1. Õiguspsühholoogia aine, objekt, meetodid.
Õiguspsühholoogia on teadusvaldkond, omaette ajalooga ning välja kujunenud õiguse ja
psühholoogia piirimail. Õiguspsühholoogia on psüühika ja õiguse piiri probleemide uurimisest
tekkinud teadusharu , st mõlemad distsipliinid püüavad seletada inimeste käitumist,
ennustada/prognoosida seda ning ka reguleerida inimkäitumist sotsiaalses keskkonnas. Nende
vahel on mitmeid erinevusi, nt:
•
Õigus rõhutab kindlustunnet – psühholoogia tugineb suuresti tõenäosusele;
•
Õigus tugineb autoriteedile – psühholoogia empiiriline;
•
Õigus põhineb poolte vastandumisel,psühholoogia tugineb ekspereminteerimisele;
•
Õigus on ettekirjutav – psühholoogia kirjeldav;
•
Õigus on operatiivne – psühholoogia akadeemiline.
•
Õigus on idiograafiline – psühholoogia nomoteetiline.
Õiguspsühholoogia rakenduskoht on kriminaaljustiitssüsteem. Definitsiooni järgi on riigi
kriminaaljustiitssüsteem osa õigussüsteemist, mille tegevuse eesmärgiks on reguleerida ja
kontrollida käitumisviise, mis on määratletud kriminaalõiguse normidega. Õiguspsühholoogia
ühte ossa kuulub kriminaalpsühholoogia. Kriminaalpsühholoogia eesmärk on analüüsida
kriminaalse aktiivsuse varieerumist ning selgitada selle põhjuseid indiviidi tasandil.
Kriminaalpsühholoogia objekt on sama mis psühholoogialgi, s.o inimpsüühika ja –käitumine
oma terviklikkuses ja kriminaalpsühholoogia uurimisaineks on kriminaalne käitumine ja
kurjategijate isiksus.
Õiguspsühholoogia meetodid:
1) teadusliku uurimise meetodid ( vaatlus , tegevuse produktide analüüs, biograafiline meetod,
psühholoogiline eksperiment – alaliigiks testid)
2) psühholoogilise mõjustamise meetod (rakendatakse õigusametnike poolt kriminaalse
käitumise kontrollimiseks; menetlustoimingud – küsitlused, ülekuulamine, kohavaatlus );
3) psühholoogia ekspertiisimeetod (afekti tuvastamine ).
Õiguspsühholoogia seotus teiste valdkondadega à ajalooliselt seotud kriminoloogiaga, eriti selle
osaga, mis tegeleb uurimustehnikaga (kuidas eeluurimust läbi viia, hüpoteesi püstitamine jne).
2. Eelteaduslik etapp õiguspsühholoogias.
Eelteaduslik psühholoogia, mis on vanim ja levinuim, on esimene süstematiseerimata praktiliste
teadmiste kogumi inimese hingeelu ja käitumise kohta. Niisugused teadmised on saadud
individuaalse ja sotsiaalse kogemuse omandamise kaudu. Õigussfääris on sedalaadi teadmised
väga tähtsad ning neid on kasutatud juba vanadel aegadel – kasutatakse tänapäeval edasi.
Eelteadusliku psühholoogia puuduseks on stereotüübid. Nt keskajal õunarahakatse (laps pidi
valima õuna ja raha vahel -> laps ei vastuta oma teo eest).
3. Filosoofiline õiguspsühholoogia.
Filosoofiline psühholoogia tekkis koos filosoofiaga , sest paljud filosoofia uurimisprobleemid on
tihedasti seotud psühholoogia uurimisainega. Filosoofiline psühholoogia erineb eelteaduslikust
psühholoogiast suurema süsteemsuse ja rangema loogilise ülesehituse poolest. Samas võrreldes
eelteadusega on see etapp abstraktne ja seetõttu on filosoofilise psühholoogia järeldusi suhteliselt
vähe õiguspsühholoogia valdkonnas kasutatud. Selle põhifunktsioon on tegelikkuse
süstemaatiline ja ennetav mõtestamine inimühiskonna tarbeks, oluliste tunnetusteoreetiliste ja
ontoloogiliste (olemisõpetusega seotud) probleemide tõstatamine ja lahendamine. Filosoofilist
kriminaalpsühholoogiat iseloomustasid kuni 20. sajandi alguseni järgmised aspektid:
•
Kriminaalpsühholoogia oli liialt seotud psühhopatoloogiaga, st kurjategija käitumises
nähti eelkõige haiguslikkuse ilminguid. Tulemuseks oli see, et normaalse vaimselt tervete
kurjategijate isiksuse ja psüühika uurimine jäi tagaplaanile.
•
Loodeti luua mingit erilist kurjategija psühholoogiat, nähes kriminaalses käitumises väga
erilist käitumist oma kindlate seaduspärasustega. Tegelikult peab kurjategija käitumine
olema seletatav üldiste psühholoogiliste seaduspärasuste kaudu, sest kurjategija on
reeglina samasugune vaimselt normaalne inimene kui teisedki inimesed.
Sellega tegeles näiteks prantsuse matemaatik Laplace, kes avaldas 1814. aastal essee tõenäosuse
filosoofiast, kus ta pakkus välja, et tõenäosuse kaudu on võimalik hinnata tunnistajate ütluste
tõepärasust ja pakkus välja algoritmi , kuidas neid hinnata. Filosoofiline psühholoogia hääbub 19.
sajandi lõpus, mil tekib teaduslik õiguspsühholoogia.
4. Teaduslik õiguspsühholoogia.
Psühholoogia muutus teaduseks, kui 1879 . aastal rajas Wilhelm Wundt esimese
eksperimentaalpsühholoogia laboratooriumi Leipzigi . Tema teeneks loetakse, et pani aluse
teaduslikule psühholoogiale. Iga teaduse eesmärk on luua teaduslikke teadmisi, mille
usaldusväärsus tagatakse kasutatavate mõistete täpse defineerimisega, rangete ja objektiivsete
mõõtmisprotseduuride kasutamisega (nt eksperiment, testid) ning teadmiste usaldusväärsuse
piiride määratlemisega. Wundti idee oli tuua psühholoogia välja filosoofilisest etapist ja teha
sellest “päris” teadus, mis vastaks eelnimetatud kriteeriumitele. Esimene teadaolev eksperiment
teadusliku õiguspsühholoogia valdkonnas oli 1893. aastal Columbia ülikoolis New Yorgis , mil J.
M. Cattell palus üliõpilastel vastata triviaalsetele küsimustele, andes igale inimesele aega 30
sekundit mõtlemiseks ning hiljem vastates, samal ajal hinnates, kui kindlad nad oma vastuse
õigsuses on. Analüüsi eesmärgiks oli välja selgitada, kui head infoallikad on inimesed – ütluste
tõepärasuse hindamine. Lisaks 1901. a Berliini Ülikoolis, mil Stern ja Liszt korraldasid
loomuliku eksperimendi – loengu vaheajal lavastati vaidlus 2 õpilase vahel, mis lõppes tüliga
ning päädis sellega, et üks õpilane võttis püstoli. Seejärel tuli ruumi professor ning katkestas tüli
– pealtnägijad osalesid tunnistajatena. Analüüsist selgus, et ükski ütlus ja seletus ei olnud
vigadeta. Sellest eksperimendist kasvas välja omaette valdkond – tunnistajate ütluste analüüs.
Moderne kaasaegne õiguspsühholoogia sai just alguse ütluste eksperimentaalsest uurimisest.
Tehti ka teisi eksperimentaalseid katseid. 1904 . Wertheimeri programmartikel, kus kasutati
esimest korda väljendit kuriteokoosseisu psühholoogiline diagnostika – kas süüdioleva
katsealuse teadvuses on mingisugused kokkupuuted toimepandud kuriteoga? 1921. aastal võeti
kasutusele esimene eksperimentaalne polügraaf.
Wilhelm Wundt
W. Wundt oli saksa füsioloog, filosoof ja psühholoog, keda loetakse üheks eksperimentaalse
psühholoogia rajajaks. Nimelt asutas ta 1879. aastal Leipzigi ülikooli juurde esimese
eksperimentaalpsühholoogia laboratooriumi. Ta arvas , et teaduspsühholoogia peab sisaldama
kolme elementi: 1) mõistete täpne defineerimine teaduspõhiselt 2) mõõtmisprotseduuride
sissetoomine (põhiline protseduur psühholoogiline eksperiment, testid on eksperimendi eriliik)
3) teadmiste usaldusväärsuse piiride määratlemine. Wundti idee oli tuua psühholoogia välja
filosoofilisest etapist ja teha sellest “päris” teadus, mis vastaks eelnimetatud kriteeriumitele.
Stern
Stern lõi eraldi ajakirja (+1903) 1906 — üldse esimene ajakiri mis puudutab
Õiguse psühholoogia kordamisküsimused (2018. sügis TÜ õigusteaduskond) 1. Õiguspsühholoogia aine, objekt ja meetodid. Õiguspsühholoogia on teadus,mis koosneb õigusest ja psühholoogiast.Õigus ja psühholoogia püüavad mõista,reguleerida,selgitada ja ennustada inimese käitumist.Objekt-käitumine tervislikkuses ja kriminaalpsühholoogia uurimisaineks on kurjategijate isiksus ja kriminaalne käitumine. Eesmärk on analüüsida kriminaalse aktiivsuse varieerumist ning selgitada selle põhjuseid indiviidi tasandil. 2. Eelteaduslik etapp õiguspsühholoogias. Eelteaduslikupsühholoogiana,mis on vanim ja levinuim mõistetakse süstematiseerimata praktiliste teadmiste
1.küsimus Õiguspsühholoogia aine,objekt,meetodid Õiguspsühholoogia ühte ossa kuulub kriminaalpsühholoogia. Keerulised on õiguse ja psühholoogia vahekorrad.On väidetud,et õigus ja psühholoogia tegelevad paljuski ühiste asjadega,sest mõlemad distsipliinid püüavad mõista(seletada),ennustada ja reguleerida inimeste käitumist sotsiaalses keskkonnas.Nende vahel on mitmeid erinevusi: Õigus rõhutab konservatiivsust,psühholoogia rõhutab arengut,muutlikkust; Õigus on autoriteedile tuginev,psühholoogia empiiriline; Õigus põhineb poolte vastandumisel,psühholoogia tugineb ekspereminteerimisele; Õigus on ettekirjutav,psühholoogia kirjeldav;
1.9 Kriminaalpsühholoogia Kriminaalpsühholoogia on uurimisvaldkond, mis uurib sügavuti kurjategijate kriminaalset käitumist. Uurimisobjektiks on kriminaalide mõtteviisi, kavatsused, reaktsioonid ning nende teod. Kriminaalpsühholoogia samuti üritab ennetada kriminaalide tulemuslikku käitumist ning püüab leida seletusi sellisele käitumisele. (Wikipedia, 2013) Kriminaalset käitumist ja kurjategijat on uuritud mitme teadusdistsipliini vaatevinklist lähtuvalt. Psühholoogia poolt lähenedes tähendab kriminaalpsühholoogia rakenduspsühholoogia alla kuuluvat valdkonda, s.o ühte osa õiguspsühholoogiast. Mõnikord on seda distsipliini nimetatud ka "kriminaalse kätimise psühholoogiaks" või "kriminoloogiliseks psühholoogiaks". Kohtupsühholoogia puhul pannakse rõhk vaimsele tervise küsimustele ja tegeldakse kurjategijate kliinilise hindamise ja/või kohtlemise probleemidega
Eksam: 19.12.08.; 09.01.09. Kl.14.15-17.00. Näituse 2-105 Eksamile võib tulla suvalisel ajal, ajavahemikul kl.14.15-16.00. Kirjalikult tuleb vastata kolmele küsimusele, küsimused valib üliõpilane pimesi järgmiste küsimuste hulgast: 1. Õiguse ja psühholoogia kokkupuutevaldkonnad: üldiseloomustus; põhilised erinevused inimese ja inimkäitumise käsitlustes õigusteaduses ja psühholoogias. Psühholoogia ja õigus on tihedalt omavahel seotud, kuna mõlemad teadusvaldkonnad tegelevad inimese käitumisega. Psühholoogia ja õiguse kokkupuutevaldkondades on parema koostöö tagamiseks vaja olla teadlik olulistest erinevustest nendes teadusvaldkondades:
1.Õiguse ja psühholoogia kokkupuutevaldkonnad: üldiseloomustus; põhilised erinevused inimese ja inimkäitumise käsitlustes õigus ja psühis. Psühholoogia ja õigus tegelevad mõlemad inimeste käitumisega. On omavahel tihedalt seotud Õigus kasutab psühholoogiat (õiguspsühholoogia, juriidiline psühholoogia, kriminaalpsüho-loogia, kohtupsühholoogia). Õigus võib psühholoogiat kasutada ,,enda sees" või kaasatakse psühholoogia õiguslikku konteksti mitteõiguslike eriteadmistega. Erinevused: *õigus lähtub teo lõpptagajärjest, psühholoogia lähtub käitumisest. *õigus suhestab inimese käitumist ideaaliga, psühholoogia suhestab inimese käitumist organismi toimimise seaduspärasustega. *õigus seostab inimese käitumist tema vaba tahtega, psühholoogia aga väidab, et inimese käitumine on mõjutatud sisemiste ja väliste stiimulite kombinatsioonist.
- õigusloomes tuleb arvestada psüühika seaduspärasustega - juristi kutsetöös tuleb olla teadlik psüühika seaduspärasustest - uuritakse kuritegevust kui sotsiaalset nähtust - uuritakse kurjategijate psüühilisi iseärasusi - psühholoogiaalased teadmised kaasatakse kuritegude avastamisse 2) Psühholoogia kaasatakse õiguslikku konteksti mitteõiguslike eriteadmistena kohtupsühholoogia forensic psychology psühholoog eksperdina psühholoog osaleb kohtuotsusest tulenevates tegevustes psüühikahäirete ravi psühhokorrigeerivad sekkumised korrektsioonisüsteemis Kohtupsühholoogia on - kliinilise psühholoogia rakendusvaldkond isikute psüühilise seisundi ning
- hariduse sfääris Karistuse ekvivalendid, et nende vahenditega üritatakse saavutada sama tulemust nagu karistuse rakendamisega. Ja indiviidi tasandil räägib sotsiaalse kaitse vahendis ning üldohtlikkusest. Kriminoloogia Jaan Ginter 2012 Soovitatav hoiak osa Ferri vaateid on küsitavad (eriti bioloogilise poole poolt), aga selline lähenemine on võimalik, kui suuta piisavalt hästi isiku ühiskonnaohtlikku seisundit tuvastada, siis miks mitte. Henry Goddard (1866 1957) on USA psühholoog + IQ test inglise keelde + tugev päriliku mõju tunnistaja. On leitud, et keskmisel kurjategijal on madalam IQ kui normikuulekal kodanikul. On ka teatud IQ tase, millest madalamaga ei saa enam isik kuritegusid toime panna. On kuritegude liigid, mille puhul kuriteo toimepaneja intelligentsustase on keskmisest selgelt kõrgem. IQ on üpris tugevasti kaasa sündinud nähtus. IQ ei sõltu ainult bioloogilistest faktoritest, vaid ka üleskasvamise keskkonnast.
5. Psühhopaatia on ravimatu. Arvamus, et psühhopaatia on ravimatu on väga tugevalt juurdunud, mistõttu on seda valdkonda väga vähe uuritud. Mõnes viimase aja empiirilisest tööst nähtub, et psühhopaatsed kalduvused võivad muutuda. Näiteks on noored ja ka täiskasvanud, kes on kõrgete testi skooridega, intensiivse ravi korral suutnud parandada oma käitumismaneere. 5 Mis on psühhopaatia? Psühhopaatia defineerimine on üks psühholoogia teaduse kõige põhilisemaid küsimusi. Psühhopaatiat, nagu ka kõiki teisi psühholoogilisi konstruktsioone, ei ole võimalik taandada ühele kindlale idikaatorile. Ühe indikaatori otsimise asemel tasub psühhopaatiat võtta kui mitmekordse ning järk-järgult areneva mõõtena. Psühhopaatia uurimine on toimunud enamjaolt sarnaselt teiste psühholoogia valdkondade uurimisel, kuid esineb ka teatavaid erinevusi
Kõik kommentaarid