Voltaire´i "Mikromegas" on irooniline lugu inimesest (11)

Voltaire ´i „Mikromegas“ on irooniline lugu inimesest planeedil Maa
Voltaire arutleb oma nii muinasjutulises kui ka filosoofilises teoses inimese ja ühiskonna pahede ning käitumise üle.
Teose autor heidab inimestele ette rumalust, vihjates neile kui hullude, kurjategijate ja õnnetute karjale. Rumaluse näiteks on teoses kirjeldus lahingute pidamisest paari külakese pärast, mis tuleb kohe jälle vaenlasele loovutada. Inimesed ehk ei teagi, kelle või mille pärast nad sõdivad ning barbaarsed käsuandjad ei pruugi eales näha maa-ala, mille pärast annavad sõjameestele käsu minna lahingusse tapma ja oma eluga riskima. Teoses on näide Türgi-Vene sõjast, kus sultan ja keiser jagavad käske, ise sõjakoledustest eemal olles, kuid näiteid võib tuua ka tänapäevast. Arenenud maailmas ei leidu ehk inimest, kes pole kuulnud USA ja Lähis-Ida riikide vahelistest probleemidest, rünnakutest, ähvardustest ja provokatsioonidest. Lihtinimestest ei tea keegi täpselt, kes keda tegelikult provotseerib ning mis on rünnakute ja sõja sügavam põhjus. Ometigi lähevad sõjamehed vastasele vastu ning olukorra põhiorganisaatorid istuvad kas Valges Majas või on hoopis Lähis-Idas paguluses ning jagavad käske ja keelde sõduritele. Kaevates oma rumalusega iseendale hauda, kannatavad paraku sõjaterritooriumil ka süütud inimesed. „Mõistjaid ja mõtlejaid on väike arv inimesi, kellest ka väga vähe lugu peetakse,“ nii oli see valgustusajal ning kipub olema ka tänapäeval.
Voltaire laidab ka kitsast maailmapilti ja enesekesksust, üleolevust ja upsakust. Ei taheta näha oma ninaalusest kaugemale. Uus võetakse vastu skeptiliselt, nagu Voltaire oma teoses ütleb: „Meie siin tillukesel porihunnikul ei mõista ju midagi, mis maistest tavadest vähegi erineb.“ Kõik, mis meile uus, on võõras. Sageli vaadatakse sellele viltu ka siis, kui see enam nii uus ei olegi. Hoolimata sellest, et ei saada iial teada kõiki looduse saladusi ja mis asjade taga tegelikult peitub, peetakse end kõige targemaks, arvates kõike teadvat, või vähemalt palju rohkem kui teised. Tsitaat, „seda, millest sa üldse aru ei saa, tuleb ikka tsiteerida keeles, mida ise kõige vähem oskad,“ peab üsna täpselt paika. Need, kes ise asjast midagi ei tea, püüavad ähmaselt ja sageli põhjendamata rääkides end tähtsaks teha. Paljud tahavad end võõraste sulgedega ehtida, kuid võõra ilu ja au kasutamisest tulenev sära ei kesta kaua. Inimesed võiksid tõdeda, et mõistlik on tunnistada seda, et nad ei saa iial kõike teadma ning peaksid austama neid, kes asja paremini tunnevad . Õigustust leiab ka teoseväline tundmatu autori poolt öeldud lause: „ Eriti teravalt arvustame nende meeste eksimusi, kes tunnevad asja meist võrratult paremini.“ Maailma arengule tuleks kasuks, kui kõik oleksid uuendustele avatud.
Inimeste suureks paheks on ka intriigide loomine. Teoses kirjeldatud intiigitseja, Siiriuse muft, suur tähenärija ja võhik, tegi kõik endast oleneva, et Mikromegase kirjutatud tarkusi sisaldavale raamatule saaks osaks palju laitmist ja hukkamõistu. Seadusemehed, kes ise polnud raamatut lugenudki, keelasid autoril õukonda ilmuda . Keelepeksust ja intriigidest pulbitsev õukond pole ka tänapäeval võõras. Pea igas kogukonnas, tänaval, asutuses või ükskõik millises muus rahvarikkas kohas, leidub ikka keegi, kes naudib teise õnnetust ja püüab teda laita, eriti kui sel inimesel läheb hästi. Ehk on see inimlik kadedus , mis paneb inimesed intriige nautima. Ometi ei taha intriigitsejatest keegi, et nende endiga nii käitutaks nagu nemad teistega .
Teos „Mikromegas“ on pilkav filosoofiline jutustus inimesest planeedil Maa, mitte ainult minevikust vaid ka tänapäevast. Kuni jätkatakse läbi sajandite ja põlvkondade samade vigade tegemist ja käitumist, on õigustatud kõik Voltaire´i etteheited.