Keskaja linnade areng (1)

Linnade areng
IX sajandil hakkas Euroopa tasahilju muutuma . Kasvas rahvaarv, täiustusid põlluharimisviisid ja tööriistad. Uuendused soodustasid käsitöö eraldumist põllumajandusest. Kui varem valmistas talupoeg kõik eluks vajaliku ise, siis nüüd tekkis kiht inimesi, kes pühendusid vaid kindla käsitöötoote tegemisele. Käsitööliste valmistatud esemed olid vastupidavamad ja ilusamad kui lihtsa talupoja tehtud. Kaubavahetuse elavnedes kujunes veel teinegi kiht inimesi – kaupmehed , kelle elatusalaks sai kaupade vahendamine.
Käsitöölistel ja kaupmeestel jäi feodaali võimu all elamine kitsaks. Palju tulusam elupaik oli liiklusteede sõlmpunktides, kus oma kaupa sai kergemini turustada või hõlpsamalt toorainet hankida. Nii kaupmehed kui ka käsitöölised hakkasid oma eluasemeks valima vanu laadaplatse, kirikuelu keskusi ja linnuseid. Linn tõmbas inimesi ohtralt ligi, seepärast ehitati eluasemeid ja laoplatse väljapoole müüregi.
Taanlaste ja sakslaste sissetungi järel Eestisse 13. sajandil oli vajalik kaubalinnade väljaehitamine ja kindlustamine vallutatud maal. Eesti suuremad linnad on kõik keskaegset päritolu, enamasti rajati nad eestlaste rajatud ja kindlustatud maalinnade kohale. Ka Tallinn oli olemas enne vallutajaid — juba 10.–11. sajandil oli linnus Toompeal, oli sadam, turukoht ja alaliste elanikega asula.
Ajaloolistest linnadest ongi keskaegne struktuur kõige paremini jälgitav Tallinnas — säilinud on stiihiliselt, puhtfunktsionaalse loogika alusel kujunenud tänavavõrk, mis järgib linnuselt turuplatsi ning mereni ja ümberkaudsetele maadele suunduvaid radu . Tallinna keskaegne linnamüür oli oma aja suurimaid ja tugevamaid kaitsesüsteeme kogu Põhja-Euroopas. Kui teiste Eesti linnade keskaegsetest kindlustustest (linnamüüriga olid ümbritsetud ka Tartu, Pärnu, Viljandi, Narva ja Haapsalu) saab aimu vaid vanade linnaplaanide abil, siis Tallinna 46 tornist on säilinud pooled ja linnamüürist 2/3, s.t. ligi 2 kilomeetrit. Juba 13. sajandil oli linnamüüride piires ehitamisel range nõue: “ kivimaja otsaviiluga ees ja taga” ning 15. sajandiks oli Tallinna all-linn praktiliselt üleni kivist.
Linnad kasvasid järk–järgult. Sageli kasvasid linnadeks mõnele ilmalikule võimukandjale kuulunud linnuse naabruses paiknenud alad. XIII saj aga hakkasid maaisandad ise uusi linnu rajama. Peamine asi mis eristas linnasid sel ajal maa-asulatest oli linnades valitsenud linnaõigus. Selles kirja pandu sõltus paljudest asjaoludest. Vahel polnud vajadust seda ise koostama hakatagi. Tallinn laenas oma linnaõiguse nt. Lübecki linnalt.,
Keskaja linnu oli mitmes suuruses, nende elanike arv oli äärmiselt kõikuv. XIV sajandi algul leidus Euroopas mõningaid tõelisi suurlinnu, nt. Veneetsia ja Firenze (120000 el.) ja Pariis (80000). Samas anti linnaõigus ka üsna väikestele linnadele
Linnade valitsemise aluseks oli senjööri poolt antud linnaõigus, mis põhines kohalikul tavaõigusel. See seisnes senjööri poolt antud privileegidel, rae poolt välja antud määrustel jne.
Linnade elu juhtis raad = linnanõukogu. Raad koosnes tavaliselt jõukatest kaupmeestest,mille liikmete arv oli sõltuvuses linna suurusest . (N: Tln.-s 15.saj. 24 tk.) Linnanõukogu valisemine jagati poolaastateks, esimesel poolaastal valitses üks ja teisel poolaastal teine raehärrade kogu. Raadi juhtis bürgermeister, või meer .
Rae ülesanded olid hoolitsemine linnade majanduse ja kaitse eest, elanike heakord , vaestehoolekanne, kohtumõistmine ja välissuhtlus teiste linnadega.
Kaubandus Põhja-Euroopas oli hansa liidu kontrolli all. Hansa liit pidas ka regulaarselt hansapäevi, kus kogunesid kokku hansa liidu võimuorganid. hansapäevadel otsustatu oli liikmeslinnadele kohustuslik. Hansa liitt on privileegide kaitseks ka relvajõudu kasutanud.
Tänu kaubandusele hakkas linnades arenema ka pangandus Suurematel linnadel oli müntimise õigus, ehk raha tootmis õigus. Pankurid olid tavaliselt rikkad kaupmehed, kellel oli raha, mida teistele laenta.