Andrese eesmärk viis õnnetu pereeluni. Ülemäärane nõudlikkus ja vaikiv hingeelu muutis pingeliselt rutiinseks kõik päevad. Hoolimata sellest soovis Krõõt olla Andrese meele järele. Krõõt oli väga õnnetu, kui kolmas sündinud laps oli taaskord tütar, sest ei tahtnud Andresele pettumust valmistada, et endiselt ei ole neil Vargamäe pärijat. Andres pööras Krõõdale hetkeks tähelepanu siis, kui naabrimees Pearu Krõõdaga kokku sattus. Kogu oma elu korrutas Pearu: "Veart eit sel nuabrimehel! Väga veart!". See tegi Andrese armukadedaks, aga ei pannud välja näitama oma hoolimist naisest. Ilmselt on see eestlaste ürgne tunnus. Eestlane tunneb vaeva ja väärust, aga oma tagasihoidlikkuse ja vaikiva iseloomu tõttu jätab vajaliku tegemata. Neljanda lapse ootel ei jätnud Krõõt Andrest töös üksi ja ega Andres ei andnudki harjumusest Krõõdale puhkust, sest visioon ideaalsest Vargamäest ei kadunud Andresel kordagi. Neid
tuim ja tume. Ta nagu ei tunnekski enam midagi, kuni leiab Krõõda viimsel teekonnal kirikusse, üle soosilla, et keegi on hoolikalt teed silunud, nagu oleks kõige tähtsam, et surnul hea sile sõita. Andres vihastab, läbi valu ja nagu kahetsedes, et ise selle peale ei tulnud ja et, naabri peremees, see juurikas, tuli. Läbi matuse jorutab purjus Pearu kui refrääni juttu sellest, kuidas Mäe perenaine oma heleda jaalega sigu ajas. "Veart eit, veart eit sul, naabri peremees..." Vahepeal muutub naabrite vahekord aina veidramaks ja pärast mõnda intsidenti ja kohtuprotsessi Pearu piirinihutamise pärast, saab Oru peremees aru, et Andresega on suisa jama asju ajada. Nimelt arvas ta, et ainult tema krutskeid täis on, kuid ei - Andres laseb purjus(magava) Pearu oma rukkihakkidesse sõita ja nõuab selle eest kohtus kahjutasu, mida Pearu ka maksma peab, teadmata, kuidas ta sattus naabrimehe põllule
asemel kivi sees, tuim ja tume. Ta nagu ei tunnekski enam midagi, kuni leiab Krõõda viimsel teekonnal kirikusse, üle soosilla et keegi on hoolikalt teed silunud, nagu oleks kõige tähtsam, et surnul hea sile sõita oleks; mees vihastab, läbi valu, nagu kahetsedes, et ise selle peale ei tulnud ja et naabri peremees, see juurikas, tuli. Läbi matuse jorutab purjus Pearu kui refrääni juttu sellest, kuidas Mäe perenaine oma heleda jaalega sigu ajas. "Veart eit, veart eit sul, naabri peremees..." Pärast Krõõda surma peab Mari peres nii amme kui perenaise kohustusi täitma, väikest Andrest ei võinud piimata jätta (Mari ise ka lapse oli saanud just hiljuti) ja suur majapidamine vajas hoolt. Juss sai sellest alguses küll normaalselt aru, kuid saunatädi, vana jutupaunik ja keelekandja, pani talle pähe mõtte sellest, et Mari ehk ei tahagi sauna tagasi tulla kui üleval perenaist mängida saanud. Mees läheb aina närvilisemaks, eriti kui laste pärast
päid otsast võtma! Tule verepütti loputama, kui sul süda rinnas, mitte saapasääres! Siin on mees, kes tahab verd lasta!" Andrese öeldu ,,Oleks veel mõni muu, aga va Oru Pearu.Ma andsin talle paar korda vastu vahtimist, lubas kohtu kaevata." Mina arvan, et ta oli südames hea inimene, mis ka mõneljuhul välja tulid, eriti purjus peaga ja kurbade sündmuste juures. Aga tal oli vaja lihtsalt oma elu Vargamäel sisukaks muuta.Pearu öeldu peale Krõõda matuseid ,,Kuule, sina naabrimees! Veart eit oli sul ! Niisukest änam ei tehta! Vargamäe silmad ei sua änam niisukest nähja. Hallelooja! Sinu kadunud eide terviseks! Issand olgu meile armuline!" 4.Mina eelistan Andrest kuna ta oli töökas ja heatahtlikum kui Pearu. Ta polnud nii kiuslik ja suutis andestada, ka Pearule. Ja ta ei peksnud oma naist.Ma arvan, et Tammsaare eelistas samuti Andrest kuna raamatus jääb mulje selline. 5.Krõõt oli naisena väga teotahteline ja heasüdamlik.
Ta nagu ei tunnekski enam midagi, kuni leiab Krõõda viimsel teekonnal kirikusse, üle soosilla et keegi on hoolikalt teed silunud, nagu oleks kõige tähtsam, et surnul hea sile sõita oleks; mees vihastab, läbi valu, nagu kahetsedes, et ise selle peale ei tulnud ja et naabri peremees, see juurikas, tuli. Läbi matuse jorutab purjus Pearu kui refrääni juttu sellest, kuidas Mäe perenaine oma heleda jaalega sigu ajas. "Veart eit, veart eit sul, naabri peremees..." Pärast Krõõda surma peab Mari peres nii amme kui perenaise kohustusi täitma, väikest Andrest ei võinud piimata jätta (Mari ise ka lapse oli saanud just hiljuti) ja suur majapidamine vajas hoolt. Juss sai sellest alguses küll normaalselt aru, kuid saunatädi, vana jutupaunik ja keelekandja, pani talle pähe mõtte sellest, et Mari ehk ei tahagi sauna tagasi tulla kui üleval perenaist mängida saanud. Mees läheb aina närvilisemaks, eriti
Neljas osa käsitleb Indreku perekonnaelu kümmekond aastat pärast Kariniga abiellumist. Karin on kaupmehe Vesiroosi (natuke tuttav tegelane eelmisest osast, kodanlane) tütar, peen seltskonnapreili, kellele moega kaasaskäimine ja enda vormishoidmine tähendab kõike. Karini nimel on maja, tema on see kes liigub seltskonnas pärast seda kui Indrek enam ei viitsinud nende mandunud inimestega seal jamada, Karin on iseseisev naine, nagu Indrek ütleb. Ta on harjunud mehe (meeste) juures oma tahtmist saama, nutu või sundimisega, ükskõik kuidas. Kõige rohkem ajab Karinit närvi see, kui Indrek samamoodi ei ärritu kui tema. See teeb teda iga tüli ajal aina tigedamaks, kuni asi lõpeb Karini nutu ja lõppematute mehesüüdistustega. Ja nad tülitsevad tihti, väga tihti, alguse võib saada tavalisest jutuajamisestki. Nad olid kunagi õnnelikud, see oli muidugi alguses. Allamäge minek algas pärast poja surma, ellu jäid kaks tütart, kuid neist Karin ei hooli ku...
asemel kivi sees, tuim ja tume. Ta nagu ei tunnekski enam midagi, kuni leiab Krõõda viimsel teekonnal kirikusse, üle soosilla et keegi on hoolikalt teed silunud, nagu oleks kõige tähtsam, et surnul hea sile sõita oleks; mees vihastab, läbi valu, nagu kahetsedes, et ise selle peale ei tulnud ja et naabri peremees, see juurikas, tuli. Läbi matuse jorutab purjus Pearu kui refrääni juttu sellest, kuidas Mäe perenaine oma heleda jaalega sigu ajas. "Veart eit, veart eit sul, naabri peremees..." Pärast Krõõda surma peab Mari peres nii amme kui perenaise kohustusi täitma, väikest Andrest ei võinud piimata jätta (Mari ise ka lapse oli saanud just hiljuti) ja suur majapidamine vajas hoolt. Juss sai sellest alguses küll normaalselt aru, kuid saunatädi, vana jutupaunik ja keelekandja, pani talle pähe mõtte sellest, et Mari ehk ei tahagi sauna tagasi tulla kui üleval perenaist mängida saanud. Mees läheb aina närvilisemaks, eriti kui laste pärast
tunne kui oleks südame asemel kivi sees, tuim ja tume. Ta nagu ei tunnekski enam midagi, kuni leiab Krõõda viimsel teekonnal kirikusse, üle soosilla et keegi on hoolikalt teed silunud, nagu oleks kõige tähtsam, et surnul hea sile sõita oleks; mees vihastab, läbi valu, nagu kahetsedes, et ise selle peale ei tulnud ja et naabri peremees, see juurikas, tuli. Läbi matuse jorutab purjus Pearu kui refrääni juttu sellest, kuidas Mäe perenaine oma heleda jaalega sigu ajas. "Veart eit, veart eit sul, naabri peremees..." Pärast Krõõda surma peab Mari peres nii amme kui perenaise kohustusi täitma, väikest Andrest ei võinud piimata jätta (Mari ise ka lapse oli saanud just hiljuti) ja suur majapidamine vajas hoolt. Juss sai sellest alguses küll normaalselt aru, kuid saunatädi, vana jutupaunik ja keelekandja, pani talle pähe mõtte sellest, et Mari ehk ei tahagi sauna tagasi tulla kui üleval perenaist mängida saanud
on tunne kui oleks südame asemel kivi sees, tuim ja tume. Ta nagu ei tunnekski enam midagi, kuni leiab Krõõda viimsel teekonnal kirikusse, üle soosilla et keegi on hoolikalt teed silunud, nagu oleks kõige tähtsam, et surnul hea sile sõita oleks; mees vihastab, läbi valu, nagu kahetsedes, et ise selle peale ei tulnud ja et naabri peremees, see juurikas, tuli. Läbi matuse jorutab purjus Pearu kui refrääni juttu sellest, kuidas Mäe perenaine oma heleda jaalega sigu ajas. "Veart eit, veart eit sul, naabri peremees..." Pärast Krõõda surma peab Mari peres nii amme kui perenaise kohustusi täitma, väikest Andrest ei võinud piimata jätta (Mari ise ka lapse oli saanud just hiljuti) ja suur majapidamine vajas hoolt. Juss sai sellest alguses küll normaalselt aru, kuid saunatädi, vana jutupaunik ja keelekandja, pani talle pähe mõtte sellest, et Mari ehk ei tahagi sauna tagasi tulla kui üleval perenaist mängida saanud. Mees läheb aina
Erilist huvi ja juurdlemist pälvivad sellised komplitseeritud karakterid nagu Pearu, Maurus, Karin, kes osutavad suuremat vastuvõtlikkust ümbritseva maailma heale ning kurjale, kes väljendavad ootamatuis situatsioonides ajajärgu ja oma iseloomu puudusi. Kõigis neis on kirjanik tabanud inimliku headuse, siiruse, suuremeelsuse või tundemeele nõtkuse üllatavaid hetki. Meenutagu vaid Pearut Krõõda matusteks teed sillutamas või tema tundehellust üle soode ja rabade kaikuvat "veart" kelli kuulates. Täit tunnustust pälvib ka Tõe ja õiguse kujundlik ja rikas keel. Romaani unustamatute lehekülgede hulka kuuluvad väikese Karja-Eedi nelipühahommik, Krõõda surm ja Andrese talupoeglik lein külvipeenral, kuulsad kõrtsi ja varrustseenid, liigutavad episoodid laste ja noorte elust, vana Andrese surm jpt. Tõe ja õigusega kirjutas A. H. Tammsaare oma lapsepõlve- ja noorusmälestused ning paigad
mõjudes nüüdisaegsesse lugejasse siiski vahest ehk enam loole arhailist varjundit andjaina kui tõesti naljakaina. Koomilise ürgalgeid tulevatki otsida seksuaalselt pinnalt. Tänapäeva lugejale muhedamat koomikat esineb juba suuremal määral Pearu arvukais kõrtsi-, kodu- ja kohtuprotsessimistes naaberperemehe Andresega, eriti tugeval kujul aga ta nääklemistes Andrese karjapoisiga; aialõhkumises, milles ta jääb alla, sest et ,,nuabrimehe veart eit oma heleda jaalega" (Pearu murrakulise kõneviisi pitoreskne koomika) kurjale läinud loomad palja hõikumisega ära kutsub; kraavipaisutamistes, mis naabri karjapoisi vahelesegamise tõttu samuti luhtuvad; tikkude tagumises kopliteesse, mis lõpuks veristab Pearu enda jalad, ja hul- gas teistes säärastes seikades. Kõik need stseenid kätkevad võimast koomikat puhtamal kujul (Hobbes'i valemi järgi, et ,,üleoleku tunne kellegi inferioorsusest", eriti kui selle juures või-
oleks südame asemel kivi sees, tuim ja tume. Ta nagu ei tunnekski enam midagi, kuni leiab Krõõda viimsel teekonnal kirikusse, üle soosilla et keegi on hoolikalt teed silunud, nagu oleks kõige tähtsam, et surnul hea sile sõita oleks; mees vihastab, läbi valu, nagu kahetsedes, et ise selle peale ei tulnud ja et naabri peremees, see juurikas, tuli. Läbi matuse jorutab purjus Pearu kui refrääni juttu sellest, kuidas Mäe perenaine oma heleda jaalega sigu ajas. "Veart eit, veart eit sul, naabri peremees..." Pärast Krõõda surma peab Mari peres nii amme kui perenaise kohustusi täitma, väikest Andrest ei võinud piimata jätta (Mari ise ka lapse oli saanud just hiljuti) ja suur majapidamine vajas hoolt. Juss sai sellest alguses küll normaalselt aru, kuid saunatädi, vana jutupaunik ja keelekandja, pani talle pähe mõtte sellest, et Mari ehk ei tahagi sauna tagasi tulla kui üleval perenaist mängida saanud
Erilist huvi ja juurdlemist pälvivad sellised komplitseeritud karakterid nagu Pearu, Maurus, Karin, kes osutavad suuremat vastuvõtlikkust ümbritseva maailma heale ning kurjale, kes väljendavad ootamatuis situatsioonides ajajärgu ja oma iseloomu puudusi. Kõigis neis on kirjanik tabanud inimliku headuse, siiruse, suuremeelsuse või tundemeele nõtkuse üllatavaid hetki. Meenutagu vaid Pearut Krõõda matusteks teed sillutamas või tema tundehellust üle soode ja rabade kaikuvat "veart" kelli kuulates. Täit tunnustust pälvib ka Tõe ja õiguse kujundlik ja rikas keel. Romaani unustamatute lehekülgede hulka kuuluvad väikese Karja-Eedi nelipühahommik, Krõõda surm ja Andrese talupoeglik lein külvipeenral, kuulsad kõrtsi ja varrustseenid, liigutavad episoodid laste ja noorte elust, vana Andrese surm jpt. Tõe ja õigusega kirjutas A. H. Tammsaare oma lapsepõlve- ja noorusmälestused ning
kivi sees, tuim ja tume. Ta nagu ei tunnekski enam midagi, kuni leiab Krõõda viimsel teekonnal kirikusse, üle soosilla et keegi on hoolikalt teed silunud, nagu oleks kõige tähtsam, et surnul hea sile sõita oleks; mees vihastab, läbi valu, nagu kahetsedes, et ise selle peale ei tulnud ja et naabri peremees, see juurikas, tuli. Läbi matuse jorutab purjus Pearu kui refrääni juttu sellest, kuidas Mäe perenaine oma heleda jaalega sigu ajas. "Veart eit, veart eit sul, naabri peremees..." Pärast Krõõda surma peab Mari peres nii amme kui perenaise kohustusi täitma, väikest Andrest ei võinud piimata jätta (Mari ise ka lapse oli saanud just hiljuti) ja suur majapidamine vajas hoolt. Juss sai sellest alguses küll normaalselt aru, kuid saunatädi, vana jutupaunik ja keelekandja, pani talle pähe mõtte sellest, et Mari ehk ei tahagi sauna tagasi tulla kui üleval perenaist mängida saanud.
põssa". Pärast seda jäi tükk aega kõik vaikseks, siis hakkas kostma ruugamine. Kui sead üksteise sabas üle piiri oma põllule tulid, ei osanud Pearu muud teha, kui aga imestades ja siunates öelda: "Vuata sindreid! Ma'p uskunudki. Aga nuabri eidel on nii hele jaal, et...". Pearu oli endamisi lootnud, et sigu tuleb ajama Juss või kas või peremees ise ja siis võiks meestega ajada mehejuttu. Ja pearul jäi üle ainult öelda: "Veart eit sel nuabrimehel". 8. Oru Pearu tembud jätkuvad (XI ptk.) Jaagupipäeva paiku teatas Madis, et tema jõuab kraaviotsaga juba jõkke. Andresele oli see suur sündmus. Ta teatas asjast ka Oru Pearule ja lepiti kokku, millal minnakse esimest vett päästma. Aga kui see aeg kätte jõudis, ei olnud Pearut kodus. Kui Andres ja Madis kraavile läksid oli tamm juba ära lõhutud ja esimene kraavivesi jõkke lastud. Andres pani Madise kohe lepiku alla uut kraavi kaevama
Erilist huvi ja juurdlemist pälvivad sellised komplitseeritud karakterid nagu Pearu, Maurus, Karin, kes osutavad suuremat vastuvõtlikkust ümbritseva maailma heale ning kurjale, kes väljendavad ootamatuis situatsioonides ajajärgu ja oma iseloomu puudusi. Kõigis neis on kirjanik tabanud inimliku headuse, siiruse, suuremeelsuse või tundemeele nõtkuse üllatavaid hetki. Meenutagu vaid Pearut Krõõda matusteks teed sillutamas või tema tundehellust üle soode ja rabade kaikuvat "veart" kelli kuulates. Täit tunnustust pälvib ka Tõe ja õiguse kujundlik ja rikas keel. Romaani unustamatute lehekülgede hulka kuuluvad väikese Karja-Eedi nelipühahommik, Krõõda surm ja Andrese talupoeglik lein külvipeenral, kuulsad kõrtsi ja varrustseenid, liigutavad episoodid laste ja noorte elust, vana Andrese surm jpt. Tõe ja õigusega kirjutas A. H. Tammsaare oma lapsepõlve- ja noorusmälestused ning -paigad
Erilist huvi ja juurdlemist pälvivad sellised komplitseeritud karakterid nagu Pearu, Maurus, Karin, kes osutavad suuremat vastuvõtlikkust ümbritseva maailma heale ning kurjale, kes väljendavad ootamatuis situatsioonides ajajärgu ja oma iseloomu puudusi. Kõigis neis on kirjanik tabanud inimliku headuse, siiruse, suuremeelsuse või tundemeele nõtkuse üllatavaid hetki. Meenutagu vaid Pearut Krõõda matusteks teed sillutamas või tema tundehellust üle soode ja rabade kaikuvat "veart" kelli kuulates. Täit tunnustust pälvib ka Tõe ja õiguse kujundlik ja rikas keel. Romaani unustamatute lehekülgede hulka kuuluvad väikese Karja-Eedi nelipühahommik, Krõõda surm ja Andrese talupoeglik lein külvipeenral, kuulsad kõrtsi ja varrustseenid, liigutavad episoodid laste ja noorte elust, vana Andrese surm jpt. Tõe ja õigusega kirjutas A. H. Tammsaare oma lapsepõlve- ja noorusmälestused ning paigad tuntuks
,,Tere ka, teispere isa!" Pearu pöördub tema poole ja Indrek näeb, et tema vanas ja murelikus näos -- jah, täna näeb Indrek, et ka Pearu nägu on vana ja murelik, sootuks vana ümbritseva rohelisuse kõrval -- et tema näos ilmneb naeratus ja nagu tänulik mahedus. Silmist on ajuti välkuv valge täiesti kadunud, silmad on päris sinised, kui ta ütleb: ,,Näeh, teispere Indrek ka linnast välja lastud." ,,Ilus ilm ajab välja," vastab see. ,,Nojah, ega kevadel põle see linnaasi veart enam ühti, hakkab haisema ja tolmama. Aga näe mul siin, kui paks ja tihe." Ja ta näitas käega sinnapoole, kust Indrek oli tulnud. ,,Pean rehnutti," jätkas Pearu, ,,kuidas seda siin kruavitada, et vesi õieti ära jookseks, sest see on metsamua. Sinu isa kruavitab kangesti seal teises kandis, aga mina tahan siin hakata, sest siin on see õige metsamua." Sellele ei osanud Indrek midagi vastata ja kui Pearu oli tükk aega oma ,,metsamuast" seletanud
annaabi.ee 
