Hamleti kokkuvõte (30)

William Shakespeare
“ Hamlet “
Prints Hamlet , olles väga solvunud, leinab Taanimaal Helsingöri lossis oma isa kuningas Hamletit, kes olla surnud kaks kuud varem. Arvati, et kuningas Hamlet oli surnud kas loomulikku surma või siis maohammustuse kätte. Peale kuninga surma asus kohe samale troonile Claudius , prints Hamleti onu ja endise kuningas Hamleti vend. Claudius võttis troonile asudes kaasaks kuningas Hamleti kaasa, kuninganna Gertrudi. Hameletil tekkis kohe kuri kahtlus , et isa surmas on kindlasti mängus Claudiuse käsi. Ta arvas , et Claudius tappis kuninga, et saada omale riigi võim ja ka kuninganna. Lisaks isa kaotusele kaotas Hamlet seega ka kuninga trooni pärimisõiguse ja oli väga löödud.
Ühel päeval teatasid lossi valvurid , kellest üks oli Hamleti parim sõber, et olid keskööl näinud äsja surnud kuninga vaimu. Vaim olevat olnud täiesti vait ja kui vaim hakanud midagi ütlema, siis olla hommikune kukk kirenud ja vaim kadunud. Peale seda kuuldut läks Hamlet järgmisel ööl valvesse koos teiste valvuritega. Ta oli väga ärevil. Kui kell lõi kaksteist, ilmuski Hamleti ja tema õukondlaste ette vaim. Hamletit tabas nii hirm kui ka põnevus. Ta ei saanud niisama sõna lausumata seista ja küsis vaimult, et mida ta soovib. Seepeale vastanud vaim, et ta soovib Hamletiga omavahel rääkida. Valvurid proovisid küll Hamletit tagasi hoida, sest oli ka võimalus, et tegu on kuradiga , kes suudab moondada ennast ükskõik kelleks või ükskõik milleks ja seeläbi Hamleti lõksu püüda. Kuid Hamlet sellest ei hoolinud ja ta läkski vaimuga kaasa, et omavahel rääkida. Jutuajamise käigus sai Hamlet teada, et Claudius oligi see, kes olla tapnud kuninga. Kui kuningas Hamlet olnud aias oma lõunauinakut tegemas, siis Claudius olla ta mürgitanud / talle mürki kõrva valanud, mis olla tapnud kuninga koheselt. Vaim nõudis, et poeg mõrtsukale kätte maksaks ja peale seda vaim kadus . Pärast vaimu nägemist oli Hamlet väga raevunud. Ta tõotas Claudiusele kätte maksta ja hakkaski kohe kättemaksu hauduma. Et Claudius ja kuninganna Gertrud Hamleti kättemaksu plaanidest midagi aru ei saaks, mõtles ta välja plaani: ta käitub nii, nagu oleks ta hulluks läinud. Sel juhul ei aimaks Claudius ja kuninganna Gertrud midagi, et Hamlet tegelikult kogu tõde teab. Kuninganna ja kuningas arvasidki, et veidralt käituv ja hullunud Hamlet kannatab vaimuhaiguse käes.
Hamlet armastas väga kantsler Poloniuse tütart Opheliat. Ta avaldas kogu aeg talle oma armastust ja ka Ophelial olid Hamleti vastu tugevad tunded. Kuid nüüdse plaani käigus ei teinud Hamlet enam eriti Opheliast väljagi. Seda sellepärast, et keegi tema kavatsustest aru ei saaks. Siiski saatis ta lõpuks Opheliale kirja. Selles kirjas oli Hamleti tekst küll väga segane ja imelik, kuid sellest hoolimata suutis Hamlet nendesse ridadesse panna kirja niipalju sooje tundeid, et Ophelia kurbus kadus. Ta sai aru, et Hamlet siiski armastas teda.
Ophelia näitas seda kirja ka oma isale , kuninganõunik/kantsler Poloniusele. Ophelia isa aga näitas seda kirja ka kuningapaarile ja seletab neile, et tema peab Hamleti tasakaalutu käitumise põhjuseks mitte ainult isa surma, vaid ka tohutut armastust Ophelia vastu.
Hamleti plaan sujus ootuste päraselt.
Hamlet võtab vastu kahe enda järele nuhkima pandud sõprade ettepaneku kutsuda näitetrupp lossi meelt lahutama . Hamlet kutsus enda juurde riigi parimad näitlejad, kuna ta olevat kuulnud , et üks neist näitlejatest olla näideldes nii emotsionaalne, et toob nii iseendale kui ka publikule pisara silma. Siis tärkas tal koheselt uus plaan. Ta palus näitlejatel taaslavastada kuningapaarile oma isa mõrvastseen ning jälgida Claudiuse reaktsiooni, et teha kindlaks tema süü või süütus.
Claudius, Polonius ja Ophelia luuravad Hamleti järele ning Ophelia paljastab ennast kui ta kuuleb Hamleti monoloogi elust ja surmast ja hakkab uskuma juttu Hamleti hullumeelsusest.
Claudius kavatseb Hamleti maalt välja saata kuid veel sama päeva õhtul etendatakse näidend, mis on sellise sisuga: Kuninganna tõotas kuningaga abielludes, et ei võta endale ealeski teist meest. Isegi mitte pärast kuninga surma. Järgmises stseenis tapnud kuninga keegi ta lähedane sugulane ning tapja abiellunud kuningannaga. Selle peale kuningas Claudius kahvatas ning lahkus järsult saalist. Hamlet, veendunud tema süüs, kavatseb ta tappa kuid jääb siiski kõhklema.
Peale etendust kutsus kuninganna kuninga käsul Hamleti oma tuppa jutule. Aga et see vestlus , mis nüüd toimuma pidi, vaid kuninganna enda teada ei jääks, käskis kuningas Poloniusel samas toas end seinavaiba taha peita . Hamlet siirdus ema tuppa ja siis ema rääkis, et Hamlet on oma “isa“ (Claudiust) alandanud. Hamlet sai väga vihaseks, et ema Claudiust tema isaks nimetas ja nüüd seepeale süüdistas Hamlet Gertrudet oma isa mõrva kaasosaluses. Gertrude võttis süü osaliselt omaks ja hakkas toast lahkuma. Kuid Hamlet haaras oma ema randmest ning takistas teda. Hetkeks nägi Hamlet toas taas vaimu, kes ütles, et Hamlet pole ikka veel lubatud kättemaksu täide viinud. Kui Gertrud nägi, et ta poeg tühjusega räägib, sest ta ise vaimu ei näinud, pidas ta Hamletit hullumeelseks ning hakkas ta oma elu pärast kartma ja karjus appi. Selle peale kuulis Hamlet seinavaiba tagant hääli. Ta arvas koheselt, et sinna on varjunud vihatud kuningas Claudius ning torkas oma mõõgaga mitu korda läbi seinavaiba. Tema üllatus oli suur, kui vaiba tagant vajus välja hoopis Polonius. Selle teo peale saatis nüüd kuningas Hamleti riigist välja Inglismaale koos salajase käsuga ta tappa.
Kuid Hamlet pööras vandenõu enda kasuks ning pääses ja saatis lossi kirja, et on jälle Taanimaa pinnal.
Poloniuse poeg, murest murtud Ophelia vend Laertes läks lossi isa surma kohta seletust nõudma. Claudius veenis ta Hamletit tapma, soovitades selleks mõõgavõitlust mürgitatud rapiiriga (mõõgaga).
Vahepeal oli Hamlet langenud piraatide kätte ning need olevat ta tagasi Taani, Claudiuse juurde toimetanud. Lossi tagasi jõudes tabas Hamletit aga väga kurb uudis: tema suur armastus Ophelia olla surnud. Ta olla uppunud ojja. Ta oli hulluks läinud pärast seda, kui tema isa oli surnud ning seda veel tema armastatu , Hamleti, käe läbi.
Ophelia matuse tseremoonial viibisid Hamlet, Claudius, Gertrud, Laertes ja teised. Kui Ophelia kirst oli juba hauda langetatud ja mulda hakati peale viskama , hüppas Ophelia vend Laertes kirstu peale sooviga end elavalt koos Opheliaga matta. Haua äärele astus Hamlet ja hakkas rääkima, et tema võiks surnud Ophelia vastu hoopis palju rohkem austust üles näidata. Laertes sai selle peale vihaseks ning Hamleti ja Laertese vahel tekkis seepeale äge sõnavahetus. Hiljem ilmus välja Osiric, keigarlik õukondlane, kes kutsus Hamletit üles Laertesega duelli pidama .
Võitluspäev jõudis kätte. Kui tavalised duelli reeglid nägid ette, et üheksal vehklustuuril võivad mõlemad võitlejad kasutada nürit mõõka, siis selle duelli muutis teistsuguseks see, et peetakse tosin (12) vehklusrtuuri ja võitja on see, kes on võitnud vastast kolm tuuri järjest. Lisaks sellele vahetas Laertes kohustusliku nüri mõõga terava mürgitatud mõõga vastu.
Duellil võttis kuningas Claudius peekri veiniga ning lausus , et paneb peekrisse veini sisse väärtusliku pärli, mis on Taani kuninga krooni küljes olnud juba neli valitsemisaega. See pärl oli aga tegelikult mürgitablett. Claudius käskis kohe selle pärliga peekri viia austuseks Hamleti vastu talle joomiseks. Kuid Hamlet keeldus, sest tahtis veel enne kolmanda tuuri lõpuni teha ja jättis peekri lauale. Samal ajal võttis selle samuse peekri eksikombel hoopis kuninganna Gertrud ja jõi sellest. Kuningas püüdis küll teda takistada aga oli juba hilja. Hamlet oli võitnud kaks esimest tuuri ning kätte jõudis kolmas. Laertes üllatas Hamletit ootamatu torkega ja lõi talle mürgitatud mõõgaga kerge haava. Hamlet vihastas, lõi Laertesel mõõga käest ning nägi, et see oli nürimata ja surus Laertesele kätte enda mõõga. Järsku varises kuninganna kokku ja Hamlet torkas Laertesele ta enesemürgimõõgaga sügava haava. Laertes tunnistas Hamletile üles, et ta eiranud duellil reegleid ning viitas, et ka kuningas on süüdi. Siis torkas Hamlet kuninga läbi ja lisaks sellele sundis teda veel ka mürgitatud veini jooma. Ja kuningas surigi. Seepeale palus Laertes andeks, et Hamletit riivas, ning annab Hamletile andeks, et too tema ja ta isa tapnud oli. Ning ka Laertes suri. Kohe varises kokku ka Hamlet. Kõige selle peale tahtis ka Horatio mürgitatud veini võtta, kuid Hamlet tõusis ja paiskas peekri põrandale ega lubanud tal surra. Hamlet määras veidi enne oma surma uueks valitsejaks Norra printsi Fortinbras’, kes kohe peale Hamleti hinge heitmist lossi sisenes. Saadikud ning Fortinbras olid saabunud äsja Poolast teatega, et lahing maatüki pärast on seal võidetud. Horatio, kes oli viibinud duell juures, jutustas nüüd saadikutele kuningapere traagilisest surmast. Ning lugu lõppeski Fortinbras’ käsul Hamleti surnukeha austustavaldava lossist väljaviimisega leinamarsi ning suurtükkide kogupaukude saatel.
Tragöödia põhineb Saxo Grammaticuse kroonikas 12. Sajandil sisalduval lool .
Hamlet on William Shakespeare “Hamleti“ nimitegelane. Ta on õilis Taani prints, kes oma isa mõrvajale ja Taani kuningatrooni pärijale lell Claudiusele kätte maksmaks teeskleb hullumeelset. Tema tülgastus valelikkuse ja alatuse vastu ning elu mõte otsing, mis kasvavad kättemaksumotiivist üle, kajastavad renessansiideaalide kriisi. Hamleti keerukas isiksuses on nähtud eeskätte kõhklejat ja juurdlejat, ent on ka heroilisi ja muid selliseid tõlgendusi. Nimitegelane, kes kaitseb iga hinnaga oma põhimõtteid, on sunnitud seeläbi ise kannatama ja tihti teisi ohvriks tooma (sageli teadmatult), mis harilikult viib kangelase traagilise hukkumiseni. Kangelase eesmärgid on alati õilsad, tõe eest võideldes satub ta talle üle jõu käivasse vastuollu ühiskonna, selles valitseva moraali, eetika , ja religiooni, võimustruktuuridega, millest omakorda tulenevad kangelase sisepinged. Nende pingete taustaks on tugev sisemine ebaõiglustaju ning soov maailma paremaks muuta. Enamasti kaasnevad sisepingetega ka soov ülekohtu eest kätte maksta ja usk, et kättemaks on ainuke ning ainuõige tee tõe jaluleseadmiseni.