Karotenoidid ja lipiidid (1)

2.2 Karotenoidide identifitseerimine ja sisalduse määramine
Teooria Taimerakkude kloroplastides ja kromoplastides, aga ka mõningates teistes fotosünteesivates organismides sisalduvad fotosünteesi abipigmentidena karotenoidid , mis absorbeerivad valgust klorofüllist mõnevõrra erinevatel lainepikkustel ning on seetõttu täiendavateks kiirguse retseptoriteks.
Keemilise ehituse pooleks klassifitseeritakse karotenoide kui tetraterpenoide (40 süsiniku aatomit). Karotenoidide kaks põhigruppi on: Karoteenid ­ koosnevad ainult süsinikust ja vesinikust, ei sisalda hapnikku (-, -, -, -, - jt isomeerid, lükopeen) Ksantofüllid ­ sisaldavad hapnikku (luteiin, zeaksantiin jne)
Taimedes on karotenoididel ka kaitsefunktsioon ­ nad neelavad liigset valgusenergiat ja kaitsevad rakke fotokahjustuste ja vabade hapnikuradikaalide eest.
Karotenoidid on loomsetes organismides vitamiin A provitamiiniks (eelühendiks). Enamus toiduga seedekulglasse sattunud karotenoididest allub soole mikrofloora poolt produtseeritava ensüümi karoteeni oksügenaasi toimele ja neist moodustub vitamiin A.
Karoteeni -, - ja -isomeeridest omab suurimat tähtsust - karoteen (punakasoranz), mille molekul loomorganismis poolestub, andes 2 retinooli ehk vitamiin A1 molekuli.
Kõik karotenoidid on värvilised, värvus varieerub kollasest üle oranzi kuni tumepunaseni. Punane värvus on seda intensiivsem, mida rohkem karotenoid neelab valgust spektri nähtava osa lühematel lainepikkustel ja peegeldab pikematel lainepikkustel.
Uuritava materjali karotenoidset koostist ja sisaldust saab iseloomustada lahuse neeldumisspektri järgi. See kujutab endast optilise tiheduse sõltuvust uuritavat lahust läbiva valguse lainepikkusest.
Käesoleva töö eesmärgiks on karotenoidide eraldamine taimsest materjalist, saadud karotenoidide segu neeldumisspektri määramine spektrofotomeetril ja selle alusel uuritava materjali karotenoidse
1 koostise analüüsimine ja iseloomustamine ning domineeriva karotenoidi kontsentratsiooni määramine.
Töö käik Tomat peenestati ning kaaluti sellest materjali 1 g. Lõplikuks peenestamiseks hõõruti väljakaalutud proov uhmris vähese pestud liiva lisandiga, kuni saavutati ühtlane mass. Vähehaaval lisati vee sidumiseks veevaba Na2SO4, kuni uhmerdamisel moodustus kuiv pulbriline mass.
Järgnevalt varustati 25 ml mõõtsilinder lehtriga ning sellele asetati paberfilter. Ekstraheerimiseks lisati uhmris olevale peenestatud massile väikeste koguste kaupa petrooleetrit, sademel lasti põhja settida ning selle kohal olev ekstrakt kanti teelusikaga filtrile. Seda korrati, kuni sademe kohale tekkiv