Vietnami sõda (1)

Vietnami sõda

1945 aasta algul kui jaapanlased olid vietnamist lahkunud endise kolonisaatorid prantslased polnud veel tagasi jõudnud kuulustasi vietnami kommunistid ees otsas Ho Chi Minhhiga välja Vietnami Demokraatliku Vabariigi.
Kuid juba septembri lõpul saatis prantusmaa sinna oma väed keda toetasid inglased , prantslased okupeerisid maa lõuna osa koos pealinn Saigoniga. 1946 a detsembris alustasid nad sõja tegevust Vietnami Demokraatliku Vabariigi vastu. Algul oli neil isegi edu, kuid pärast seda kui Hoššimeeni valitsus läks partisani sõja taktikale, haarasid kommunistid initsatiivi.
Oma positsioonide kindlustamisekd otsustasid prantslased nõustuda lõuna vietmin riigi loomiseks, seda riiki tunnustuasid ka ‚ USA, Suur-Britannia ja ning mitu nende liitlast.
Prantslased üritasid kuni 1954 a sundida P-Vietnami alistuda, kuid siis viisid vietnamlased läbi eduka võjalise operatsiooni, mille tulemusena piirati prantsuse väed ümber ja sunniti lahkuma . Pärast seda toimusid läbirääkimised kus lepiti kokku vietnami pooleks jagamises, ning jaotus jooneks jäi 17 laius kraad.
Pärast sõja lõppuoli Põhja-Vietnami olukord äärmiselt raske, riisi kasvatus oli madal seisus, rohkem kui miljon vietnamlast elas peaaegu näljas. Riigi juhtkond võttis suuna sotsialismi ülesehitamisele ning sidemete loomise moskvaga , nõukogude liit osutas suurt majanduslikku P-Vietnamile ning selle areg kujunes stalinliku sotsialismimudeli raames. 1950-ndate aastate kesk paiku kuulutati välja ka vabariik L-Vietnamis, seal võeti vastu põhiseadus, kuhu lülitati sisse sätted, mis nägid ette karistusi kommunistlike ideede levitamise eest. Repressioonid võimuvastaste suhtes ei andnud ka soovitud tulemust, tagajärjed olid oodatule hoopis vastupidised, 1959 aastal alustas oposisatsioon organiseeritudrelvavõitlust riigi võimu vastu. 1960 aasta lõpul loodud L-Vietnami Rahvusliku Vabastus Rinne mille etteotsa said kommunistid, kuulutas oma eesmärgiks valitsuse kustutamise ning P-Vietnamiga ühinemise. Vabastus rinde pooldajaid hakati nimetama vietkongideks, vastukaaluks kommunistide ideele otsustas Saigooni juhtkond teha panuse rahvuslusele, Põha Lõuna vahelist sõda mõisteti kui sõda kommunismi ja natsiolismi vahel. P-Vietnami reziimi toetas N-Liit, L-Vietnami aga USA.
Ameerika Ühendriikide huvi selle regiooni vastu iseloomustas president Eisenhoure Doomino Teooria – ühe Hindo-Hiina riigi kaotamine tooks kaasa ka teiste alade loovutamise. Ameeriklaste jaoks oli L- Vietnam tugi baasiks kagu aasias 1954-1961 tegi USA panuse Saigoonia armee relvastamisele ja sõdurite väljaõppele. L-Vietnami relvajõude juhtusid 2700 USA sõjanõunikku. 1961 aastast alates hakkasid USA sõjaväelased üha enam vahetult osalema partisanide vastases võitluse operatsioonides, sisside vastu saadeti lennukeid ja eriüksusi L-ja P-Vietnamit lahutava piiri lähedusse loodi surma tsoonid , kus tugeva toimeliste mürkainete abil hävitati metsad ja põllud, et takistada kommunistidele abi saatmist P-Vietnamist. Vaatamata USA abile sai L-Vietnami armee korduvalt lüüa ning alates 1963 aatast läks kommunistlik vabastus armee suurele pealetungile, paljud lõuna Vietnami elanikud toetasid kommuniste, kes lubasid laialdasi demokraatlikke ümberkorraldusi. 1963 aastal oli juba umbes pool lõuna Vietnami territooriumist kommunistide kontroolli all, sellistes tingimustes muutus Saigoni võim äärmiselt ebakindlaks . Aastail 1963-64 toimus seal 13 riigi pööret samal ajal alustasid õhujõud põhja-Vietnami pommitamist, Vietnami põhja osa pinnale langes miljoneid tonne pomme – rohkem kui ameeriklased olid kogu teise maailma sõja jookul sakslaste ja jaapanlaste peale heitnud, kasutusele võeti ka keemiarelv , pommi rünnakud laienesid Laosse ja Kambotsasse kus Usa lootis sel moel purustada sisside varustus tee.
Washingtonis arvati et sellist ebavõrdset sõda oleks Honoi vastu täiesti mõistuse vastu jätkata, kuid P-Vietnam jätkas siisgi, Kožinin ja kaaslased olid valmis saatama surma tuhandeid kaasalsi et saavutada võittu Usa ja relvajõudude üle. Hožinin teadis, et usakad ei suuda sõdida igavesti , eriti kui see toimub kaugel nende kodust, üsnavarsti kaotas usa lennuvägi oma üleoleku, N-Liit aitas p-Vietamit effektiivse õhutõrje süsteemi loomisel, ning aastail 1964 – 1972 kaotasid ameeriklased rohkem kui 4000 lennukit.
Usa valitsus saatis vietkongide vastu võitlema oma dessantväelasi, kuid ka nende tegevus ei andnud loodetud tulemust. Džunglites tundsid sissid end kindlamalt sooritades ameeriklaste vastu äkkrünnakuid ja kadudes seejärel kui tinatuhka, usa sõdurid hakkasid oma viha tsiviile elanike vastu välja elama, pärast seda kui sõja koledusi hakati näitama usa televisoonis, puhkes protestilaine, ning noored mehed hakkasid keelduma sõjaväkke minemast. N-Liidu ja Hiina tehniline ja sõjaline abi kommunistidele vietnamisvõimaldas neil usa rünnakutele vastu pidada mitu aastat.
Ameeriklased väsisid, võimust võttsid sõjavastased protesti meeleavaldused, see sundis USA president Richard Nixonit otsima võimalusi, kuidas olukorrast nii välja tulla et ameerika prestiiž selle all võimalikult vähe kannataks. Nixon esitas kava, mis nägi ette ameerika vägede järk-järgulist välja viimist , ning sõja „vietnamiseerimist”(sõja jätkamist, põhiliselt L-Vietnami jõududega). Kuid 1973 aasta Jaanuaris pariisis sõlmitud relvarahu oli usa jaoks kõike muud kui auväärne, vastavalt kokkuleppele, pidid ameeriklased vietnamist 60 päeva jookul lahkuma ning rahukehtestamine jäi nende enda teha, rahu aga ei saabunud, ning ameeriklased võisid vaid kõrvalt jälgida kuidas režiim mida nad pikki aastaid toetasid ja millel nii palju ohverdasid lagunes mõne kuuga . 1975 aasta kevadel alustas Rahvuslik Avastus Rinne peale tungi pealinnale, ning varsit oli kogu L-Vietnam kommunistide võimu all. Järgmisel aastal ühendati riigi põhja ja lõuna osa Vietnami sotsalistlikuks vabariigiks kus kommunistid on võimul tänaseni.
Mõttetu sõda nõudis palju ohvreid, usa väed kaotasid 56 000 meest surnutena ja rohkem kui 300 000 sai haavata , vietnamlaste kaotused olid kordades suuremad.