toimib pumbana. ELUVIIS/KOHT toituvad peremeeste verest; munad (tingud) kinnitatakse karvade külge. 14. O. Hemiptera – nokalised Eestis 1250 (1500) liiki 0.5 – 110 mm iminokk, esimene tiivapaar tugevam kui tagumine Lutikalised. Sarnastiivalised 14. SO. Heteroptera – lutikalised Eestis 454 liiki Maismaa taimtoidulised; Vee taimtoidulised; Vee röövtoidulised; Maismaa röövtoidulised; Parasiidid 14. SO. Homoptera – sarnastiivalised Eestis ~700 liiki Tsikaadid. 15. O. Thysanoptera – ripstiivalised Eestis 38 (150) liiki MORFOLOOGIA 0.5 – 14 mm Tiivad pikad/kitsad, äärtel pikkade karvadega (mõni liik tiivutu). ELUVIIS/KOHT Toituvad taimemahladest, mõni röövtoiduline; areng väga kiire. Holometabola – täismoondega (seltsid 16-26)
54. Putukate (Insecta) tiivad: arv, paiknemine, kuju ja talitluse erinevusi, näiteid. 55. Putukate (Insecta) vaeg- ja täismoone: moonde järgud, kummagi esinemine tähtsamates seltsides, näiteid. 56. Ühepäevikulised (Ephemeroptera): ehituse, eluviisi ja moonde põhijooni, näiteid Eesti vetest. 57. Kiililised (Odonata): ehituse, eluviisi ja moonde põhijooni, näiteid Eesti vetest. 58. Kevikulised (Plecoptera): ehituse, eluviisi ja moonde põhijooni, näiteid Eesti vetest. 59. Lutikalised (Heteroptera): ehituse, eluviisi ja moonde põhijooni, näiteid Eesti vetest. 60. Liuskurlaste (Gerridae), vesiharklaste (Nepidae), selgsõudurlaste (Notonectidae) ja kärestikulutiklaste (Aphelocheiridae) väljanägemise ja eluviisi võrdlus. 61. Mardikalised (Coleoptera): ehituse, eluviisi ja moonde põhijooni, näiteid Eesti vetest. 62. Ujurlaste (Dytiscidae), sõudurlaste (Corixidae), pisisõudurlaste (Micronectidae) ja selgsõudurlaste (Notonectidae) väljanägemise ja eluviisi võrdlus. 63
Isastel on säilinud üks lihtsa soonestusega tiivapaar. Emased on tiivutud, segmenteerumata keha ja sageli asümmeetrilise välimusega. Iseloomulik on hüpertrofeerunud pisteaparaat. Toituvad peamiselt taimede tüvel, okstel ja okastel, harvem lehtedel ja juurtel. Nõgestel ja teistel rohttaimedel on tavaline nõgese-plaattäi Orthezia urticae. Eestis 7 (võiks olla umbes 60) liiki. Kirjandus: Remm, Hans 1966. Putukate välimääraja I. TRÜ rotaprint Selts: Nokalised Rhynchota Alamselts: Lutikalised Lutikalised on väikesed kuni suured (1mm 11 cm), välimuselt väga mitmesuguse kujuga putukad. Nende keha on sageli lamendunud, kehakatted sklerotiseerunud. Suised on pistmistüüüpi, ka neil, nagu sarnastiivalistelgi, moodustub iminokk. Enamikul liikidel on jooksujalad, esinevad veel rööv- ja ujujalad. Tiibu on lutikalistel kaks paari. Nendest eesmised on nahkjad kattetiivad -hemielytrae, tagumised aga kilejad. Tagarindmikus asuvad lutikalistel vinanäärmed
Väga ettevaatlik ja kartlik lind, hädaohu korral tõstab kõva kädinat. Hoiab saba püsti. Lend on lühike ja maapinna lähedal. Ränne Areaali põhjaosas liigub talvel lõuna poole, lõuna- ja keskosas on paikne. Meile saabub kevadel märtsi lõpupoolel, harvem alles aprilli alguses, lahkub oktoobri teisel poolel või novembris. Üksikud talvitavad soojematel talvedel ka Eestis. Toitumine Peamiselt pisiämblikud ja väikesed väheliikuvad putukad: sagedamini lutikalised, mardikad, liblikaröövikud ja täid. Ka taimeseemned, sügisel marjad. Pesitsemine Polügaamne - isasel võib olla territooriumi eri piirkondades üheaegselt kuni kolm pesakonda.. Pesitsuspaikadele ilmub väga varakult, siis kui metsas pole veel lumevabu laike. Isased saabuvad varem ja hõivavad 3...7 ha suuruse territooriumi, mida kontrollivad valju laulu saatel hiljem iga päev. Ehitab valduse eri osades 5...8 pesa, aga jätab nad erinevas valmidusastmes pooleli. Hiljem kasutatakse neid nn
· Paaritumisel seemendavad partnerid teineteist vastastikku. · Munad kleebitakse sültjate 5-6cm pikkuste nööridena veealustele esemetele. · Kudunöör võib sisaldada kuni 300 muna. 2. Merevaiktigu ehk merevaiklane · Merevaiktigu on 15-25mm pikkune õrna merevaigukarva kojaga tigu, kes elab läbi kogu oma arengu kaldataimestikus. 3. Liuskurlased- Gerridae: · Saleda kehaga pikajalgsed lutikalised, kes suudavad mööda vee pindkilet liikuda nagu uisutaja jääl · Enamik liike 8-18mm pikad · Liuskurlaste jalad on märgumatu karvastikuga. · Talvituvad valmikutena veekogudest tihti kaugel vältides üleujutust, jäätumist ja niiskes keskkonnas arenevaid seeni. 4. Kukrikud- Gyrinus sp. 5. Kollaserv ujur- dytiscus marginalis: · Suurimad mageveekogude mardikad · 25-35mm pikad
täielikult teineteisega kokku ning kaovad, kuna ei saa funktsioneerida (jooksiklased, kõrvkärsaklased); kahetiivalistel funktsioneerivad nööpnõelataolisteks moondunud tagatiivad lennustabilisaatoritena (nt päevaliblikad- eestiiva pinna asend muudab ka lennu suunda). 53. Putukate (Insecta) vaeg- ja täismoone: moonde järgud, kummagi esinemine tähtsamates seltsides, näiteid Vaegmoone: muna-vastne-valmik; esinemine: lutikalised, tirtsud, ritsikad, ühepäevikulised, Täismoone: muna-vastne-valmik-nukk; esinemine: liblikad, kärbsed,. 54. Ühepäevikulised (Ephemeroptera): ehituse, eluviisi ja moonde põhijooni, näiteid Eesti vetest Ehitus: Vastse rindmikul on tiivaalgmed ja tagakehalülide seljapoolel lehtjad või sulgjad trahheelõpused. Eluviis: Vastsed elavad väga mitmesugustes veekogudes, toitudes enamasti vetikaist ja kõdust. Valmikud ei toitu ja elavad vaid päeva või paar (sellest ka rühma nimi)
sihiktiivalised (Orthoptera) putukad (Insecta), lülijalgsed (Arthropoda) alamklass tiibputukad (Pterygota) nahktiivalised putukad (Insecta), lülijalgsed (Arthropoda), (Dermaptera) alamklass tiibputukad alamhõimkond (Pterygota) kuuejalgsed (Hexapoda) nokalised (Hemiptera), putukad (Insecta), lülijalgsed (Arthropoda), alamselts lutikalised alamklass tiibputukad alamhõimkond Heteroptera) (Pterygota) kuuejalgsed (Hexapoda) liblikalised (Lepidoptera) putukad (Insecta), lülijalgsed (Arthropoda), alamklass tiibputukad alamhõimkond (Pterygota) kuuejalgsed (Hexapoda) ehmestiivalised putukad (Insecta), lülijalgsed (Arthropoda) (Trichoptera) alamklass tiibputukad
•keskkonnatingimuste suur kõikumine Vastavalt tingimustele jagatakse: kuivad loorohumaad niisked loorohumaad Loodusväärtused: ca 270 soontaimeliiki, s.h. ca 30 kaitstavat liiki väikeseskaalaline liigirikkus – 49 liiki/m² * taimekooslusi 10 ca 140 liiki samblaid ca 260 liiki samblikke Putukad väga liigirikas – nt. Suurel Alvaril ca 1600 liiki Eestis domineerivad: mardikalised, liblikad, lutikalised, kahetiivalised • tingimused sarnased stepialadega • paljud liigid levila põhjapiiril Levik ja majandamine maailmas vähelevinud • suuremad Rootsis (Ölandil Suur Alvar – Stora Alvaret 26 000 ha, • Gotlandil, • väiksemad alad Rootsi maismaa lõunaosas, • Ahvenamaal, • Peterburi piirkonnas Loopealsete dünaamika praegu hooldatavaid ca 1250 ha (rahuldavas seisus 3000 ha)
Käpad lühikesed; 1-3 lüli; küüniseid 2. Hüppelihased paiknevad tagarindmikus. Tagakeha koosneb 11 lülist; rindmikust selgesti eristatav. Nähtavad vaid 10 tagakehasegmenti. Emaste suguava 8. ja 9. sterniidi vahel; esineb muneti. Isaste suguelundid 9. tagakehalülis ja on liigispetsiifilise ehitusega. Eestis leitud pisut üle 500 liigi. Selts: Lutikalised (Heteroptera) Pikkus 0,1-11,5cm. Vaegmoondega. Värvus varieerub liigiti. Keha dorsoventraalselt laienenud (esineb ka ümaraid ja kepikujulisi vorme). Pea külgedel paiknevad kaks, enamasti suurt ja hästi arenenud liitsilma; nende vahel 2-3 lihtsilma. Suised pistmis- imemistüüpi, muundunud nokaks. Nokk 3-4
pulmalennul.N: pruun-tondihobu, harilik hiilgekiil, harilik vesineitsik e.väikekõrsik., liidriklased ojaliidrik, vesihobulane, rabakiil, loigukiil. 56. Vaegmoone. Vastsed elavad jahedais ja hapnikurikkais veekogudes, eriti ojades, meil kasvavad põhiliselt talvel.Keha sale, lame, sabas 2 urujätket.Enamasti röövloomad. Valmikud väljuvad enamasti kevadel, elavad lühikest aega, ei toitu . N:harilik kevik, talikevik, salekevik. 57. Eestis 467. Lutikalised on väikesed kuni suured (1mm - 11 cm), välimuselt väga mitmesuguse kujuga putukad. Nende keha on sageli lamendunud, kehakatted tugeva kitiinkestaga. Suised on pistmistüüpi, ka neil, nagu sarnastiivalistel, moodustub iminokk. Enamikul liikidel on jooksujalad, esinevad veel rööv- ja ujujalad. Tiibu kaks paari, nendest eesmised nahkjad kattetiivad, tagumised aga kilejad. Tagarindmikus asuvad lutikalistel vinanäärmed. Nende eritis on ebameeldiva lõhnaga ning eemale peletav
Järvede nektoniks on peam kalad, Baikalis ja Laadogas ka hülged. Tiikides on vähe liike, aga nende hulk võib olla kõrge. Vähenõudlikud liigid, eriti rohevetikas. Zooplanktonis ainuraksed, keriloomad, vesikirbud. Nekton: koger, vesikud, konnad. Sood. Zooplanktonis veskirbulised, keriloomad, aerjalalised, rullikulised. Bentos on rabades vaene, kuid perifüütonis (vees olevatele esemetele, taimedele loomadele kinnitunud organismid vms) mitmed iseloomulikud liigid (kiililised, mardikalised, lutikalised, vesiämblik, pistesääsklased). Põhjavetes on ainult bakterid ja loomad, TAIMED PUUDUVAD. Palju rullikulisi, kilpvähklasid jm vähilaadseid. Süvamereasukatega võib neid võrrelda. Interstitsiaalelustik- liivaterade vahel, lainetuse mõjupiirkonnas. Ainult pisikesed vormid: ainuraksed vetikad ja loomad, lameusiid, ümarussid, väikesed rõngussid. ENAMASTI ÜKSI LIIK EI HÕLMA KOGU VEEKOGU. Umbes 65% panktoni biomassist esineb ülemises 500m veekihis.
Enamasti sekundaarsed (inimtegevuse tulemusena), harva primaarsed. Tekkinud loometsadest raie ja edasise majandamise, tavaliselt karjatamise tulemusena. Eestis levinud lääne- ja põhjaosas, saartel. Jagatakse kuivadeks ja niisketeks. Ca 140 liiki samblaid, ca 260 liiki samblikke. Murulauk, mägimaran, nõmm-liivatee, lubikas, kassikäpp, kassisaba, metsülane, mägi-kadakkaer. Haruldased seeneliigid: mõru kivipuravik, väike maatäht. Putukad, Eestis domineerivad: mardikalised, liblikad, lutikalised,kahetiivalised. Käristaja. Linnud: talvike, punaselg-õgija, kadakatäks. Muu loomastik: halljänes, rebased, nirk, kärp, nastik. Sürjarohumaad: Tekkinud sürjametsadest raie ja edasise majandamise tulemusena –sekundaarsed. Mullad moreensed, põuakartlikud, kuid tüsedamad kui loorohumaadel. Asuvad üle Eesti künnistel, seljandikel, iseloomulik raudkivide esinemine. Kasutusel looduslike karjamaadena. Liigirikkad, taimekooslusi 4
hooghännaline Kiililised – taimestikurikastes väikeveekogudes on massilised perekonna kõrsiklane vastseid (kõrsiklane, tondihobu, liidrik, seenliidrik, pisiliidrik, vesikiil, hiigelkiil). Väga mitmesugust tüüpi veekogudes elavad perekonna liidrik 6 liigi, perekonna somatochlora 3 liigi, perekonna sinikiil 2 liigi, samuti pigiliidriku ja punasilm-liidriku vastseid. Kiililiste vastsed moodustavad paljudes veekogudes olulise osa zoobentose biomassist. Lutikalised – väga mitmesugustes veekogudes esinevad arvukalt sõudu ja selgsõudur Seisvates veekogudes on tavalised vesihark ja pisisõudur ning perekonna vesivaksik liigid. Mardikalised – väga mitmesugustes veekogudes elavad perekond ujur liigid – vesitriinu, vesilane, kukrik, tõmmuujur, kollaserv-ujur. Suurtiivaliste seltsi kuuluva loidtiiva vastsed on järvedes võrdlemisi tavalised. Kahetiivalised – neist enamuse moodustavad surusääsklaste esindajad, kes on järvede
(kõre, rohe-kärnkonn, must-toonekurg, väike-laukhani, merikotkas, madukotkas, väike- konnakotkas, suur-konnakotkas, kaljukotkas, kalakotkas, väikepistrik, rabapistrik, rabapüü, t utkas,habekakk, siniraag, lendorav, euroopa naarits), II kaitsekategoorias 53 ja III kaitsekategoorias 89 liiki. Selgrootud: Selgrootud: Maismaaselgrootud: Ainuraksed (in. ja koduloomade haigustekitajad), ümarussid, rõngussid (vihmauss), limused, vähid, putukad, ämblikulised, lutikalised, mardikalise, võrk- ja ehmestiivalised, kiletiivalised. Üldiselt liikidest nt: viinamäetigu, apteegikaan, ebapärlikarp, jõevähk, männi-sinelane, eremiitpõrnikas, muslaik-apollo. Mereselgrootud: Eesti mereselgrootute fauna on Läänemere vähese veesoolsuse tõttu liigivaene. Tuvastatud on 22 selgrootuteklassi kokku 440 liigiga. Suhteliselt liigirikkamad klassid on vähid (koorikloomad), keriloomad ja putukad (vastavalt 119, 100 ja 63 liiki). Ainult meres
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
