Virtuaalsed suhted (1)

Virtuaalsed inimsuhted
Viimased kümme aastat on mobiilside ja arvutivõrkude tormiline areng pannud inimesi nii vaimustuma kui pead vangutama. Tekkinud on võimalus uut laadi suheteks inimeste ja gruppide vahel. Virtuaalsuhted tähendavad niisugust suhtlust, kus vahetut füüsilist kontakti asendab telekommunikatsioon . Virtuaalsus iseenesest tähendab reaalsuseks saamata võimalust, virtuaalsed inimsuhted on aga saamas vägagi reaalseks nähtuseks ning toonud kaasa rea uusi psühholoogilisi ja ühiskondlikke fenomene.
Agraarühiskonnas oli inimestel suur sidusus ning palju igapäevaseid rohkem ja vähem tähenduslikke vahetud kontakte küllalt väikse hulga inimestega, enamasti oma suurpere liikmete või küla elanikega. Linnastumine tõi kaasa kogukondade suurenemise ja samas sidemete nõrgenemise. Tihedalt kokku surutud inimestes kasvab soov eralduda. Autostumine andis miljonitele võimaluse kapselduda oma teekonnal rauast kasti, kuhu pääseb väljast ainult nii palju õhku ja helisid , kui sees olija seda soovib. Suhted sees ja väljas olijatega muutusid veidi vähem reaalseks.
Virtuaalsuhete omamoodi ettekuulutajaks oli tegelikult kirja teke. Kummatigi ei nurisenud inimesed kirjaoskuse leviku päevil, et elutute paberilehtede vahetamine on asendamas pilke ja käepigistusi. Kirjavahetus ei asendanud vaid täiendas olemasolevaid suhtlusviise. Kuidas on aga tänapäeval?
Massimeedia võimaldab meil iga päev kokku puutuda ja teatud mõttes suhelda sadade ja tuhandete inimestega - nii tegelaste kui teiste lugejatega. Isegi kui me ei vaheta ainsatki bitti informatsiooni, suhtleme me teatud mõttes - virtuaalselt - inimestega infoväljal. Meediakanalite rohkus pole aga kaasa toonud rohkem ühendusi vaid rohkem eraldatust. Meediatarbijad moodustavad üha fragmenteeruvaid kogukondi, kelle teed ei pruugi kunagi ristuda.
Euroopa sotsiaalteadlased on murelikult märkinud, et teler on viinud inimesed õhtuti kohvikutest kodudesse. Ameeriklased on üllitanud raamatu tabava pealkirjaga “Bowling Alone ” - üksinda keeglit mängimas. On märgatud, et kuigi inimeste kuulumine ühiskondlikesse organisatsioonidesse on kasvanud, piirdub neist osavõtt valdavalt raha annetamisega. Vahetud kokkupuuted teiste elavate inimestega ning aktiivne tegevus jäävad vähemaks. Sotsiaalne sidusus kahaneb sedavõrd, kuidas virtuaalsuhted võimust võtavad.
Internet on kaasa toonud uut tüüpi suhtluskultuuri. Jututoad, foorumid , messengerid võimaldavad ülikiiret ühendust pea mistahes maailma punktiga , mis on tehnoloogiliselt piisavalt arenenud. Viimane asjaolu on märkimist väärt; me ei peaks unustama, et virtuaalsuhete rõõmud ja hädad puudutavad tegelikult siiski inimkonna privilegeeritud vähemust. Mis hädad seda vähemust siis kummitavad? Internet võimaldab lisaks kiirusele suhtluses anonüümsust. “On the internet nobody knows you are really a dog,” ütleb vana netifolkloor . Me ei tea tihti, kes on võrgu harude küljest helendavate ekraanide taga, ning me kasutame juhust, et ka meid endid pole näha. Anonüümsust pakub ühest küljest võimaluse turvalisemalt välja öelda uudseid ja harjumatuid väiteid. teisest küljest võimaldab see turvaliselt nurga tagant salvata. “Anonüümsed netikommentaatorid ” on virtuaalmaailma kurjad deemonid, kes ei jäta oponendi jaoks välja kaevamata või välja mõtlemata ühtki inetust.
See pole üksnes siirdeühiskondade häda. Arvuti vahendusel ühendust pidades on väga kerge tekkima illusioon , et suheldaksegi masinate, avataride, virtuaalolenditega, kes ei saa haiget, kui nad ära kustutatakse või välja lülitatakse. Administratiivsed meetmed leima vastu kipuvad jääma abituks - globaalses külas tuleb kuidagi harjuda virtuaalsete obadustega.
Vahest on lohutuseks see, et nii, nagu kirjaoskuse ja posti leiutamine ei muutnud inimesi tummaks, saab ka tulevikus virtuaalsuhtlus reaalset vaid täiendada. Ema ei saa last virtuaalselt imetada, armastajad ei saa vahetada digitalset suudlust . Reaal ja virtuaal on nagu leib ja vein - üks peab olema, teine võib olla.
Tehnooptimismiga käib alati kaasas ka pessimism ja kriitika. Tunnistades virtuaalsuhete arvukaid puudujääke tuleb ometi möönda, et arvutivõrke sulgeda enam ei saa. Kurb on küll vaadata, kuidas naabermajades elavad teismelised koos kuuri all kitarri ehitamise asemel vahetavad arvutite tagant sõnumeid stiilis “mis teed” - “niisama” - “kle davai siis”. Aga see-eest leiab võib-olla mõni Paide või Vändra poiss kuskilt Portugali rannakülast selle ainsa virtuaalse mõttekaaslase, kellega jagada oma vaimustust Brasiilisa džässi helikeele arengu üle 1936. aastal.
Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et suhtlustehnoloogia (nagu igasugune techne) on targale kasuks ja rumalale hukatuseks. Tähendusrikkad ja rikastavad virtuaalsuhted on kõigest hoolimata võimalikud - seda tõendab meist enamiku jaoks mõni isiklik kogemus. Laiemas sotsiaalses plaanis aitab aga virtuaalsuhtluse hädasid maandada või kompenseerida ikka kasvatus ja haridus nii üldise suhtetarkuse kui virtuaalkirjaoskuse omandamise näol. Kõrgest virtuaalsuhtluskultuurist on kindlasti abi tollel kauge tuleviku päeval, kui kõik inimajud meile seni veel tundmatu tehnoloogia abil reaalselt üheks virtuaalolendiks ühendatakse.