TALLINNA ÜLIKOOL Kasvatusteaduste Instituut SELTS KILETIIVALISED : MESILASED, KIMALASED, HERILASED Referaat Tartu 2011 2 Sisukord Sisukord...............................................................................................................3 3 Sissejuhatus Antud referaadi teemaks on ,,Selts kiletiivalised: mesilased, kimalased, herilased". Referaat jaguneb viieks peatükiks.
hiigelmajas, kus naaber ei tunne naabrit. Ühiskondlikku eluviisi müüriherilased ei tunnista - igaüks on väljas vaid enda eest. Üldiselt kiletiivalistest Suurim kiletiivaline on 6 cm pikk Jaava saarel elav odaherilane, kõige väiksem on munakireslane pikkusega 0,21 mm. Viimane on üldse kõige pisem putukas. Peas on neil tundlad, mille lülide arv varieerub kolmest seitsmekümneni. Peas asub ka paar liitsilmi ja 3 lihtsilma, kuid mõned sipelgad on täiesti pimedad. Osadel kiletiivaliste sugukondadel on kaks paari kilejaid lennutiibu, mõnedel tiivad puuduvad. Enamikul liikidel võib tiibadel näha väikest tumedat tiivatäppi, mis annab tiibadele lennul vastupidavuse. Ees- ja tagatiivad on omavahel väikeste konksukestega ühendatud ning töötavad lennul ühtse kandepinnana. Tagatiivad on eestiibadest veidi väiksemad. Kiletiivaliste suised on haukamis- või libamistüüpi. Viimasel juhul on alahuul ja alalõuad pikaks veninud ja moodustavad imikärsa
Paljud kahetiivalised on kõigesööjad, mõned aga toituvad püsisoojaste lihast ja verest. Sääskedel ja parmudel imevad verd vaid emased, et enne munemist valguvarusid täiendada. Isased imevad vaid taimemahla. Paljud kahetiivalised on taimele ökoloogiliseselt tähtsad tolmeldajad ja nende vastsed orgaaniliste ainete lagundajad. KILETIIVALISED Kiletiivalised on üks liigirohkemaid (umbkaudu 150 000 liiki) putukate seltse. Kiletiivalised on näiteks: mesilased, kimalased, herilased, sipelgad jne. Osadel sugukondadel on kaks paari kilejaid lennutiibu, mõnedel tiivad puuduvad. Neil on peenike piht ja emastel on tagakehal muneti, mis mõndadel on muunudnud mürgiastlaks. Sammuti on neil suised haukamiseks või mahlade imemiseks. Enamikul liikidel võib tiibadel näha väikest tumedat tiivatäppi, mis annab tiibadele lennul vastupidavuse. Kiletiivaliste eluviis on mitmekesine, paljud elavad puidus, mitmed liigid on putukate või teiste lülijalgsete parasiidid
iivalised Ki let Fred Kasela Märjamaa Gümnaasium VIII-c klass 2009 Üldtunnused Nime saanud kahe kileja tiivapaari järgi Tagakeha tipus muneti Muneti on ühendatud mürginäärmega mürgiastel Ees ja tagatiivad on omavahel ühendatud Maailmas on umbkaudu 150 000 liiki Veel infot Suurim kiletiivaline on 6cm pikk Jaava saarel elav odaherilane Väikseim on munakireslane pikkusega 0,21mm Kiletiivaliste suised on haukamis või libamistüüpi Peas on tundlad, mille lülide arv varieerub kolmest seitsmekümneni Jalad on enamasti lihtsad jooksujalad Erinevaid Liike Puiduvaablane
elt kokku elavad röövikuna rullitud, kogutud energiavarude arvel. KILETIIVALIS kaks paari haukamis- või Täismoondega Mõnel tagakeha Mesilased, ED kilejaid libamistüüpi. vastne:vagel tipus muneti,mis herilased, lennutiibu, vahel kimalased, mõnedel tiivad sipelgad, puuduvad. moondunud käguvaablased
mitmed teelehed, mailased, kurerehad, leedrid, peetrileht, emajuur, palderjan, kuslapuud, enelad, lodjapuud. Inglismaal on toidutaimena märgitud veel harilik äiatar ja tui-tähtpea. Sügiseni toituvad röövikud koos võrgendist pesas. Talvituvad varjatult kulusse tehtud talvituspesas. Kevadel roomavad laiali, otsides toidutaimede värskeid lehti. Nukustaadium kestab kaks-kolm nädalat. Lendavad mai lõpust juuni keskpaigani. Mosaiikliblikate peamised looduslikud vaenlased on kiletiivaliste, aga ka kahetiivaliste hulka kuuluvad parasitoidid ning röövputukad. Ka Eestis elav kilplutikas Picromerus 6 bidens võib röövikute tiheda kooselu ajal vähendada oluliselt nende arvu [6, 15]. Lindude eest on röövikud paremini kaitstud. Taimedest röövikutesse talletatud erilised ained iridoidid muudavad nad lindudele kibedaks ja vastumeelseks. See, et mosaiikliblikad
Rindmik koosneb kolmest lülist: ees-, kesk- ja tagarindmik (pro-, meso- ja metathorax). Igale rindmikulülile kinnitub üks paar jalgu (pedes), kesk- ja tagarindmikule ka tiivad (alae). Tagakeha koosnes algselt 11 lülist, kuid evolutsiooni käigus on nende arv vähenenud, mõnel juhul on säilinud vaid 4-6 eristatavat tagakehalüli. Tagakehale võivad kinnituda lisandid, näiteks urujätked (cerci), muneti või astel. Tagakehal asetsevad suguorganid e genitaalid. Joon. 1. Putuka keha väline liigestus: I – eesrindmik, II – keskrindmik, III – tagarindmik; 1-12 – tagakeha lülid. Joon. 2. Maipõrnika keha liigestus: 1- pea, 2 – eesrindmik, 3 – keskrindmik, 4 – tagarindmik, 5 - tagakeha Joon. 3. Erinevaid väliskujuga putukaid: A – ripstiivaline (Thysanoptera), B – mardikaline (Coleoptera), C – kahetiivaline (Diptera), D – ritsikaline (Orthoptera). 2.1. Putuka pea
olulisem lihasmagu. Liitsilmad paiknevad külje peal, koosnevad vaid vähestest osasilmadest; kuni 60 osasilma. Tundlad on kuni poole keha pikkused, aluslüli on teistest suurem ja jämedam. Tundlapiug on niitjas. Rindmikulülid on selgesti eristatavad, omavahel väga sarnased, lapikud, I lüli on teistest veidi suurem. Jalad on jooksujalad, 5-lülilise käpaga ja 2 küünisega. Tiivad puuduvad. Tagakeha koosneb kümnest lülist, tipul on veel urujätked ja emastel muneti. Kõik kilkprussakalised on varjatud eluviisiga, tegutsevad peamiselt öösel, elutsevad niiskes samblas, mahalangenud puude all, kaljulõhedes, nad võivad end ka läbi lume ja jää kaevata. Selts: Röövritsikalised (Mantoptera s. Mantodea) Selts: Kojuselised (Phasmoptera s. Phasmida) Pikkus 5-35 cm. Värvus varieerub rohelisest mustjaspruunini; värvus harmoneerub ümbrusega. Pea väike ja ümar. Ettepoole suunatud haukamissuised. Tundlate ehitus ja kuju varieerub
EESTI MAAÜLIKOOL Referaat Puisniitude Loomastik Kaspar Knuut 2010 2 Sissejuhatus Puisniiduks nimetatakse regulaarselt niidetava rohustusega hõredat puistut. Puisniidud kujunesid asulate ümbrusesse juba üle 4000 aasta tagasi seoses puidu tarbimisega ning hiljem karjakasvatuse levimisega. Eriti väärtuslikuks teeb puisniidud nende kõrge liigirikkus. Puisniidu liigirikkale taimestikule kaasneb tavaliselt ka muu elustik, näiteks putukate suur mitmekesisus. Eestikeelses põllumajanduslikus kirjanduses kõneletakse puisniitudest kui looduslikest rohumaadest. Taimeökoloogias nimetatakse taolisi kooslusi pool-looduslikeks ehk pärandkooslusteks. Termin "puisniit" on rohkem levinud teaduslikus ja aimekirjanduses, kohapealsed inimesed nimetavad taolisi alasid lihtsalt "niitudeks", "metsadeks", "metsaheinamaadeks", "heinaaedadeks" jne. (http://www.zbi.ee/pky/puisniidud/iseloomustus.htm) Kasvukoha järgi ja
Peale kirjeldatud liigi on Eestis veel väike maksakaan ehk süstik-kaksuulane ehk ebamaksakaan Dicrocoelium lanceatum. (pikkus 1 cm, peamiselt lammastel) ja kassikakssuulane Opistorchis felineus (5-8 mm, kassidel). Liikide arv: 110 (130) Kirjandus: Järvis, T., 2011. Veterinaarparasitoloogia 4. Tartru Klass: Paelussid Cestoda Enamasti pika paelja ning lülistunud kehaga ussid. Elavad selgroogsete sootorus. Areng toimub vaheperemehe kaudu. Seoses parasitismiga on nende kehaehitus tugevasti lihtsustunud. Neil puuduvad hingamis-, ringe- ja seedeelundid, esinevad umbtoruneerud protonefriidid. Liitsugulised, kusjuures igas lülis paikneb sigimiselundite komplekt. Kinnitumiseks on päis (scolex). Liikide arv? Kirjandus: Järvis, T., 2011. Veterinaarparasitoloogia 4. Tartru Selts: Laiussilised (Pseudophyllida) Rosetja kujuga emakas avatud, esineb viimajuha. Esindajad: laiuss Diphyllobothrium latum ( kuni 15 m), linnuroni Ligula intestinalis, vaheperemehed sõudik ja kala
Zooloogia vastused 1. Ainuraksete hulka kuuluvad mitmesuguse kehaehitusega üherakulised loomad. Nagu kõigil rakkudel on ka ainuraksetel loomadel olemas rakutuum, milles sisaldub pärilikkusaine nende paljunemiseks.. Ainuraksete põhiliseks tunnuseks on see, et nad koosnevad 1-st rakust, milles toimub kogu nende elutegevus. Ainuraksed on seega iseseisvad organismid, kellel on olemas kõik elusorganismidele iseloomulikud omadused - ainevahetus, ärritatavus, liikumine ja sigimine. Ainuraksed on levinud üle kogu maailma. neid elab kõikjal: meredes, mageveekogudes, pinnases. Ainuraksetest moodustub näiteks rohelise kile puutüvede varjupoolsele niiskele küljele. Paljud ainuraksed on ka parasiidid, elades teiste elusolendite sees ja nende arvelt. Ainuraksetel on väga mitmesuguseid kehakujusid. Amööbidel pole kindlat kehakuju ja nende poolvedel tsütoplasma moodustab välja sopistades jätkeid, mille abil loomad liigu
BIOLOOGIA EKSAM (8. KLASS 2011) 1. ELUSORGANISMIDE ELUAVALDUSED ( Õ LK 14-17) Elusorganismid koosnevad rakkudest (ainuraksed bakter, kingloom või ka hulkraksed imetajad, puud). Iga rakk on iseseisev tervik ning tal on kindel talitlus ja koostis. Rakk on väikseim üksus, kellel on olemas kõik elu tunnused. Elusorganismid kasvavad ja arenevad. Kasvamisega suureneb rakkude arv ning rakud suurenevad. Arenemine on täiustumine ja igasugune muutus ning toimub koguaeg ja kõikide organismidega. Arenemine võib olla nii otsene (moondeta), kui ka moondega. Elusorganismid paljunevad ning see on oluline selleks, et liik välja ei sureks. Paljunemist esineb nii suguliselt kui ka mittesuguliselt. Elusorganismides toimub ainevahetus toitumine, hingamine, jääkide eritamine. Samuti elusorganismid reageerivad ümbritseva keskkonna muutustele. 2. ELUSORGANISMIDE SÜSTEMAATIKA ( Õ 11-13) Meil on seda vaja selleks, et tundma õppida erinevaid taime ja looma lii
Kordamisküsimusi zooloogiast, rakendushüdrobioloogidele Loeng: Zooloogia alused 1. Ainurakse ja hulkrakse looma võrdlus: sarnasused, erinevused, näiteid Ainurakse olevuse kogu keerukas ehitus mahub ühe raku sisse (organellidena). Hulkrakse keha koosneb elundeist ehk organeist; elundid kudedest, koed rakkudest. Ainuraksetel, isegi prokarüootidel võib olla kah kolooniaid, aga koloonias on iga rakk omaette moodul. Hulkrakse organismi moodul on elund, mis koosneb paljudest rakkudest; rakud on (nii üksikuis elundeis kui kogu kehas) spetsialiseerunud kudedeks Sarnasused: mõlemal olemas elundid, tuum; paljunevad, neis toimuvad erinevad sünteesiprotsessid (nt sünteesitakse hulkraksetes erinevaid rakke, ainuraksetes aga näiteks erinevaid vajalikke aineid (nt ATP), loomulikult ka hulkraksetes). Erinevused: hulkrakse elundid koosnevad kudedest, ainurakse puhul koosnevad elundid peamiselt valkudest; ainuraksetes organismides ei toimu rakusünteesi. Näited: ainuraksed: amööb,
I. ELUSLOODUSE SÜSTEEM 1. Elusorganismide jaotamine riikideks: loomad, taimed, seened, bakterid. Süstemaatika ja selle põhiühikud (järjekord!). Elu tunnused. Maal leidub kokku u 1,5 miljonit liiki. Kuhu kuuluvad loomad (kõige enam putukaid, rohkem kui muud kokku), prokarüoodid (kõige vähem, seened, taimed ja protistid). Süsteemse taimede, loomade ja mineraalide hierarhilise klassifikatsiooni tegi 1735 a Carl von Linne. See on kasutusel tänapäevani. See põhineb organismide välistel tunnustel. Järjekord: ELU TUNNUSED: 1. Rakuline ehitus - rakk on väikseim elusüksus. Rakkude hulga järgi jaotatakse elusorganismid: • ainurakseteks (bakterid, algloomad e. protistid, ainuraksed vetikad, ainuraksed seened) • hulkrakseteks (enamik taimi, loomi ja seeni). Ainuraksus on primaarne - hulkraksus tekkis 700 - 900 miljonit aastat tagasi. 2. Sisemine keeruline organiseeritus - keeruline ehitus, talitlus ja regulatsioon.
EESTI ELUPAIGAD, KASVUKOHAD, TAIMEKOOSLUSED KASVUKOHT ehk ÖKOTOOP on abiootiliste tegurite kompleks koosluses: muld, veereziim, mikro- ja mesokliima KOOSLUS ehk BIOTSÖNOOS on ökotoobi elustik, see tähendab enam-vähem ühesuguste keskkonnatingimustega alal elavate organismide kogumit. ELUPAIK ehk HABITAAT on sarnaste keskkonnatingimustega ala, mida asustab stabiilne kooslus (biotsönoos) ÖKOSÜSTEEM kooslus ja abiootiliste tegurite kompleks moodustavad tervikliku isereguleeruva ja areneva terviku KASVUKOHATÜÜP erinevates paikades korduvad sarnased keskkonnategurite kompleksid. ELUPAIGATÜÜP ka kooslus on sarnane. Tüüp on klassifitseerimise, tüpologiseerimise alus. Pinnakate ehk kvaternaarisetted lasuvad aluspõhjal. Eesti pinnakate on kujunenud mandrijäätumise ja liustike tegevuse tulemusel. Ta koosneb põhilisest moreenist, lisaks liiv, savi, turvas, graniitsed rahnud. Moreen on materjal, mis on liustiku liikudes kaasa haaratud ja sulades maha jäetud. Pinnaka
Nähtavasti tema atraktiivne väljanägemine valge pealiskihiline koor, erkrohelised lõhnavad lehed kevadel ja kuldsed sügisel, nõtked oksad on inimestel tekitanud kasega assotsiatiivse sideme ja temast on aegade jooksul saanud meie taluõuede armastatud puu. Ka kase pikk eluiga on väärtustanud seda puud sedavõrd, et teda on loetud hiie- ehk pühapuude hulka. 12 Ainuüksi kase teaduslik ladinakeelne nimetus Betula (beatus ' õnnelikuks tegev, suurepärane') annab märku, et sellel puul on hea maine ja mitte ainult eestlaste hulgas. Võibolla on kase positiivse kujutelma tekkel oma osa ka tema tervendavatel omadustel. Kasemahla, kaseokstest saunavihta, kasepungi, kaseurbi, noori lehti, kase sütt ja tuhka, kasekäsna on ajast aega edukalt ihu tervendamiseks tarvitanud paljude rahvaste rahvameditsiin. Kõike seda arvesse võttes on igati loogiline, et kase
var , varietas varieteet (teisend); f, forma vorm; s.l. sensu lato laias mõistes; s.str sensu; stricto kitsas mõistes; p.p. pro parte osaliselt; coll. Kollektiivliik (st liigi süstemaatika vajab veel uurimist); auct. auctorum erinevate autorite järgi. Carl Linne käest nime saanud liikide nimetuste järel on autorit tähistav lühend L. Kui hübriidsele liigile on on antud oma nimi, pannakse perekonnanime ja epiteedi vahele x . Ladinakeelne nimetus kirjutatakse kaldkirjas. Perekondade nimed ja kõrgemate taksonite nimed algavad alati suure algustähega, liigiepiteet alati väikese tähega. 25. Mida tähendavad lühendid „sp.“liik, „ssp.“alamliik, taimetaksonite tähistamiseks allpool liigitasandit „spp.“liigid, „n. sp.“uus liik,„n. g.“uus perekond, „nom. n.“uus nimi, kui endine on kehtetu ja sünonüüme pole, „n. comb.“epiteedi ja perekonnanime uus ühendus, „n. nud
Osa loomi elab oma toiduallika pinnal või sees. Näiteks vihmaussid toituvad mullas roomates selles sisalduvast orgaanilisest materjalist. Osa putukavastseid toitub sel viisil taimekudedest (nt mõnede liblikate röövikud lehtedest ja viljadest), osa surnud loomadest, nt kärbsevastsed. Pilt ja alltekst: Putukavastsed söövad lehtedesse käike. Vedelikust toitujad imevad taimest või loomast toitainerikast vedelikku. Õitest hangivad magusat nektarit näiteks mesilased ja liblikad. Paljud sellised parasiitsed putukad nagu lehetäid ja lehekirbud imevad lehtedest taimemahla, paljud aga teiste loomade verd (sääsed, parmud, täid, lutikad, kirbud, puugid jt). Selleks on putukatel kujunenud sobiva ehitusega suised. Tinglikult võib ka ämblikke lugeda vedelikust toitujateks, sest nemad lasevad oma saagi väljaspool keha osaliselt seedida, mistõttu toit muutub vedelaks ja seejärel imevad ohvri seest tühjaks ning seedivad toitu ise edasi.
UNIVISIOON Maailmataju Autor: Marek-Lars Kruusen Tallinn Detsember 2013 Leonardo da Vinci joonistus Esimese väljaande teine eelväljaanne. NB! Antud teose väljaandes ei ole avaldatud ajas rändamise tehnilist lahendust ega ka ülitsivilisatsiooniteoorias oleva elektromagnetlaineteooria edasiarendust. Kõik õigused kaitstud. Ühtki selle teose osa ei tohi reprodutseerida mehaaniliste või elektrooniliste vahenditega ega mingil muul viisil kasutada, kaasa arvatud fotopaljundus, info salvestamine, (õppe)asutustes õpetamine ja teoses esinevate leiutiste ( tehnoloogiate ) loomine, ilma autoriõiguse omaniku ( ehk antud teose autori ) loata. Autoriga saab kontakti võtta järgmisel aadressil: [email protected]. ,,Inimese enda olemasolu on suurim õnn, mida tuleb tajuda." Foto allikas: ,,Inimese füsioloogia", lk. 145, R. F. Schmidt ja G. Thews, Tartu 1997.
Erakorralise meditsiini tehniku käsiraamat Toimetaja Raul Adlas Koostajad: Andras Laugamets, Pille Tammpere, Raul Jalast, Riho Männik, Monika Grauberg, Arkadi Popov, Andrus Lehtmets, Margus Kamar, Riina Räni, Veronika Reinhard, Ülle Jõesaar, Marius Kupper, Ahti Varblane, Marko Ild, Katrin Koort, Raul Adlas Tallinn 2013 Käesolev õppematerjal on valminud „Riikliku struktuurivahendite kasutamise strateegia 2007- 2013” ja sellest tuleneva rakenduskava „Inimressursi arendamine” alusel prioriteetse suuna „Elukestev õpe” meetme „Kutseõppe sisuline kaasajastamine ning kvaliteedi kindlustamine” programmi Kutsehariduse sisuline arendamine 2008-2013” raames. Õppematerjali (varaline) autoriõigus kuulub SA INNOVEle aastani 2018 (kaasa arvatud) ISBN 978-9949-513-16-1 (pdf) Selle õppematerjali koostamist toetas Euroopa Liit Toimetaja: Raul Adlas – Tallinna Kiirabi peaarst Koostajad: A
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
