VILI (0)

Põllumajandustaimed.kordamine eksamiks
4.osa. Generatiivsed taimeorganid
VILI
Kui tolmlemine - õietolmu kandumine tolmukatelt emakasuudmele - on olnud edukas, hakkavad tolmuterad idanema ja tungivad sigimikku. Õiekatted ning tolmukad kuivavad ja langevad ära, emakakael kas kuivab või muutub vilja levimise abivahendiks. Õiest hakkab sõltuvalt emakate arvust arenema kas lihtvili või koguvili. Õisikust omakorda hakkab arenema vilikond (Vilikond on ühest õisikust kujunenud viljade kogum (näiteks sõstrakobar, maisitõlvik))
Vili ei tarvitse alati koosneda ainult edasiarenenud sigimikust, mitmetes sugukondades esineb: *rüüsvilju (vananenud nimetus - ebavili ), kus viljade arenemisest võtab lisaks viljalehtedele osa ka teisi kudesid , näiteks õunvilja või maasika lihakas osa on arenenud õiepõhjast. Levinud nähtuseks on viljakestade kokkukasvamine seemnekestadega, mis muudab viljad väliselt seemnetega sarnaseks. *partenokarpia -- seemneteta vilja arenemist . Partenokarpia tekib osal liikidel spontaanselt, välismõjuta, kuid teistel on selleks vaja, et õied tolmleksid võõra õietolmuga
Viljade ehitus:
Viljasein ehk perikarp võib olla arenenud ainult emaka seinast või ka teistest kudedest. Kui perikarp koosneb erineva anatoomiaga kihtidest, kasutatakse võrdlevas morfoloogias nende kirjeldamisel mõisteid eksokarp, mesokarp ja endokarp.
Viljade tüübid:
Viljade morfoloogilistes klassifikatsioonides lähtutakse õie ja sigimiku ehitusest.Vili tekib ühest sigimikust, mis võib koosneda paljudest viljalehtedest. Terve õisik moodustab vilja.
*Koguvili e lihttüüpi vilikond- moodustub apokarpsest sigimikust, kus viljalehed küpses viljas ei liitu ( vaarikas ).
Vilikond areneb tervest õisikust, s.o. paljude õite viljumisel.
*Kui viljad arengu käigus liituvad, tekib liitvilikond, näiteks ananassil .
Kui perikarp on lihakas, räägitakse lihakviljadest, kui aga kuiv, siis kuivviljadest. Harvad pole juhtumid, kui algselt lihakas vili areneb kuivviljaks.
*Lihakvili- Lihakviljad moodustuvad nii ühe- kui mitmepesalisest apo- või sünkarpsest sigimikust. Perikarp koosneb kas ainult sigimikuseinast või lisanduvad sellele ka sigimikuvälised koed . Lihakaks võib muutuda kogu perikarp või ainult osa sellest.
Lihakvilju kannavad hinnatud puuviljakultuurid (luu- ja õun- ja pomerantsviljad, mari , kõrvitsvili) ning marjakultuurid.
Kuivviljad jaotatakse kaheks põhitüübiks:
*avaviljad, kus seemned ei ole viljaga kokkukasvanud, seemnete väljapääsemiseks tekivad viljakesta vastavad avad. Sagedamini esinevateks avaviljadeks on kukkur , kõder, kaun , kupar ja karp
*sulgviljad, mille seemne- ja viljakestad on kokku kasvanud, nii, et seeme viljakestadest ei eraldu.
Seemne ehitus
Sigimikus olevatest seemnealgmetest arenevad vilja sisemuses seemned. Bioloogilised küps seeme on uue taime alge.
Vastavalt seemnete arvule jagunevad viljad üheseemnelisteks ja mitmeseemnelisteks.
Kaheliviljastumise tagajärjel tekivad seemnealgmes idu (uus sporofaas ) ning varuained uue taime varaseks kasvuks. Idu areneb lootekotist. Toitekoeks võib olla endosperm (tekib lootekoti teistuuma viljastamisel) ja/või perisperm (tekib nutsellist, lähemalt varuainete paigutusest allpool). Integumendid moodustavad seemnekesta. Mikropüül harilikult kaob või täitub põhikoega. Seemnealgme jalg võib jääda seemne küljele õmblusena (hilum).
Idu on seemne kõige olulisem osa. Idu koosneb idulehtedest ,hüpokotüülist , idupungast ja idujuurest.
Idulehtede arvust sõltuvalt eristatakse kaht katteseemnetaimede klassi -- üheidulehelised ning kaheidulehelised. Üheidulehelisuse teke on katteseemnetaimede evolutsioonilise morfoloogia üheks põhiküsimuseks, millele on pühendatud hulgaliselt spetsiaalseid uurimusi. Paljasseemnetaimedel on idulehti ühest kaheksateistkümneni .
Seemne üheks oluliseks funktsiooniks on areneva idu varustamine toitainetega. Seemne esinemine loob seemnetaimedele olulise eelise sõnajalgtaimede ees: seemned sisaldavad varuaineid, eosed aga mitte. Seega on eoste kasvamaminek ja noore taime ellujäämine sõnajalgtaimede puhul vähem tõenäoine. Seemnete varuained võivad paikneda:
Seemnete põhiline bioloogiline funktsioon on anda algus uuele taimele , kaitsta idu ebasoodsate tingimuste eest ja kindlustada idanevale taimele toitainevarud. Tähtis on ka levila laiendamise funktsioon seemnete ja viljade kauglevi teel.