1 KESKAEGSED LINNAD · Linnade tekkimine: NB! Lääne-Rooma riigi langus viis vanaaja linnade kadumisele Lääne- Euroopas: linnade pidev rüüstamine suure rahvasterände käigus käsitöö ja kaubanduse allakäik (samas oli see linnade peamine sissetulekuallikas) naturaalmajandus ei soodustanud linnade teket · Eeldused linnade taastekkeks kujunesid 11.sajandist seoses põllumajanduse arenguga, mis soodustas käsitöö eraldumist põlluharimisest.
10a Tallinn 2009 "Keskaegne linn - piiripealne maailm" Keskaeg oli 5.-14. Sajandil, kuid eeldused linnade taastekkeks kujunesid alles 11. Sajandil seoses põllumajanduse arenguga, mis soodustas käsitöö eraldumist põlluharimisest. Linnad tekkisid peamiselt kaubateede ristumiskohtadesse, traditsiooniliste laadaplatside juurde, kirikuelu keskustesse ja linnuste lähedusse. Kuni 11. sajandini tekkisid linnad Itaalias ja Prantsusmaal enamasti Rooma aegsetele linnaasemetele, alates 13. Sajandist rajasid uusi linnu ka maaisandad. Linn koosnes linna südamest, all-linnast ja eeslinnas, mis sulas kokku lähedal olevate küladega. Tihtipeale oli eeslinn linnamüürist väljaspool. Kõik elamiseks vajaliku said linlased turgudelt, kus talupojad müüsid oma saaki ja käsitöölised oma valmistatud asju. Seega linn sõltus osaliselt ka talupoegadest, kes elasid linna läheduses
Kõige suuremaks erinevuseks oli see, et puudusid masinad. Algusest lõpuni valmistati kõik käte jõul. Sepal oli näiteks kasutada vaid ääs, mille tulel ta raua tuliseks ajas, siis alasile asetas ja vasariga tagus, kuni sepis sai vajaliku kuju. Niisugused käsitöövõtted päris sepp oma isalt, kelle töö jätkajaks ta tavaliselt oli. Töövõtted uuenesid väga aeglaselt. Kuid sellele vaatamata oskasid keskaegsed käsitöömeistrid valmistada kauneid ja keerulisi esemeid, mille otstarbekuse ja maitseka kujunduse üle võib imestada praegugi. Käsitöömeister Töötas oma töökojas ja oli selle täielik peremees. Temale kuulusid nii tööriistad kui toodang, mis oli määratud kas vahetuseks või müügiks. Kuid käsitöömeister ei töötanud töökojas üksi. Tema abimeesteks olid õpipoisid ja sellid
elupaik oli liiklusteede sõlmpunktides, kus oma kaupa sai kergemini turustada või hõlpsamalt toorainet hankida. Nii kaupmehed kui ka käsitöölised hakkasid oma eluasemeks valima vanu laadaplatse, kirikuelu keskusi ja linnuseid. Linn tõmbas inimesi ohtralt ligi, seepärast ehitati eluasemeid ja laoplatse väljapoole müüregi. Taanlaste ja sakslaste sissetungi järel Eestisse 13. sajandil oli vajalik kaubalinnade väljaehitamine ja kindlustamine vallutatud maal. Eesti suuremad linnad on kõik keskaegset päritolu, enamasti rajati nad eestlaste rajatud ja kindlustatud maalinnade kohale. Ka Tallinn oli olemas enne vallutajaid -- juba 10.11. sajandil oli linnus Toompeal, oli sadam, turukoht ja alaliste elanikega asula. Ajaloolistest linnadest ongi keskaegne struktuur kõige paremini jälgitav Tallinnas -- säilinud on stiihiliselt, puhtfunktsionaalse loogika alusel kujunenud tänavavõrk, mis
kaupmehed, kelle elatusalaks sai kaupade vahendamine. Käsitöölistel ja kaupmeestel jäi feodaali võimu all elamine kitsaks. Palju tulusam elupaik oli liiklusteede sõlmpunktides, kus oma kaupa sai kergemini turustada või hõlpsamalt toorainet hankida. Nii kaupmehed kui ka käsitöölised hakkasid oma eluasemeks valima vanu laadaplatse, kirikuelu keskusi ja linnuseid. Linn tõmbas inimesi ohtralt ligi, seepärast ehitati eluasemeid ja laoplatse väljapoole müüregi. Tekkisid linnad käsitöö ja kaubanduskeskused. 3 Tsunftid Keskaegse linna käsitöölised olid koondunud kutseühingutesse ehk tsunftidesse oma tegevusalade järgi. On teada, et 16. sajandil oli Tallinnas 8 tsunfti, 15. sajandil aga 14. Tavaliselt kuulusid tsunfti ainult ühe käsitööala esindajad. Arvatakse, et kõige varem ühinesid tsunftidesse rätsepad, kingsepad ja lihunikud, hiljem tekkisid kullaseppade, seppade, puuseppade ja kangrute tsunftid
Eelkõige rehes kuivatatud ja pekstud rukis, mis andis rohkesti välja meeldiva maitsega jahu. Kiiresti linnastuvas Flandrias oli Liivimaa teravili nõutud kaup. Rukist vahetati soola vastu vahekorras: üks mõõt rukist = kaks mõõtu soola. Tallinna kaupmehed müüsid soola nii linna- kui maarahvale, aga ka üle mere Lõuna-Soome ja Lääne-Rootsi. Keskaegsete linnade tekkimine Kui barbarid Rooma riigi hävitasid, kadusid ka vanaaja linnad. Osa neist purustati võitluse käigus, osa hääbus ise. IX sajandil hakkas Euroopa tasahilju muutuma. Kasvas rahvaarv, täiustusid põlluharimisviisid ja tööriistad. Uuendused soodustasid käsitöö eraldumist põllumajandusest. Kui varem valmistas talupoeg kõik eluks vajaliku ise, siis nüüd tekkis kiht inimesi, kes pühendusid vaid kindla käsitöötoote tegemisele. Käsitööliste valmistatud esemed olid vastupidavamad ja ilusamad kui lihtsa talupoja tehtud
Tallinna Mustamäe Gümnaasium Henri Tamra LINNAD KESKAJAL Referaat Tallinn 2011 SISSEJUHATUS Järgnevas referaadis tuleb juttu keskaja linnade tunnustest, nende elanikest ja ehitistest ja linna toimimisest ning süsteemist. Ajaloolistest linnadest ongi keskaegne struktuur kõige paremini jälgitav Tallinnas- säilinud on stiihiliselt, puhtfunktsionaalse loogika alusel kujunenud tänavavõrk, mis järgib linnuselt
suurtes vabrikutes ja tehastes. Kõige suuremaks erinevuseks oli see, et puudusid masinad. Algusest lõpuni valmistati kõik käte jõul. Sepal oli näiteks kasutada vaid ääs, mille tulel ta raua tuliseks ajas, siis alasile asetas ja vasariga tagus, kuni sepis sai vajaliku kuju. Niisugused käsitöövõtted päris sepp oma isalt, kelle töö jätkajaks ta tavaliselt oli. Töövõtted uuenesid väga aeglaselt. Kuid sellele vaatamata oskasid keskaegsed käsitöömeistrid valmistada kauneid ja keerulisi esemeid, mille otstarbekuse ja maitseka kujunduse üle võib imestada praegugi. Käsitöömeister Töötas oma töökojas ja oli selle täielik peremees. Temale kuulusid nii tööriistad kui toodang, mis oli määratud kas vahetuseks või müügiks. Kuid käsitöömeister ei töötanud töökojas üksi. Tema abimeesteks olid õpipoisid ja sellid. Iga poiss, kes unistas käsitöömeistri ametist, pidi läbi tegema vaevalise
Kõik kommentaarid