Virtuaalmaailm- kas mängult või päriselt? (1)

Virtuaalmaailm – kas mängult või päriselt?
Tänapäeval on peaaegu igas kodus arvuti ja sellega seoses tekib probleem nimega arvutisõltuvus.Noored veedavad palju aega internetis või siis lihtsalt arvuti mänge mängides.Tihti ei teadvusta vanemad omale seda, kuidas võib üks arvutimäng mõjutada lapse mõttemaailma.
Vanemad annavad lastele täieliku vabaduse mõtlemata sellele, kuidas peegeldub „ virtuaalsus “ lapse füüsilisel ja psüühilisel tervisel.Uuringute tulemused näitavad, et need inimesed, kes on lapsena arvutimänge mänginud satuvad rohkem kuritegelikule teele kui teised. Millest see tuleneb? Lihtne, väike laps ei saa ju aru, et päris elus pole nii, et kui ühekorra „tulistad“ või „ auto varastad“ siis juhtub midagi tõsist, sest ta on harjunud virtuaalmaailmaga.Arvutimängudes võib tulistada nii palju kui tahab, aga see tegelane kõnnib ikka edasi.Arvutimängus võib varastada auto või ükskõik mille, aga midagi ei juhtu. Pidev viibimine virtuaalse maailma agressiivses keskkonnas tugevdab lapses ärevuse ja ohu ootamise tunnet. Teismelised hakkavad sageli võtma reaalset ümbritsevat maailma kui vaenulikku maailma. Vaenlastena tunduvad isegi lähedased inimesed ja vanemad.
Arvutimängu sõltuvuse sümptome on näha praegu umbes  15% noorukitest. Arvutimäng – see on eriline, virtuaalne maailm, kus kergelt rahuldatakse teismelise põhilised vajadused. Siin võib tunda end kangelasena, kes suudab kõike, või peaaegu kõike, mida talle keelatakse reaalses maailmas. Siin võib iseseisvalt teha otsuseid ja ei ole vaja karta vastutust. Tihti lähevad kooliõpilased arvutimaailma otsima vabadust ja eneseusku.
Selles on oht: teismeline realiseerib oma jõu ja võimed virtuaalses maailmas, aga isiksuse kasv reaalses maailmas jääb samas tagaplaanile. Põgenemine virtuaalmaailma muudab tõsiselt isiksust, noorel inimesel kaob reaalsusetunne. Näiteks vastuseks vanemate nõudmisele lühendada arvutimängu aega üks teismeline hüüdis: „Arvuti – see on minu elu! Te tahate minult ära võtta elu?!”
Arvuti täidab tõepoolest laia ülesannete ringi: muusika ja raadiosaadete edasiandmine, filmide ja telekanalite peegeldamine, telefoni ja kalkulaatori ülesannete täitmine ning elektroonilistel mängudel mängimine ja veel palju muud. Sellisel moel avaneb inimese ees uus maailm lugematute võimaluste ja huvidega, mis „lülitab välja” ta reaalsest maailmast ja „lülitab ümber” enda peale.Lõpuks võib juhtuda, et inimene ei saa enam aru, mis on päriselt ja mis mitte, ta on loonud omale uue maailma. Kergesti kättesaadav infoväli ei anna enam võimalust inimesel ise midagi kogeda.USA-s, näiteks, peetakse Interneti-sõltuvust ametlikuks haiguse diagnoosiks ja seda haigust ravivad psühhiaatrid.
Veel üks sõltuvusevorm on suhtlemine jututubades, mis võib viia tegelikkuses eksisteeriva perekonnaelu ja sõprade vahetamiseni virtuaalsete vastu.inimesed saavad omale suhtlemise aseaine .Tekivad uued tuvused, suhtlemine viiakse üle täielikult virtuaalmaailma. Mida rohkem on kasutajal adressaate, seda vähem jääb talle alles tõelisi sõpru. See viib üksinduseni. Lõpuks võib juhtuda, et inimesel polegi enam midagi muud peale oma „virtuaalmaailma“. Keskmiselt kulub selleks poolteist kuni aasta, et saada tõeliseks arvutisõltlaseks.
Virtuaalmaailm-kas mängult või päriselt?Ma olen arvamusel, et loomulikult see pole päriselt, vähemalt minu jaoks mitte. 'Tegelikkus on ikka see mis toimub sinu ümber, mitte see mis on arvutikasti sees. Kuid pean tõdema, et leidub inimesi kelle jaoks on virtuaalmaailm päriselt, tähtsam muust maailmast.Ma arvan, et paljud nõustuksid minuga kui ütlen, et see ei tohiks nii olla. Seega peaksid vanemad oma lapsi kontrollima. Nätieks nende arvutisoleku aega piirama.Ei ole päris nii, et „las laps teeb, mis laps tahab. Peaasi , et ei nuta.“