Virtuaalsed inimsuhted (13)

Virtuaalsed inimsuhted
Viimasel aastakümnel on mobiiliside ja arvutivõrkude areng inimesi pannud vaimustuma, kuid samas ka pead kratsima. Võimalus suhelda inimestega nagu kardina tagant ilma end näitamata on kui mõne inimese unelm , sest mõistes, et tema mõtted jäävad vaid tema ja virtuaalmaailma teada, on hakanud levima palju valet ja õelust. Pole oluline, kas sa oled reaalmaailmas rikas või vaene, virtuaalmaailmas saad sa oma mõtted öeldud nii või teisiti. Seda teed on läinud paljud ja tekib küsimus, kas siis virtuaalsed inimsuhted on paratamatu ja ainuõige lahendus enda mõtete väljendamiseks.
Internet on kaasa toonud uut tüüpi suhtluskultuuri. On väheseid veel, kes ei tea, mis on jututoad, foorumid ja MSN. Need on just põhilised kohad, kus on garanteeritud suhtlus ükskõik mis riigis asuva inimesega. Kuid kõige heaga kaasneb ka kübeke halba ja vahel tunneme rohkem just seda negatiivsemat poolt- anonüümsed netikommentaatorid. Neil ei jää kunagi ütlemata see, mis mõlgub meelel . Selmet öelda ausalt , et olen näiteks Mati ja arvan sellest asjast just nii, puudub neil ausus või südametunnistus. Vähendades ohtu, et keegi neid ära tunneks, näeme, et paljude kommentaatorite nimedeks on näiteks „lammas“ või „asjast arusaaja“ või midagi muud kohatumat, mida tavainimene ei julgeks lausudagi ilma häbi tundmata. Tekib mõte, kas tõesti võime virtuaalmaailmas kirjutada kõike, mida „sülg suhu toob“. Nagu on reaalses maailmas, nii peaks ka internetis olema teatud kombed ja seadused, mida kommenteerijad peaks järgima ja austama.
Peame tunnistama, et on ka olukordi, kus just interneti olemasolu aitab leida mõttekaaslasi, kellega on tore jagada oma vaimustust ja infot näiteks spordi, teatri või maalikunsti üle. Kuid näha teismelisi lapsi surfamas rate `is, orkutis või mõnel muul mõttetul saidil ja nende usinust veeta oma vaba aega vaid selleks, et saada „feimi“, teeb meele kurvaks. Allolevalt ribalt klõpsatakse lahti MSN, kus särab suurelt kiri „jou, lähme chillime veits õues…. viitzid w“ ja sel hetkel tuleb tõesti tunnistada, et noor ei austa eesti keele reegleid ja tekib hirm, et meie tulevane eesti keel on just selline. Iga aastaga muutub meie emakeel aina slängilikumaks ja noor ei mõista enam, milline on korrektne eesti keel ja milline släng, sest ta elab oma vaba aja just virtuaalmaailmas.
Massimeedia on aina rohkem mõjutanud inimeste elu. Iga päev neelavad inimesed tohutult palju infot meedia kaudu, kuid meediakanalite küllus pole kaasa toonud rohkem ühendusi, vaid enam eraldatust. Inimesed lahkuvad õhtul oma töökohast ja ainukene suhtlus, mis neil veel reaalmaailmas on - müüja tervitus kassas, kui nad toidupoodi külastavad. Kodus langetakse kas televiisori või arvuti ette, et hankida ja ammutada viimaseid uudiseid, mis neil jäid kuulmata just sel hetkel, kui nad poes süüa ostsid. Selline käitumine toob kaasa küll teadmised, kuid suurendab reaalsest elust eraldatust ja teadmatust. Nüüdsel ajal on inimestel tekkinud suur soov teistest eralduda. Seda tõestab autostumine ja ka see, et kõikidel inimestel on oma maja kindlalt aiaga piiratud. Kui teine isik seda eirab, võib olla kindel, et sellega kaasneb kas trahv või kohtuasi. Autostumine on miljonitele inimestele kaasa toonud võimaluse eemalduda oma teekonnal „rauast kasti“, kuhu pääseb väljast ainult nii palju helisid , kui sees olija seda soovib.
Suhtlustehnoloogia on targale kasuks ja rumalale hukatuseks. Kõigil inimesel on võimalus oma vaba aega veeta internetis surfates, kuid iga inimene saab individuaalselt otsustada, kuidas ta seda aega sisustab - kas lihtsalt mõttetult foorumites istudes või ammutades tähtsat infot. Iga inimene peab päeva lõpuks vaid ise otsustama, mis on reaalne ja mis kujutletav. Keegi ei saa panna kellelegi kätt ette meediainfo omandamise eest, ja vaadates tulevikku, on seal suur roll muidugi virtuaalmaailmal. Hakates seda juba varakult mõistma, aitab see inimest tulevikus.