Virginia Woolf "Tuletorni juurde" (1)

Virginia Woolf
Tuletorni juurde
Postmodernistliku kallakuga Virginia Woolfi romaan „Tuletorni juurde“ käsitleb põhiliselt ühe perekonna ja seda ümbritsevate inimeste hingeelu ja mõttemaailma I Maailmasõja eel. Perekond koos oma tuttavatega peatub Suurbritannia põhjaosas oma suvekodus, millest üle lahe asub majakas , mille kohalolu on pidevalt tajutav läbi terve teose.
Woolfi teosed on feministliku kallakuga, ja seda on ka selle teose puhul väga selgelt näha. Tegelasi ei kujuta ta niivõrd ühtse perekonnana, kui üksikindiviididena, kelle isikupära ja olemus on tähtsamad, kui nende omavaheliste füüsiliste suhete täpne kujutamine või kasvõi välimuse kirjeldamine enne hingeelule tähelepanu pööramist, nagu sageli romaanides kombeks on.
Kuna teoses on väga vähe dialoogi ja tegevust, näeb põhiliselt tegelaste sisemonoloogi, mõtteid ja suhtumist üksteisesse. Inimesed on küll omavahel seotud, kuid neid eristab siiski üksteisest keerukas mõttemaailm, mida keegi teisele ei avalda. Võiks öelda, et selline inimene on eesti inimene, kes elab oma peas, teistega väga avameelselt ei suhtle, ning hoiab ka oma tegudes põhiliselt omaette . Samas arvan, et tegelikult on Woolf väga täpselt saanud kirja panna selle, millised on kõik inimesed. Kuigi me üksteise sisse ei näe, avab see raamat ukse meie kõrval olevate inimeste mõttemaailma; kuna kõik on oma arvamuste ja mõtetega üksi, ei tea me teistest pooltki nii palju, kui tegelikult võiks. Aga milliseks kujuneks teos siis, kui mrs Ramsay räägiks mehele täpselt ära, mis ta temast arvab, milline on tema arvates meessugu üldse, ja milleks on naised? Kõik oleks hoopis teisiti: kas ei suudaks mees taluda oma naise mõtteid tema kohta, või ei suudaks enam mrs Ramsay elada teadmisega , et tegelikult on tema mõtteliselt mehest üle, et viimane sõltub temast siiski palju ja vajab taolist emotsionaalset tuge ja lohutust nagu mõni laps.
Tuletorni juurde minek, mis esialgu tundub teose juures põhiline, jääb aga pidevalt tagaplaanile, kuna kunagi ei ole ilm piisavalt ilus. Pere noorim laps, James, aga loodab ja loodab, et ta kunagi sinna saaks. James oli perekonna kaheksast lapsest kõige õrnahingelisem, tal oli oma arvamus iga inimese jaoks; kui ema talle juttu ette luges, mõistis ta seda ka teisiti, kui harilikud lapsed oleksid. Ta paistis märkavat kõiki kujundeid, mida kasutati tunnete väljendamiseks, võibolla seetõttu, et omaenda negatiivsed tunded isa kohta (eriti ei sallinud ta seda, kuidas isa nõudis emalt lohutust ning sõltus temast vaimselt) sulges ta endasse ning selle asemel püüdis leida mõne teise tähelepanu nõudva tegevuse.
Üks paremini kujutatud tegelastest oli aga Lily Briscoe, kellesse kirjutas Virginia Woolf palju sisse iseend . Lily maalis läbi terve teose (siiski mõningaste pausidega) pilti lapsele juttu lugevast mrs Ramsay’st, mis oli tema nägemuse järgi puudulik kuni teose viimase lõiguni, mille ajaks oli maali alustamisest möödunud juba kümme aastat. Lily oli huvitava mõttemaailmaga: asjad, mida ta ei mõistnud, tõlkis ta ümber lihtsamasse keelde ja muutis mõtteis teisteks objektideks, et tal oleks võimalik juurelda sama tähtsate asjade üle kui targematelgi. Lily mõttemaailm oli paremini järgitav kui teiste oma. See oli kohati täielikum ja lihtsamini mõistetav, kui näiteks mrs Ramsay oma. Üldse olid inimesed kujutatud nii loomulikena: peas toimuv ei pidanud olema korrektses kronoloogilises järjestuses ja vastavuses tegelikkusega, vaid mõtted tulid ja läksid nagu nad seda igapäevaselt kõikide inimeste peas teevad. Vahel hüppas üks mõte teisele, jäi üldsegi seisma ja inimene unustas end midagi jälgima või miski pööras tähelepanu nii radikaalselt teisele asjale, et juba sellega kadus esimene mõte ja algas järgmine. Sellist kirjutuslaadi on hea jälgida, inimeste loomus ja teose idee jõuab väga loomulikult pärale, ei ole vaja pingutada, et saada aru, kust tegevusliin katkes või kuidas muutus. Kuna peatükkides toimub tegevus nii lühikese aja jooksul, saab tegevust jälgida iga inimese vaatevinklist, tutvuda kõigi olemusega ja mitte pöörata nii suurt tähelepanu tegevusele endale kui selle analüüsile. Väiksemgi detail, nagu kellegi näoilme või üksainus pisar, saab lugejale selgeks nagu see oleks tema enda oma. „Kärbes seinal“ meetodil jälgides jääks kõik need pisiasjad märkamata, mille annavad edasi teiste tegelaste mõtted.
Teose lugemise ajal tundub kõik nii loomulik, olles naine, on lihtsam võtta omaks naiste seisukohad, ning peale teose lugemist tekib alles küsimus, et kas meestel, nagu mr Ramsayl, polnudki siis nii sügavat analüüsi kellegi üle, nagu seigas, kus pereisa vihastas Augustus Carmichaeli peale, kui viimane üht taldrikutäit suppi juurde palus . Ka see oli kirjeldatud mrs Ramsay silme läbi: ta teadis, mida mees tunneb, ning mõistis tema näoilmeid jälgides, mis tema mõtteis parajasti toimus. Kui kas sellel, et tema mehele ei meeldi, kui keegi lauas veel peale teda sööb, oli ka sügavam põhjendus, ei toodud välja. Pöörduti laste poole, kes pidasid seda vihastamist naljakaks, ja jäeti mr Ramsay oma näiliselt põhjendamatu vihaga Augustuse vastu sinnapaika.
Teises osas, kui oli kümme aastat möödunud, oli maja juba lagunemas, kuid tuletorni kiir puudutas teda ikka veel igal õhtul. See tekitas tunde, et kuigi inimesed surevad ja majad lagunevad, jäävad unistused ja hoomamatud asjad (nagu valguse kiir, mis laguneda ei saa) siiski meile alles. Inimesed võivad olla unustatud ja majad purunenud , kuid mõni asi võib ühendada minevikku ja tulevikku ilma, et me teaksime, kui suur mõju sellel mingil ajaperioodil kellegi elus olla võinuks. Surid mrs Ramsay ja tema lapsed Prue ning Andrew, mis jättis mr Ramsay üksildaseks ja muserdatuks. Kui allesjäänud pere ja Lily suvekoju naasid, jätkas Lily taas oma pildi maalimist, kuid iga kord kui mr Ramsay lähenes, tundis ta endist trotsi tema vastu ning pidi maalimise hetketi pooleli jätma. Viimaks otsustatakse siiski ka tuletorni juurde minna, kuid mr Ramsay endine domineeriv mood ja hommikune vihastamine ei istu kellelegi. Samal ajal otsustab Lily, nähes, et tema töö on juba peaaegu kunstiteos, lõpetada oma maali. James sai viimaks ometi oma unistatud tuletorni juurde, mis nagu seal all olles selgus, ei olnud kaugeltki mitte nii unenäoline, kauge ja romantiline, nagu ta seda terve selle aja ette oli kujutanud, vaid see oli reaalne, selgete piirjoontega, isegi triibuline. Sel hetkel sai selgeks, et see ei olnud iial olnud see tuletorn , mille juurde ta tahtis jõuda, vaid need olid kaks erinevat: üks tema kujutlustes kaugest lapsepõlvest, see, mis oli veel ema süles istudes tema unistuseks olnud, ning see, mis nüüd tema ees sirgus, mille valgusvihk ei olnud nii terav , kauge ja silmipimestav, mille juurde jõudis ta alati eemaloleva isaga, keda nüüd viimaks lapsed mõistsid ja omaks võtsid.
Võiks öelda, et see romaan on imeline näide sellest, kuidas on võimalik sündmusi näidata kaugemalt, läbi inimeste tunnete ja ilma suure tegevuseta. Sellisel viisil muutus tuletorni juurde jõudmine palju tähenduslikumaks ja see sai lõplikuks paigaks, mis võttis terve romaani kokku, kuid siiski ei koondanud teose algust endasse, vaid see jäi eraldiseisvaks nagu kauge unistus ja idüll, mis ei tundunud siis kaugeltki nii ilus ja südamelähedane, kui ta lõpuks muutus.
3