9nda klassi konspekt (1)

Variatsioonivorm
Variatsioonivorm põhineb teemal, millele järgnevad teema teisendid ehk variatsioonid . Neis võib muutuda teema helilaad , rütm, tempo, kõlavärv, dünaamika. Saatehääled ja meloodia võivad olla kaunstatud.
Nende arv võib olla väga erinev, u 2-3 kuni 20-30.
Paljud heliloojad võtavad oma variatsioonide teemaks ka teiste heliloojate loomingut või rahvaviise.
Need võivav olla iseseisvaks teoseks või mitmeosaliste teoste osade vormiks. Esineb ka sonaaditsükli II osa (aeglane- andante). Kasutatakse palju ka jazz -muusikas.
A1
A2
A3
A4
Rondovorm
Rondovorm on pärit vanast ringmängulaulust. Ssiin kordub erinevate lõikude- episoodide vahel muutumatu refrään. Rondo algab ja lõppeb refrääniga. Refrään peab korduma vähemalt 3 korda.
See võib olla nii iseseisev teos, kui ka mitmeosaliste teoste üksikosa vormiks. Rondovormis on sageli sonaaditsükli IV osa (kiire-presto).
A
B
A
C
A
Sonaaditsükli osade vorm:

I- kiire- sonaadivorm 
II- aeglane- variatsioonivorm, ABA vorm või muu
III tantsuline- ABA vorm või muu
IV- kiire- rondovorm, sonaadivorm või muu
Sümfoonia
Sümfoonia on ülesehituselt sarnane sonaadiga, koosnedes sonaaditsüklist ja selle kindla karakteriga osadest(4). Klassikaline sümfoonia on sonaaditsükli alusel loodud teos sümfooniaorkestrile.
17 sajandil mahtus sümfoonia alla erinevat instrumentaalmuusikat, kuid kindlate tunnustega muusikažanriks kujunes sümfoonia nagu sonaatki 18 sajandil Viini klassikute loomingus. Jäi püsima kindel orkestrikoosseis, mis on aluseks ka tänapäeva sümfooniaorkestrile.
Orkestris on palju pille ja erinevaid kõlavärve, võimaldab see luua suurejoonelisemaid teoseid kui sonaat .
Klassikalise sümfoonia rajaja oli F.J. Haydn , tema tööd jätkas Mozart ning veel lõi sümfooniaid ka Beethoven , kes tõi sümfooniasse esimesena inimhääle.
Klassikalistel sümfooniatel pole pealkirju.
19 sajandi ja 20 sajandi heliloojad ei ole enam pidanud klassikalise sümfoonia reelitest tempode, vormi ja osade arvu suhtes. On ka pealkirjastatuid sümfooniad, ning on ka selliseid kuhu on esinema pandud ka koor ja vokaalsolistid. 
A. Kapp, H. Elle, E. Tubin.
Kontsert
Instrumentaalkontserti esitavad soolopill(vahel mitu) ja orkester . 
Klassikalise kuju saavutas 18 sjanad Viini klassikute loomingus ja ülesehituseks on sonaaditsükkel.
Klassikaline kontsert on sonaaditsükli alusel loodud teos soolopillile ja orkestrile, mis on kolmeosaline (kiire-aeglane-kiire) .
Sonaadivormis I osa algab ekspositsiooniga orkestri esituses ning seejärel kordab solist koos orkestriga sama. Töötluses arendatakse solisti ja orkestri dialoogi. Vahetult enne I osa lõppu antakse solistile võumalus näidata oma tehnilist meisterlikkust soololõigus ehk kadentsis. Varaseimas kontserdites improviseeris solist kadentsi, nüüd see aga kirjutatakse ete. Peale soololõiku saab I osa lõppsõna orkester. Kadents võib olla ka viimase osa lõpu eel. Solistipartii on kontserdis enamasti virtuooslik ning nõuab esitajalt väga häid oskusi.
Kontserte on loodud kõikvõimalikele pillile. Vastavalt soolopillile nimetatakse teost. 
J. F. Haydn, W.A. Mozart, F. Chopin , F, Liszt , H, Eller , R. Tobias
Concerto grosso
17-18 sajandil ehk barokkajastul oli see levinud kontserdiliigiks. Concerto grosso ehk it.k suur kontsert on teos juhtrollis olevale oma bassipilliga väikesele pillide grupile ehk concertinole ja suuremale koosesiule ehk ripienole.
Concerto grossod koosnevad erinevast hulgasst osades (tavaliselt 4-6), mis on järjestatud kontrastselt
A. Corelli , A. Vivaldi, G.Fr. Händel
Kammermuusika
Musica da camera tähendab muusikat eluruumides ettekandmiseks. 17 sajandil oli camera üliku koda ja kammermuusiku all mõisteti muusikat, mida esitasid üliku poolt ülalpeetavad muusikud. 
Tänapäeval on kammermuusika all silmas peetud teoseid, mis on mõeldud väikesele esitajate koosseisule ja kus igal interpreedil on iseseisev partii. Kammermuusika alla mahuvad nii üksikesitajale kui ansamblile loodud teosed.
Instrumentaalsed kammeransablid
Kammeransamblite muusika sagedasemaks ülesehituse viisiks on sonaaditsükkel.
Kõige armastatumaks kammeransambliks on olnud keelpillikvartet.
Klassikaline keelpillikvartett on sonaaditsükli alusel loodud teos neljale keelpillile-
I viiulile, II viiulile, altviiulile ehk vioolale ja tšellole.
18 sajandil kujunes keelpillikvartett võrvseks muusikažanriks sonaadi, sümfoonia ja kontserdiga. F.J.Haydn oli selle žanri rajaja ja ta loomingus oli üle 80 keelpillikvarteti.
Sagedamini esinevad kammeransamblid:
*Keelpillitrio- viiul, altviiul ja tšello
*klaveritrio- viiul, tšello ja klaver 
* Puhkpillikvintett - flööt, oboe, klarnet , metsasarv ja fagott 
*Klaverikvintett- klaver, viiul, altviiul, tšello ja kontrabass
Hulgad:
Duo
Trio
Kvartett
Kvintett
Sekstett
Septett
Oktett
Nonett
Polüfoonia ja Fuuga
See on mitmehäälsus, kus ühendatakse iseseisvad võrdõiguslikud hääled. Luuakse kompositsioonitehnika põhjal mida nimetatakse kontrapunktiks.
 Fuuga on polüfoonilise muusika täiuslikem vorm. See on välja kasvanud kaanonits. Fuugas astuvad hääled sisse sama teemaga erinevatel aegadel . Kaanonis on kõikide häälte meloodiad algusest lõpuni ühesugused, siis fuugas läheb iga hääl peale teema esitamis erinevalt edasi.
Nii sonaadi- kui ka fuugavormil on kolm alajaotust.
Ekspositsioonis viiakse fuuga teema läbi järjest kõikidest häältest. Hääled astuvad sisse ükshaaval, põhihelistikus. Edasi lähevad nad oma helistikus iseseisvalt tekitades hea kooskõla.
Keskosas muudetakse teemade ilmumise järjekorda, helistikku ja teemat ennast.
Repriisis põõrdutakse alghelistikku kuid ei korrata ekspositsiooni.
Fuuga võib esineda üksikteosena ja ka mõne vokaalse ja instrumentaalse suurteose osa vormina. 
Fuugataolist episoodi , kus hääled sama teemaga üksteise järel sisse asutavd, võib kohata ka mittepolüfoonilises teoses. Too lõik piirdub fuuga ekspositsiooniga, mis on fugaato.
Kirjutati palju 17-18 sajand. 
J. S. Bach , R. Tobias, P.Süda, C. Kreek
Prelüüd
Esineb Bachi loomingus, eelnedes klavessiini- ja orelifuugadele. Need juhatavad siise teose meeleolu ning annavad võimaluse vabamalt musitseerida. On lihtsakoelisema ehitusega võrreldes fuugaga. Eelmäng.
Süit
On mitmeosaline teos, mis koosneb sisuliselt ühendatud väiksematest palades. Neid on loodud nii solistile, ansamblile, orkestrile või koorile. Süidi ajalugu algas üheks teoseks ühendatus erinevatest tantsudest
19 sajandist saati pole tantsumuusikat loodud ainult tantsimiseks. Tavaks oli kokku liita erineva iseloomuga aaeglane pavaa ja elavaloomuline galjard. Loodi palju taolist muusikat lautole.
19 sajandist on süitidesse liidetud palju erinevat muusikat. Neid on loodud lavamuusikast, kontserdist , ooperist jne.
17 sajandil kujunes välja klassikaline tantsusüit, millesse ühendati neli erineva päritoluga tantsu:
 Allemande - Courante, Sarabande ja Gigue.
Neile lisati veel menuett, gavott , polonees jm kui k mittetantsulisi osi. 
Partita on itaalia keeles süit.
G. Bizet, Bach, Händel, Tšaikovski, E. Tubin
Programmiline muusika
Vastandiks on absoluutne muusika. Kui instrumentaalmuusika peegeldab tegelikkust , maalib silme ete loodud loomi, inmesi, olukordi jne, nimetatakse seda programmiliseks muusikaks. 
Seda kirjutati palju 19 sajandil. Neile anti pealkirju ja pikemaid seletusi , tutvustades teoseid. 
M. Mussogorski, Beethoven, F. Liszt
Avamäng
Enamik oopereid algab ulatusliku avamänguga orkestri esituses, mis annab ülevaate teose sisust. Neid esitatakse ka lavateostest eraldi ning luuakse päris iseseisvaid avamänge, millele ei järgnegi lavateost, kuid mis samuti on seotud kindla sisu ja pealkirjaga. Need on kontseravamängud. Need on komponeeritud sonaadivormis.

Sümfooniline poeem
See on programmilisele kontsertavamängule lähedane žanr. See on üheosaline programmiline orkestriteos, mille pealkitri viitab teose sisule ja muusikaliste kujundite ilmele.
Nende vormi ei määra kindlad reeglid, kuid sageli on selle ühte ossa ühendatud sonaaditsükli iseloomulikud jooned.
Paljud on seotud klassikalise kirjandusega, võib kujutatud olla kodumaa saatust, loodust, inimese elukäiku.
F. Liszt, H. Eller, J. Sibelius