Kuidas ohjeldada netikommentaatoreid? Kuidas oleks võimalik ohjeldada netikommentaatoreid? See töö oleks päris raske. Pole võimalik kõiki kommentaatoreid korraga korrale kutsuda. Kõige lihtsam võimalus oleks üleüldiselt netikommentaarid ära keelustada. Arvatavasti seda ei tehta. On veel olemas teisigi võimalusi. Üks võimalustest oleks suurem kontroll kommenraatide üle. Kahjuks on see enamasti kõikidel neti saitidel võimatu. Kuna kõigil pole võimalust moderaatorite palkamise jaoks, kes näiteks kasvõi ebameeldivaid kommentaare kustutavad. Kahjuks on paljud uudiste saidid need, kes panevad uudistele pealkirjad sellised, mis juba ise kutsuvad kommenteerima, ilma järele mõtlematta. Kahjuks ei loeta siis ka uudist. Tiit Hennoste ütles, et seda tehakse selleks, et kommentaarid toovad klikke, klikid näitavad väljaande suurt loetavust, see toob reklaami ja reklaam raha. Ja raha on just see mida online saidid soovivad.1 K...
Kui mõelda kõnekeele ja kirjakeele peale, siis need on kaks täiesti erinevat asja. Kõnekeelt kasutatakse suulises suhtlemises. Kirjakeelt esitatakse kirjasüsteemi abil. Tänapäeval kaldub kirjakeel kõnekeelestuma, sest arvuti ja internet avaldavad inimestele suurt mõju. Seda, et kirjakeelega nii on juhtunud, on märgata ka netikommentaarides. Inimesed kasutavad järjest rohkem slänge ja lühendeid. Eelmise nädala uurimuse põhjal võin öelda, et netikommentaatorid on tihtipeale väga kibestunud ja õelad. Eriti viimasel ajal. Üksteise pihta loobitakse halvustavaid sõnu ja väljendeid, mis võib-olla et teevad halvustajal tuju paremaks. Mind üllatas selles uurimustöös see, kuidas inimesed räägivad internetis, avalikult. Üsnagi julme väljendeid kasutatakse ja ka roppe. Ma ei oskagi mõelda, millest see tuleneda võib. Võib-olla tuleneb see tõesti sellest, et inimesed ei oska üksteisega enam korralikult suhelda.
Kuid kas ikka on siis sõbraga mõnus aja veetmine või on see hoopis enda nutiseadmega? Igaühel on enda arvamus, kuid mina arva, et kui soovitakse kellegagi koos aega veeta, siis peaks pühenduma talle, mitte oma seadmele. Samas kui mõelda, siis inimesed ei suhtlegi varsti enam näost-näkku, sest mugavam on teha seda virtuaalselt ja sellega suureneb kartus inimestega rääkimine või nende käest millegi küsimine. Tuues näitena netikommentaatorid, kes kommenteerivad kõike mida sülg suhu toob, kuid nad ei julge seda öelda otse inimesele. Jah, on erandeid, kes avaldavad oma arvamust enda nime alt, kuid neid on vähe. Virtuaalmaailma mõju noortele on väga drastiline. Nad lähevad kõigi uuendustega kaasa, mis kõige hullem rikutakse enda tervist, nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Alles vanaduspõlves hakatakse mõtlema, mida noorena valesti tehti, kuid siis on juba hilja, et midagi muuta
Meediavabadus ja selle vajalikkus Viimaste aastate jooksul on saanud internetis suureks probleemiks anonüümsed netikommentaatorid. Öeldakse mida tahetakse, kus tahetakse ja kellele tahetakse -tehakse asju, mida päriselus oma nime all ei tehtaks. On käinud palju spekulatsioone selle üle, mida peaks nende kommentaaride suhtes ette võtma ning kas äkki peaks meediavabadust täielikult piirama? Samas pole meediavabadus läbinisti halb, ideeliselt peaks see olema üks demokraatliku riigi tunnuseid. Mida head ja halba leidub meediavabaduses ning kuidas see meie elu mõjutab? Sõna- ja meediavabadusel tuleks ka teatud piiridega arvestada. Eks muidugi ole iga inimese õigus demokraatlikus riigis oma arvamust avaldada ning iseenda ja oma tõekspidamiste eest seista. Tihtipeale aga ei mõelda eriti läbi interneti end väljendades selle peale, kuivõrd surutakse oma arvamust teistele peale. Algeliselt hea ideena tundunud sõna- ja meediavabadus, kus k...
võitude puhul kangelaste tunnustamine. Praegu üheks diskusseeritavamaks probleemiks meedias on eestlaste poolt palavalt armastatud suusataja Andrus Veerpalu dopingusüüdistus. Peale Andrus Veerpalu võitu teatati igas spordiülekandes, kui tubli ta on ning kui uhked me tema üle oleme. Nüüd aga, kui tekkisid kuuldused dopingust ja need otse meediasse paisati, on muidu vaikne ja endassesulgunud eesti rahvas Andrus Veerpalu kaitseks välja astunud. Netikommentaatorid väidavad, et on pettunud mitmetes meediaväljaannetes, näiteks Postimees ja Delfi, meie sangari mahategemises ja temasse mitteuskumises, kuna avaldatud on artikleid, milles joonistub selgelt välja otsuste langetamist pelgal arvamusel. Kas meedia on käitunud taaskord vastutustundetult? Üldiselt peaksid inimesed ise teadma, mida nad usuvad ja kui tõsiselt nad võtavad seda, mida neile öeldakse. Paraku ei ole me aga ,,vankumatud tinasõdurid", eriti noored, kel
Seda teed on läinud paljud ja tekib küsimus, kas siis virtuaalsed inimsuhted on paratamatu ja ainuõige lahendus enda mõtete väljendamiseks. Internet on kaasa toonud uut tüüpi suhtluskultuuri. On väheseid veel, kes ei tea, mis on jututoad, foorumid ja MSN. Need on just põhilised kohad, kus on garanteeritud suhtlus ükskõik mis riigis asuva inimesega. Kuid kõige heaga kaasneb ka kübeke halba ja vahel tunneme rohkem just seda negatiivsemat poolt- anonüümsed netikommentaatorid. Neil ei jää kunagi ütlemata see, mis mõlgub meelel. Selmet öelda ausalt, et olen näiteks Mati ja arvan sellest asjast just nii, puudub neil ausus või südametunnistus. Vähendades ohtu, et keegi neid ära tunneks, näeme, et paljude kommentaatorite nimedeks on näiteks ,,lammas" või ,,asjast arusaaja" või midagi muud kohatumat, mida tavainimene ei julgeks lausudagi ilma häbi tundmata. Tekib mõte, kas tõesti võime virtuaalmaailmas kirjutada kõike, mida ,,sülg suhu toob"
kus analoogilised sündmused võivad ees oodata. Sotsiaalmeedia kasulikkuse näited: · Infotehnoloogiliste probleemide tõttu edastasid 2011. aasta Riigikogu valimiste esialgseid tulemusi Valimiskomisjoni liikmed sotsiaalvõrgustike Facebooki ja Twitteri vahendusel Sotsiaalmeedia traagilised näited: · 2008. aastal sooritas enesetapu seksuaalse ahistamise ohvriks langenud Viljandi koolipoiss Sten Kalma · 2009. aasta algul tõukasid halvustavad netikommentaatorid vabasurma foorumites oma isiklikke muresid jaganud Virumaa tüdruku Meriti Sotsiaalmeedia probleemid: · Internetiajastu on suur oht autoriõiguste massilistele rikkumistele ning piraatluse soodustamisele. Foorumid, blogid ja suhtlusvõrgustikud on teinud informatsiooni jagamise imelihtsaks ja ülikiireks. Autoriõiguste rikkumisel või piraattoote turule ilmumisel peaks levitama sõna, kuidas eristada originaali ja
Virtuaalsed inimsuhted Viimased kümme aastat on mobiilside ja arvutivõrkude tormiline areng pannud inimesi nii vaimustuma kui pead vangutama. Tekkinud on võimalus uut laadi suheteks inimeste ja gruppide vahel. Virtuaalsuhted tähendavad niisugust suhtlust, kus vahetut füüsilist kontakti asendab telekommunikatsioon. Virtuaalsus iseenesest tähendab reaalsuseks saamata võimalust, virtuaalsed inimsuhted on aga saamas vägagi reaalseks nähtuseks ning toonud kaasa rea uusi psühholoogilisi ja ühiskondlikke fenomene. Agraarühiskonnas oli inimestel suur sidusus ning palju igapäevaseid rohkem ja vähem tähenduslikke vahetud kontakte küllalt väikse hulga inimestega, enamasti oma suurpere liikmete või küla elanikega. Linnastumine tõi kaasa kogukondade suurenemise ja samas sidemete nõrgenemise. Tihedalt kokku surutud inimestes kasvab soov eralduda. Autostumine andis miljonitele võimaluse kapselduda oma teekonnal rauast kasti, kuhu pääseb väljast ainu...
tagabki meile toimiva riigi. Sõnavabadus ei ole pelgalt võimalus oma arvamuse avaldamiseks ilma tagajärgedeta, tuleb arvestada sellega, et oma lendu lastud sõnadega kaasneb ka vastutus. Iga inimene peaks olema suuteline arvestama oma sõnavõtu mõju ulatusega ja tajuma ka selle võimalikke tagajärgi nii endale kui ka teistele. Eriti halb näide sõnavabaduse väärkasutusest on laimamine internetikeskkonnas, kus netikommentaatorid pahatahtlikult sõimavad ning labastavad teisi inimesi, nende vaateid või seisukohti. Üleüldiselt ei ole need konkreetsed indiviidid kunagi omavahel kohtunud ning seega puudub reaalne ettekujutus oma sõimusõnade ohvrist. Sõnavabadus annab küll eneseväljendusele vaba voli, kuid see ei tähenda, et selle alla peaks kuuluma solvamine ning halvustamine. Internetilaimamise levikut soodustab eeskätt anonüümsus ja sellega kaasnev karistamatuse tunne. Millised oleksid lahendused
Mis see vastutus siis ikkagi on? See kui ma talitsen end, kuid tegelikult olen raevumas ja sunnin end iga päev ärkama kell seitse, kuigi tegelikult tahaksin ma ärgata keskpäeval? Kuid ma olen mõelnud nii, et miks ma pean enda eest vastutama, kui kõik seadused teevad seda nii või naa minu eest. Ma ei saagi ju võtta endale mingit vastutust, kui ma iga vale sammu eest karistada saan. Ainsad inimesed, kes minu arvates tõesti enda eest vastutada ei taha/oska/julge on anonüümsed netikommentaatorid. Nad ei mõtle absoluutselt sellele mürgile mida nad suust välja pritsiva, ning teadmatusele, mida nad inimestes tekitavad. Ütlen ausalt, minus tekitab see õndsustunnet, kui keegi ,,anonüümne" midagi minu kohta ütleb või vihjab. Õnneks olen ma veel noor, vastutan ainult oma tegude eest ning ei pea hoolt kandma kellegi teise eest, kas siis oma lapse, kassi või kalade eest. Ja kui nüüd aus olla, siis mul on
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
