Mõned maalitud meenutavad koloreeritud joonistusi. Renessansi päevil ei ulatunud lineaarsuse ja plastilisuse taotlus maalikunstis nii kaugele. Varaklassitsistlik maalikunst Kehtima hakkasid normid, millest üleastumist peeti lubamatuks. Rokokooliku kergemeelsuse asemel hakati nõudma mehisust ja eetilisi väärtusi. Kunst pidi olema moraliseeriv ja õpetlik. Jean-Baptiste Greuze arvates ei pidanud kunst pakkuma silmailu ja vorminaudingut, vaid kunst pidi inimeste tundeelu mõjutamisega neid vooruslikule eluviisile suunama. Elisabeth Louise Vigee-Lebrun (1755- 1842) Tegu oli soojatundelise ja sarmika portreekunstnikuga, kelle loomingus rokokoo läheb üle varaklassitsismiks. Autoportree: Elisabeth Louise Vigee-Lebrun Kuninganna Marie- Antoinette sinises sametkleidis Jean-Baptiste Greuze (1725-1805) Autoportree Kõrgklassitsistliku maali taotlused Revolutsiooni ja suurte sõdade ajal asendus olustikuline varaklassitsism kõrgklassitsismiga.
USA esimeste riigijuhtide välimust? Jean-Antoine Houdon 3. Kõige järjekindlam klassitsistlik skulptor. Bertel Thorvaldsen 4. Kust võtsid eeskuju klassitsistlikud maalikunstnikud? Miks sealt? Eeskujuks võeti kreeka skulptuure ja reljeefe. Domineeris siluett ja üldine jppnistus. Taotleti lineaarsust ja plastilisust 5. Milline oli Jean-Babtiste Greuze´i värvivaesete maalide sõnum? Ta püüdis suunata inimesi vooruslikule eluviisile 6. Kes oli ajastu tuntuim naiskunstnik? Elisabeth Louise Vigee-Lebrun 7. Milline oli tavaliselt klassitsistlike maalide ülesehitus? Eeskujud peamiselt kõrgrenessansi meistrite teosed, kalduti suuremasse idealiseerimisse ja lineaarsusesse, inimestel tardunud ja teatraalsed poosid, tasakaalukas, sümmeetriline, rahulik, 2 plaani 8. Kuidas mõista seda, et räägitakse lineaarsest või maalilisest maalist? inimestel tardunud
olemasolevaga, milline see ka poleks ja ei nurise oma saatuse üle, õnnelik on see, keda mõistus õpetab leppima iga olukorraga, mis ka ette ei tuleks. (Seneca) Noorstoikluse 2. Periood Musonius Rufus ja Epiktetos Eelmise pisut nooremaks kaasaegseks oli Roomas populaarne Musonius Rufus, kelle filosoofia oli veelgi eetilisema kallakuga: tema arvates ongi kogu filosoofia otstarve inimese juhtimine kõlbelisele, st vooruslikule elule, mis samastub õnnelikkusega. Üks tema andunumaid kuulajaid oli Hierapolisest pärit kreeka ori Epiktetos (u 50- 120), kellest kujuneb stoikluse noorema perioodi keskmise põlvkonna suurimaid esindajaid. Epiktetose tähelepanu keskmes seisab, nagu paljudel stoikutel, eetiline probleem: inimene peab püüdma kasvatada vaimset vabadust. Epiktetos õpetas kõigi inimeste võrdsust; vabadus on tema jaoks kõlbeline omadus, mida võib saavutada igaüks, sotsiaalsest seisundist sõltumatult
ja ,,Hämarik". Kuna antiikaja maalikunstist ei olnud eriti näiteid võtta, juhildusid klassitsismi maalikunstnikud antiikaja skulptuuridest, eriti relieefidest. Tähtsamaks sai üldine joonistus, värv jäi väljendusvahendina tagaplaanile. Varaklassitsistlikest normidest üleastumist peeti lubamatuks nõuti mehisust ja eetilisi väärtusi, moraliseerivust ja õpetlikkust. J.-B. GREUZE'i arvates ei pidanud kunst silmailu pakkuma, vaid inimesi vooruslikule eluviisile suunama. Süzeedeks kasutas alati mõni keeruline jutustus või intriig, mis on pealetükkivalt õpetlik, joonistus on üksikasjalik, koloriit värvivaene, sageli hallikas, nt ,,Isa needmine". E. L. VIGÉE-LEBRUN oli maaliliselt huvitavam ning soojatundelisem portreekunstnik. Ta on maalinud mitmeid portreid
jne o kaht vastandlikku sotsiaalset gruppi (grandi vs populo) esindavate poliitiliste institutsioonide vastasseis aristokraatlik senat vs rahva valitav tribunaat (sisseehitatud polariseerimine -> balanss) Shaftesbury 3. Shaftesbury subjektiivsest õnnest Shaftesbury väidab, et õnn on vaid teatavas mõttes subjektiivne. Tema jaoks on tähtis tunnete harmoonia hinges, mis viib vooruslikule tegutsemisele ja tagab ühiskondliku harmoonia, see tingibki õnneliku elu. Lahtiseks jääb, millist rolli mängivad välised asjad õnnes, ent on kindel, et õnnelik elu on ühiskonna teenistuses. Voorus on õnne paratamatu tingimus. 1. 18. sajandi alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz) loomupärasest sotsiaalsusest ja omakasupüüdmatust armastusest Looduses valitseb harmoonia: enda ja teiste eest hoolitsemine , mille aluseks on armastus.
Thomas Hobbesi subjektiivne õnnekäsitus Inimesed panevad liikuma ihad. Hea ja kuri on seotud inimeste ihadega: ei ole absoluutset ega loomupärast head ja kurja, vaid hea ja kuri on nimed, mille inimesed annavad asjadele vastavalt sellele, kas nad ihaldavad või väldivad neid. Õnn on pidev õnnestumine nende asjade saavutamisel, mida inimene erinevatel aegadel ihaldab. 8. Shaftesbury subjektiivsest õnnest Õnnelik elu eeldab tunnete harmooniat hinges, mis omakorda rajab teed vooruslikule tegutsemisele ja ühiskondlikule harmooniale. Voorus on õnne paratamatu tingimus. Õnnelik elu on elu ühiskonna teenistuses, ka filosoof teenib oma teostega ühiskonda (moraalne kasvataja). 9. Rousseau moodsa inimese hingehaigusest Eneseimetlus ehk uhkus, mure oma staatuse pärast ühiskonnas; sõltuvus asjadest, tunnustusest ja teiste inimeste tööjõust; ei suuda rahuldada oma pidevalt muutuvaid soove; sõltub võrdlusest teistega; ei tunne iseennast; on valmis teisi hävitama, et
mitmekesiseks, on kõige aluseks uskumus, et erinevad jumalad on ühe igavese reaalsuse, universaalse vaimsuse või brahmani nime all tuntud kõrgema eksistentsi aspektid. Jumalate austamine on ainult üks osa hinduismist. Nagu teisedki Indias alguse saanud usundid, tegeleb hinduism peamiselt inimeste tegudega ja nende mõjuga inimese surmajärgsele elule. Hindud usuvad, et elu on pidev sünni-, surma- ja taassünnitsükkel. Seda tsüklit juhib karma seadus, mille kohaselt vooruslikule elule järgneb soodne taassünd ja patusele ning isekale elule järgneb taaskehastus alama olendina. 1.1. Hinduismi päritolu ja ajalugu Hinduismi algusaeg on jälgitav kuni India varaseima linnakultuuri Induse oru kultuurini. See kultuur valitses 3. aastatuhandele eKr ja arheoloogid on selle muistiseid välja kaevanud Harappa linnas Ravi jõe ääres ja Mohendzo Daros Induse kallastel. Seniajani pole teadlastel õnnestunud
võimalik. Seda on võimalik saavutada, kui hoolitseda piisavalt oma hinge ja ihu eest. Inimene on osa ühiskonnast (riigist), hierarhilisest süsteemist, mille eri osad täidavad eri funktsioone ja rolle. Inimene peab oma funktsioone riigis täitma. Kui riik on hästi korraldatud on hea elu ka saavutatav. Riik ei ole ainult jumaliku karistuse instrument vaid ka instrument hea elu saavutamiseks Valitseja peab suunama inimesi vooruslikule käitumisele, seda ta teeb seaduste abil. Seadused harjutavad inimesi õigesti käituma ja muutuvad seeläbi vooruslikuks. Kuid tõelised eesmärgid on siiski kõrgemad. Maapealset elu võib nautida, kuid see ei tohi ohtu seada kõrgemat eesmärki igavat elu ja õndsust. Seetõttu on kirik riigist ülem (kirik tegutseb inimeste tõeliste vaimsete voorustega). 8. Thomas Hobbesi (17.saj) subjektiivne õnnekäsitus
õhus, on tühi. 2. Rahulolematus printsiipidega. Universaalseid ja üldisi reegleid ei saa anda, sest olukorrad, mis nõuavad nende rakendamist, on liiga erinevad. Iga olukorra kohta ei saa ju 5. Nimetage praktilise eetika valdkondi (vähemalt 3). Tuntumad praktilise eetika valdkonnad on: bio- ja meditsiinieetika, keskkonnaeetika, ärieetika ning meediaeetika, spordieetika, anda eraldi printsiipi. Vooruslikule inimesele on aga printsiibid üleliigsed. Ta tunnetab ära, mis on antud olukorras õige. teaduseetika. Antud infoväravas käsitleme lisaks ka globaalse eetika, hariduse ja eetika, perekonna ja eetika, netieetika, reklaamieetika, religiooni ja eetika, seksuaaleetika, spordieetika, teaduseetika, 20. Iseloomustage vähemalt kolme voorusteooria puudust. 1. Missugused käitumise, soovi ja tunde mallid tuleks lugeda vooruslikeks? Voorusteoreetikud nimetavad sageli: heatahtlikkus, ausus,
Õukondlik kunst avaldas aga siiski teatud mõju seda maalide maheduses ja pehmuses ning eriti koloriidis. 11 Sentimentalistlikule kirjandusele sarnaseks nähtuseks kujutavas kunstis oli JEAN-BAPTISTE GREUZE ´i (1725-1805) looming. Kunst ei pidanud tema arvates mitte niivõrd silmarõõmu ja vorminaudingut pakkuma, kui just inimeste tundeelu mõjustamise abil neid vooruslikule eluviisile suunama. Greuze´i suurte kompositsioonide süzeeks on mõni keeruline jutustus või intriig, tema teosed on alati moraliseerivad ja pealetükkivalt õpetlikud. 18.saj. keskel puhkes õitsele ka inglise maalikunst, mis võttis aga hoopis teistsuguse ilme. Inglismaa oli juba kapitalistlik maa ja siin polnud pinda Boucher´ tüüpi rokokookunstile. Nii kujuneski saj. II poolel välja omapärane
nad ihaldavad või väldivad "Õnn (felicity) on pidev õnnestumine nende asjade saavutamisel, mida inimene erinevatel aegadel ihaldab. [---] Ei ole olemas sellist asja nagu meelerahu, seni kuni me siin maailmas elame; sest elu ise on liikumine, ja ei saa kunagi olla ilma iha ega hirmuta, nii nagu ta ei saa olla meelteta." 8. Shaftesbury subjektiivsest õnnest Shaftesbury väidab, et õnn on vaid teatavas mõttes subjektiivne. Tema jaoks on tähtis tunnete harmoonia hinges, mis viib vooruslikule tegutsemisele ja tagab ühiskondliku harmoonia, see tingibki õnneliku elu. Lahtiseks jääb, millist rolli mängivad välised asjad õnnes, ent on kindel, et õnnelik elu on ühiskonna teenistuses. Voorus on õnne paratamatu tingimus. 9. Rousseau moodsa inimese hingehaigusest Rousseau eristab kahesuguseid inimesi: loomulik inimene vs ühiskondlik inimene. Loomuliku inimese keskseks mõisteks on enesearmastus (amour de soi) - põhivajaduste rahuldamine
Neid telliti, ta sai tasu. Veendunud jumalate kõikvõimsuses ja täielikkuses. Liialdamine halb, mõõdukus hea. Delfi usund mõjutas tema loomingut. Tema jaoks tähtis ,,vooruse" ideaal. Tema stiil pidulik, pompoosne. Iga sõna täiemahuline, üleliigset ei esine. Oli ühiskonna moraalne tugipost, tema tekstidest otsitakse õpetussõnu suurtele rahvamassidele. Õnneliku elu valem (ärritav): oleme õnnelikud kui oleme rikkad ja käitume vooruslikult. Ja tema arust ongi nii, et rikkale ja vooruslikule inimesele annab tasu luuletaja kirjutab temast laulu ja see inimene saavutab sellega surematuse. ,, Sind kerged võidud eal ärgu paelugu." Palju sportlaste ülistuslaule. Eetika + atleetika = kindlad moraalsed eerilised printsiibid + hea füüsiline vorm omadused, mis peavad inimeses olema kõrgelt arendatud. Keskendub ülistuslaulus võitja suguvõsa kirjeldusele, mitte
Hobbesi arvates ei saa õnne objektiivselt defineerida. Võimutaotlus, pidev rahuldamatu seisund, pidev püüdlus suurema võimu- õnne poole. Shaftesbury ja Leibnizi vastus Hobbesi subjektivismile Shaftesbury ,,Me kõik nõustume, et õnne poole tuleb püüelda ning, et seda tõepoolest ka alati tehakse". Ent küsimus on selles, milles seda otsitakse. S. ja L. Rääkisid mõlemad, et õnneliku elu eelduseks on tunnete harmoonia, mis rajab teed vooruslikule tegutsemisele ja kokkuvõttes ühiskondlikule harmooniale = õnnelik elu. S. : hinge harmooniast see peegeldub naudingutes. Harmoonilisel inimesel on mõõduka suurusega meelelisi naudinguid. Suur nauding ühiskondlikest tunnetest ja suhetest. Voorus on õnne paratamatu tingimus. Tunneme valu : nähes endas halbu tundeid või meenutades oma halbu tegusid (südametunnistus). Järelikult on õnne jaoks oluline puhas südametunnistus. Õnnelik elu on elu ühiskonna teenistuses
" 8. Shaftesbury subjektiivsest õnnest Shaftesbury: "Me kõik nõustume, et õnne (happiness) poole tuleb püüelda ning et seda tõepoolest ka alati tehakse." Ent küsimus on, milles seda otsitakse a. kas tõelise loomuse allasurumises ja ihade koondamises ainult iseendale b. või loomuse järgimises ning ühiskondlikes tunnetes ja tegudes Shaftesbury ja Leibniz: tunnete harmoonia hinges -> vooruslikule tegutsemine ja ühiskondlik harmoonia -> õnnelik elu Shaftesbury hinge harmooniast: Hinge harmoonia peegeldub ka naudingutes. Harmoonilisel inimesel on mõõduka suurusega meelelisi naudinguid suur nauding ühiskondlikest tunnetest ja suhetest ülimalt suur refleksiivne nauding a) oma ühiskondlike tunnete vaatlemisest sisekaemuses b) ja neist tulenevatest vooruslikest tegudest Voorus on õnne paratamatu tingimus. Tunneme valu:
Euroopas ja tema filosoofia kohandamine kristlike põhimõtetega ideaalne kristlik filosoofia Kuigi õndsust ei ole võimalik maa peal saavutada, on õnn siinpoolsuses teatud määral võimalik, peab hoolitsema ihu ja hinge eest. Inimene tegutseb osana kogukonnast (riigist), mis on hierarhiline, eri funktsioonid. Hea elu on poliitiline küsimus. Riik ei ole ainult jumaliku karistuse instrument vägivaldsetele inimestele, vaid ka instrument hea elu saavutamiseks. Valitseja peab suunama inimesi vooruslikule käitumisele seaduste abil. Seadused harjutavad inimesi õigesti käituma ja muutuvad seeläbi vooruslikuks. Tõelised eesmärgid on kõrgemad. Maist elu võib teataval määral nautida, kuid tähtis on siiski igavese elu ehk õndsuse taotlemine. Seega on kirik tähtsam kui valitseja, sest see tegeleb inimeste kõrgete, vaimsete vooruste arendamisega. Ka valitsejate vooruse tasuks on igavene elu, mitte maised hüved. Olulisemalt positiivsem filosoofia. Varauusaja käsitlus humanistid
Tasu valitsemise eest Tasu hea valitsemise eest tuleb kuningale peale surma, sest isegi kurjadele kuningatele annab Jumal võidu vaenlaste üle, annab röövsaagi jne, heale valitsejale ei anna Jumal mitte maise, vaid taevase tasu. Kuninga töö on kõige raskem, tema vastutus kõige suure ning tema voorus ka kõige kõrgem. Kuningat peetakse vastutavaks mitte ainult enda pattude eest, vaid ka nende pattude eest, millele ta oma alamaid õhutab. Tasuks ei ole au ega austus. ,,Kuigi au järgneb vooruslikule teole, seisneb voorus ka au põlgamises. Nii, tundes põlgust au vastu, võidab inimene veelgi kuulsust." Au iseeneses on parim maine hüve, mida inimesed otsivad. Igatahes parem kui rikkused ja nauding. Kuid sellest ei piisa. Hea kuningas ootab oma tasu Jumalalt ja tal ei tule pettuda. Kui Jumal annab kurjadele kuningatele ,,Võidu nende vaenlaste üle, kuningriikide alistumise nende relvadele, ja nii palju röövsaaki kui nad
annaabi.ee 
