Where US and Russian interests overlap (1)

Tartu Ülikool
Sotsiaal- ja haridusteaduskond
Haridusteadus (humanitaarained)
WHERE US AND RUSSIAN INTERESTS OVERLAP
Referaat
Juhendaja : Eero Medijainen
Tartu 2010
Venemaad nähakse kui läbikukkunud demokraatiaga riiki, kes toetub oma gaasi- ja naftavarudele ning üritab kõige ja kõigi üle kontrolli hoida või saavutada. Üldiselt räägitakse Venemaast negatiivses võtmes. Kas see on kitsarinnaline suhtumine, nagu väidab seda antud artikli autor Dmitri Trenin, on küsimus omaette . Mõneti võib seda argumenti pidada õigustatuks, samas on Venemaa ise andnud korduvalt põhjust ja alust endast halvasti arvata. Pähe kargab esiti Molotov-Ribbentropi pakt 23.augustil 1939.aastal.
Kui Venemaa kerkib vestluses esile kui teema, on Ameerika pettumus Moskva suhtes silmatorkav. Kuid artikli autor leiab, et kuna Venemaa ei ole otseselt Ameerika jaoks probleem (mis iseenesest ei ole halb), võiks Venemaa endast kujutada abivahendit mitme suure probleemi lahendamisel, millega 2009.aastal valitav (valitud) LV Ameerika president ametisse astudes silmitsi on.
Artikkel kujutabki endast suuresti nõuannete kogumit Ameerika suunas – kuidas läheneda ja lahendada maailmas aktuaalseid probleeme ning seda just Venemaa abiga.
USA on Venemaaga ennegi koostööd teinud, kas või II maailmasõda silmas pidades. Maailma heaolu nimel on elementaarne, et suurriikide juhid, välja jätmata ka väikseimaid, saaksid omavahel hästi läbi ning aitaksid lahendada tekkinuid probleeme. Artikli autor nimetab probleemide/tulipunktide osas Iraani, Afganistani ja Pakistani küsimust, samuti tuumarelvade levikut ja majandussuhteid.
Iraani küsimust silmas pidades pakub Trenin välja, et uus Ameerika administratsoon peaks võtma juhtpositsiooni töötamaks diplomaatilise lahenduse suunas. Washington peaks tegutsema kahel tasandil: kahe- ja mitmepoolsel. Mitmepoolse lahenduse leidmisel oleks Venemaa Ameerika Ühendriikidele kõige paremaks partneriks, silmas pidades, et lõplik eesmärk antud küsimuse lahendamisel oleks tagada Iraani õiguspärase julgeoleku vajaduste rahuldamine, koos teiste rahvuslike huvidega vastutasuna Teherani formaalsele, tõendatavale lahtiütlemisele tuumarelvadest. Tehes koostööd nii Venemaa, Euroopa Liidu kui ka Hiinaga suudaks USA piirata tuumarelvade levikut kui ohtu ja tugevdada ÜRO julgeolekukontrolli autoriteeti.
Kesk-Idas peaks USA tegema koostööd Venemaaga, et saavutada Iisraeli- Palestiina kokkulepe. Venemaa on olnud väga toetav Euroopa Liidu, ÜRO ja Ameerika Ühendriikide tegutsemise osas ja on üldiselt toetanud ka USA pingutusi rahu nimel selles regioonis. Venemaa teeb edusamme Süüria-Iisraeli rahulepingu osas ning seega oleks Moskva väga kasulik üritustes tuua stabiilsust Liibanoni. (Trenin 2008)
Ühtlasi leiab Trenin (2008;221) , et Venemaa mängiks suurt rolli aitamaks saavutada stabiilsust okupatsioonijärgses Iraagis.
Ka juhib artikli autor tähelepanu sellele, et aastal 2009 lõpeb 1991 START 1 leping, mis kujutab endast lepingut USA ja Venemaa vahel seoses strateegiliste relvade omamisega – kui palju ja millised on lubatud. Trenin leiab, et lasta relvatööstusel areneda ebaregulaarset rada pidi oleks halb valik. Uus kokkulepe on ilmselgelt vajalik.
8. aprillil 2010 sõlmiti säärane leping Prahas ning see kannab nimetust New START. Desarmeerimisleping näeb ette strateegilise tuumarelvastuse vähendamist 30 protsendi võrra ( senisest 2200st 1700le), jättes küll mõlemale riigile alles piisavalt pomme teineteise ja ülejäänudki maailma hävitamiseks. (Kopli 2010)
2009.aastal ütles Barak Obama seoses USA-Venemaa suhetega järgmised sõnad: „Usun, et meil on suurepärane võimalus uuendada suhteid USA ja Venemaa vahel tervel real teemadel nagu tuumarelvade leviku piiramine, Afganistani ja Pakistani olukord, lähenemine Iraanile, Lähis-Idale, kahepoolsed majandussuhted ja üle ilma kõigi riikide majandustes pingeid tekitanud finatskriisiga tegelemine.“ (Tiikmaa 2009)
Ameerika Ühendriikide ja Venemaa majandusalased suhtes on üha tugevnenud, ka siis, kui poliitilised suhted on nõrgenenud. Trenin toob esile koostööd tuumaenergia alal, mis on äärmiselt lootustandev. Uus president peaks seda trendi silmas pidama.
Energiavaldkonnas üritab Venemaa maksimeerida oma eeliseid gaasi- ja naftatööstuse suurtootjana veelgi kitseneval turul. Ükskõik missugune katse seada Euroopa energiajulgeolek Venemaa vastu oleks absurdsus. Hoopis loogilisem oleks edendada vastastikkust sõltuvust tootjate ja tarbijate vahel. Energia-küsimus on side, mis ühendab Venemaad Euroopa Liiduga, aga ka siduvaks teguriks Lääne ja Venemaa huvide vallas.
Kui uus president võtab ette Venemaa „kausta“, tasuks tal esitada küsimus: „Miks on nii, et kõik hiljutised Venemaa juhid on alustanud USA sõpradena, aga mõne aja möödudes on pettekujutlustest vabanenud ja tundnud kibestumust Ameerika välispoliitika suhtes?“ (Trenin, 2008)
Positiivne on asjaolu, et artikli autor ei tee Ameerika uuele presidendile ettekirjutusi ja ei jaga käske, st ei kasuta väljendit „peab tegema“, vaid jääb tagasihoidlikuks ning ütleb „tuleb kasuks“ või „oleks tark“. See näitab alandlikku suhtumist , Venemaa ei tõsta ennast liialt esile. Ühtlasi näitab see lootust USA ja Venemaa suhete paranemise osas. Tänaseks päevaks on muutused juba toimunud, Obama ja Medvedev tunduvad üksteist hästi mõistvat ning see parandab ühtlasi ka riikide omavahelisi suhteid. Kas ja kuivõrd kahe suurriigi koostöö toimib, näitab aeg.

Kasutatud kirjandus

Trenin, D. Where US and Russian Interests Overlap. Current History. Mai 2008, lk 219 – 224 http://www.currenthistory.com/pdf_org_files/107_709_219.pdf
Tiikmaa, H. 2008. Obama: USA ja Venemaa võivad parandada suhteid mitmes vallas. Külastatud 04.juuni, 2010, aadressil http://uudised.err.ee/index.php?06164031
Kopli, K. 2010. USA-Venemaa tuumakärbete leping sõlmitud. Külastatud 04.juuni, 2010, aadressil http://www.epl.ee/artikkel/501389
Raud, N. 2010. Riigipeade hea läbisaamine soojendab USA ja Venemaa suhteid. Külastatud 04.juuni, 2010, aadressil http://uudised.err.ee/index.php?06200549