Vargamäe läbi Andrese pilgu (4)

Vargamäe läbi Andrese pilgu
Andrese visoon korralikust talust püsis muutumatuna terve tema elu. Olnuks selleks siis hetk, millal ta viis Krõõda Vargamäele või hetk, millal tundis kontides vanadust. Sihikindlalt ja töökalt, raskusi trotsides, rühkis mees oma eesmärgi poole. Kustkohast ammutas ta jõudu järjepidevuseks, et jääda eesmärgile kindlaks? Hoolimata poja sünnitamisel surnud naisest ja katku viidud lastest.
Kogu teose vältel oli Andrese peas terve elu üks ja sama pilt, mida ükski eluraskus ei suutnud moonutada. Kuidas oli see visoon üles ehitatud nõnda, et see viis peremehe läbi iga raskuse? Andres rääkis alguses Krõõdale ja seejärel kõigile teistele, milline saab nende Vargamäe talu olema. Tulevikuplaanid olid põhjalikult läbimõeldud. Kui loomi sai rohkem olema, siis polnud enam vaja hakata mõtlema kuhu see sobiks, asukoht oli juba Vargamäele minnes välja mõeldud. Kuna peremees oli väsimatu tööloom, siis tema sõnu usuti ja tegusid tunnustati. Andresel oleks olnud väga keeruline võitluses maaga alla anda, kuna teda oleks hakatud pidama sõnapidamatuks lobamokaks. Murdumatu töömehe maine meeldis talle endalegi. Nii laskus tema õlule sotsiaalne surve, olla selline nagu ümberkandi rahvas rääkis.
Öeldakse, et eesmärk peab olema reaalne ja unistus saavutamatu. Peremehe eesmärgid ja unistused olid kõik reaalsed , seda kuni hetkeni, millal oli ta taaskord vanal põllulapil imestamas, et kas kivid kasvavad siin. Vihm oli maapõuest välja pesnud kivid, mille äravedamine kõige vastumeelsem oli.Tol hetkel sai ta aru, et unistus ja eesmärk, mõlemad peavad olema kaks täiesti erinevat asja. Muidu lööks reaalsus unistuse segamini ja sellele ei saaks raskel ajal toetuda. Paindlikkus on ka meie unistuste puhul oluline. Hea, et ta tunnistas seda endale. Hetkeks ma juba kartsin, et ta annab alla. Laseb oma unistuste Vargamäe pildil kildudeks kukkuda . Väikesed eesmärgid mis on lihtsamini saavutatavad, peavad andma meile uhkust, rõõmu ja uut jõudu, et oma saavutatamatu unistuse poole liikuda
Peremehe elu tegi raskeks naisepeksja Pearu, kes pühendas ennast koos oma olematu südamega Andrese plaanide segamisele. Miks pidi Pearu kogu Andrese elurõõmu välja imema oma tempudega? Seda järjepidevalt juba hetkest, millal Vargamäele koliti. Igavlev Pearu pidi ju proovile panema, mis mees ta naaber ikkagi on. Kuna kurja naabri isa oli terve oma elu rabanud, et pojal elus lihtsam oleks, uskus ta siiralt, et tema asi on elu nautida. Tegi ta seda kahjuks kas kõrtsis räusates ja kodus naist pekstes või naabri hinge kallal närides. Mõlemad olid kanged mehed. Andres ei andnud alla, mis Pearut aga ärritas ja teda veel rohkem pingutama sundis. Imestama pani see, et Pearut maha ei löödud, kui meenutada võitlusi kraavi üle või kõiki neid kohtus käimisi, mis Andrese jaoks ebaõiglaselt lõppesid. Samas hoidis selline pidev kemplemine Vargamäel elu huvitava, sest ka mõlema pere lapsed olid „sõtta” haaratud. Kahju,et elu sõbralikult ja läbi kultuuri põnevamaks ei tehtud.
Teost on kirjeldatud kui mehe võitlust maaga. Veider, mulle tunndus see pigem kui võitlus pereeluga. Mõelda vaid millega pidi vaene mees toime tulema.Esimese naise surm sünnitusel. Uue naise elurõõmu kadumine – kodune matuse meeleolu. Paljude laste suremine läbi katku ja tagatipuks järelejäänud laste saatus - noor Andres kroonus, Indrek linnas õppimas, tüdrukud mehel , ainult väike Ants veel kodus. Kui kauaks sedagi ?! Mees tahtis, et keegi kindlakäeline võtaks tema talupidamise üle. Jäi justkui mulje, et raske maatöö tegemine oli tema viis põgeneda sellest jubedast argipäeva õudusest. Võimalus olla oma unistusega, mille läbi jõuda õnneni, tundus niigi saavutamatu. Mina kui mesterahvas põgenen suhete argipäevast töörüppe igal võimalusel, lootes, et suhteprobleemid lahenevad ise. See on meie mõlema viis kui just mitte enamuste Eesti meeste viis põgeneda oma probleemide eest. Selleasemel, et tegeleda inimestevaheliste probleemiga, põgeneme hoopis ületöötamise rüppe, mille suremusega oleme juba Euroopa esinumbrite ligidal.
Teos tundub aegumatu ka tänapäeval. Meile vaatavad vastu samad probleemid, millega Andres kokku puutus. Probleeme on raske tunnistada. Aga kas me ikka saame pidada tõeliseks meheks seda kes mudumatult paneb vastu elu raskustele ja rabab tööd teha, kui see on tehtud pereelu hinnaga.Võibolla peaks Andres ja teised Eesti mehed lõunamaallaste eeskujul asju vabamalt võtma ja peresidemid kõige olulisemaks pidama, et elul oleks värvi ja kodu olkes koht kus on üksteise läheduse tõttu hea olla.