William Shakespeare teose „Hamlet“ sisukokkuvõte (0)

 Natalja Džemesjuk
Magistriõpe, 1 aasta.
Õiguse filosoofia
William Shakespeare teose „ Hamlet “ sisukokkuvõtte
Shakespeare lõi oma teose „Hamlet“ XVII sajandi alguses kui feodalismipimedust ja julmust esitanud vanad korrad põrkasid kokku tekkiva kapitalismi hukatavate kiindumuste ning võimu – kullahimuga. Jälgides kahe halva kokkupõrget humanistid pikkamööda kaotasid usku heasse, õiglusse ja sõprusesse, mis sai ka kajastatud kõnealuses Shakespeari näidendis. Anlüüsides viidatud teost on oluline silmas pidada, et rennessansiajastul kiriku dogmad ja tsensuur kaovad oma piiramatu võimu ning ühiskond jõuab iseseisvate mõtisklusteni elust, õiglusest ja moraalist. Tekib valiku probleem: kuidas käituda selles või teises olukorras, mis on õige inimmõistuse ja moraali seisukohast ? Inimesi enam ei rahulda religiooni valmisvastused.
Tragöödia peategelaseks on Taani prints Hamlet – renessansiajastu tüüpiline intelligent-humanist. Ta siiralt usub inimestesse. Hamlet on tuntud ülikooli tudeng , teda ümbritsevad sõbrad ja ta on täis armastust elu vastu. Hamlet veel ei tea, et tema ettekujutused maailmast kaovad pärast esimest kokkupõrget reaalsusega.
 
Hamlet naaseb  Helsingörile pärast oma isa ja Taani kuninga ootamatut surma. Prints saab teada, et tema ema, kuninganna Gertrude liiga kiiresti abiellus kavala ja kasuahne Claudiusega kes mürgitas oma venda kuningat. Oma teoga Gertrude häbistas mitte ainult abikaasat vaid ka poega. Hamlet tõotas kättemaksu isa surma eest ja sellest hetkest enamus tema mõtetest olid kättemaksuhimust .
Näidendi põhiline moraalne dillemma seisneb selles, et kui maksta kätte isa tapjale ja karistada kurja omal nägemisel, ei ole see kuritegude ahela pikendamine ? Kas ei ole samaväärseks kuriteoks inimese ja veelgi enam legitiimse kuninga elu äravõtmine? Või õigem oleks leppida olukorraga ja anda Gertrudele ja Claudiusele andeks? Nende küsimuste olemasolule viitab ka Hamleti tahe tappa Claudiust mitte sel hetkel kui ta palvetab ja tema süda on avatud jumala jaoks, vaid siis, kui ta mõtted on mustad ja kaugel jumalast. Ja Hamlet otsustabki tappa Claudiust, kuid siin jääb avatuks küsimus, kas see otsus oli vastu võetud raskete moraalsete mõtiskliuste tulemusel või lõpliku mõju ostutas Norra printsi Fortinbase eeskuju, kes oma tujul ja tühja kuulsuse pärast saatis surmale tuhandeid inimesi ainult selle pärast, et ta au oli riivatud .
Näidendist ei tulene Hamleti isa selgeid tapmise motiive . Loomulikult Claudiuse võimuhimu ja võimalik kuninganna armastus mängisid otsustava rolli, kuid kui lähtuda terve riigi huvidest on veel küsitav kes kuningatest oleks parim valitseja? Hamleti isa kohta teame ainult seda, et tema edukalt sõdis Norraga, kuid see ei iselomusta teda kui rahumeelset poliitikut. Teisest stseenist me saame teada, et Claudius teeb ettevalmistusi Norra printsi võimaliku rünnaku tagasilöömiseks. Claudiust on makiavellist, „Valitseja“ ideede ideaalne kehastus: ’’heaolu säilitavad need, kelle tegutsemisviis vastab olemasoleva aja eripäradele“. Oma õiglushimus Hamlet jättis kahe silma vahele riigi valitsemise küsimuse, mistõttu Taani troon jääb lõpuks Norra printsile, tema isa põhivaenlasele. Kas vajadus perekondlikus kättemaksuks õigustab terve riigi huvide arvesse mittevõtmist? Algusest peale Claudius oli heatahtlik Hamleti vastu ja teda isegi piinas südametunnistus oma kuriteo eest. Claudiust ei saa ühetähenuslikult nimetada negatiiveseks tegelaseks. Kas ta vääris oma surma Hamleti käest? Isa ja venna tapjana - võib olla, aga valitsejana ja hea abikaasana – vaevalt . Ja lasta otsustada ühel isikul sellise karistuse üle ei ole kõige õiglasem viis.
Eraldi vajab tähelepanu Hamleti süüdistused oma ema Gertrude vastu. Pärast kuninga surma Gertrude on jäänud ainukeseks riigi valitsejaks. Valitsemise olukorras, kus naaberriikide kuningad ja kogenud valitsejad ähvardavad riigi terviklikust on suhteliselt raske. Oma positsiooni ja riigi tugevdamise eesmärgil osutus loomulikuks sõlmida abielu Claudiusega, kes endise kuninga vennaga kahtlemata omandas vajalikke teadmisi riigi valitsemise valdkonnas. Samuti teosest tekib mulje, et Gertrude austas Claudiust ja uskus teda. Kas oleks õiglane, kui Hamleti (kes ei olnud väike erilist lähenemist vajav laps) rahulolu pärast Gertrude tooks ohvriks riigi julgeoleku ja enda õnne? Vastus sellele küsimusele vajab väga põhljaliku kaalumist.
Sama küsimus puudutab olukorda Opheliaga. Miks kuuleka tütrena ja kuninga alamana pidi ta toetama Hamletit, kes mitte ei andnud selgitusi oma plaanide ja käitunmise kohta, vaid mängis hullumeelset? Kas toetades Hamletit ei reedaks ta oma lähedasi? Kaitstes enda ja oma isa au Hamlet nõuab Ophelia käest loobuda tema aust. Kuninga tapmise ja õukonnaintriigide valguses Ophelia käitumine ei ole kõige õiglasem, kuid vaatamata sellele vaevalt väärib neid kannatusi mida ta sai tunda isa surma näol. Poloniuse kõige suremaks süüks, mille eest ta sai karistatud oli seadusliku valitseja sõna kuulemine.
Tragöödia „Hamlet“ valgustab igavesi probleeme seoses tegelikkuse ja ideaali vastuolu, unistuse ja selle saavutamise meetmete sobimatuse ning isiku rolliga ühiskonna ajaloos. Shakespeare esitab lugejatele (vaatajatele) küsimuse, millega ja kas üldse saab olla õigustatud olukord, kus üks isik täielikus üksinduses otsustab selle üle kes on hea ja kes on halb, kes väärib surma ja kes mitte.