Virginia Woolfi loomelugu (0)

Virginia Woolf (1882 – 1941, 
sündinud Stephen) 
Tema isa oli kirjanik ja kriitik Leslie 
Stephen. Väike Virginia hakkas juba 
lapsena jutte kirjutama, koostas vennaga 
kodus omatehtud ajalehte. 
Järjest surid Virginia ema ( 1895 ), 
poolõde, isa ( 1904 ) ja vend Toby 
(1906). Selle mõjul kujunes Virginial 
närvihaigus . 
1912 abielu kirjanik Leonard Woolfiga 
(1880 – 1969). Aastal 1917 rajasid nad 
koos kirjastuse  Hogarth Press. Woolfide 
ümber koondus kirjandus- ja 
kunstiinimeste seltskond , „Bloomsbury 
grupp“. 
 
Teosed: 
1922 romaan „Jacobi tuba“ 
1925 esimene modernistlik romaan 
„Proua Dalloway “. See on erinevate 
inimeste mõtete läbipõimunud võrgustik 
ühelainsal päeval. Paralleelselt esinevad 
rikas  daam  proua Dalloway, kes tegeleb 
õhtuse peo ettevalmistamisega ja 1. 
maailmasõja veteran, noor ja haritud 
abielumees Septimus, kes aga kannatab 
hallutsinatsioonide käes ja sooritab 
lõpuks enesetapu. Täiesti erinevate 
inimeste maailmad on siiski kuidagi 
seoses. 
1927 „Tuletorni juurde“. Peetakse 
Woolfi parimaks  romaaniks . Koosneb 
kolmest osast. Tuletorn on kauge ja 
kättesaamatu õnne- ja selgusehetke 
sümbol. 
1928 romaan „Orlando“.  Fantastiline  
romaan 16. sajandi inglise mehest, kes 
seikleb mitmetel  maadel , elab mitu 
sajandit, jääb nõiaunne ja muutub 
tegevuse käigus naiseks, lõpetades 
1928. aastal. 
1929 essee „Oma tuba“. Eristas naisi 
kui kujutuse objekte naistest kui 
kujutuse autoritest. Väitis, et suur 
teadvus on androgüünne („ androgüün “ 
– kreeka keeles „meesnaine“), see 
tähendab, mõlemasooline. 
1931 romaan „Lained“. Woolfi kõige 
eksperimentaalsem romaan. Ta ise ei 
nimetanudki seda romaaniks, vaid 
„playpoem“, näidendluuletuseks.  
1938 essee „Kolm ginit“ käsitleb 
fašismi, igasuguse diktatuuri ja 
patriarhaalsuse seoseid . 
1941 viimane romaan „Vaatuste vahel“. 
1941. aasta 28. märtsil uputas Virginia 
Woolf end vaimsete häirete ja 2. 
maailmasõja hirmude tõttu Oise’i jõkke.