Varakristlik kunst (3)

Rooma riigi idaosas, Palestiina aladel, tekkis uus usund – ristiusk , mis levis kiiresti kogu Rooma riigis. Koos kristlusega tekkis ka varakristlik kunst . Varakristlus arenes Rooma aladel ja Vana-Rooma kunstiga paralleelselt. Ristiusk kuulutas, et Jumala ees on võrdsed kõik inimesed, nii orjad kui vabad, nii rikkad kui vaesed. Kristlus on radikaalne (konkreetne, ühesuunaline), nõudes sõnade ja tegude ühtsust, usu ja igapäevaelu ühendamist, Jeesuse elukäigu eeskujuks pidamist, alandlikkust, armastust nii ligimese kui vaenlase vastu, väites, et igapäevaelu väärtused ja kohustused on tühised Messia uue tuleku ees. Kuigi Rooma riik suhtus teistesse usunditesse sallivalt, sattus ristiusk sellega vastuollu. Kristlasi heideti amfiteatris metsikute kiskjate ette, piinati ja löödi risti. See avaldas aga vastupidist mõju, usk mille nimel surma mindi tekitas aukartust. 3. saj. peale Kristust sattus Rooma riik kriisi. 313-ndal aastal kuulutati ristiusk lubatuks, 380-ndal aastal juba riigi ametlikuks usundiks. Esialgu oli visuaalne kunst kristlastele lubamatu. Raamatute illustreerimisest tärkas miniatuurmaal. Diptühhoniks nimetati kaheosalisi kaunistatud kirjutustahvleid, hiljem kaheosalisi altareid. Tagakiusamiste tõttu pidid kristlased kokku saama kas jõukamate koguduseliikmete elamutes , vabas looduses või katakombides ( koopad , kuhu maeti ka surnuid; osalt looduslikud, osalt inimese loodud; Rooma linna all ulatus käikude pikkus 900 kilomeetrini; seal leidub seina- ja laemaale, mis üldilmelt sarnanevad Rooma omadele, kohmakavõitu, erinevus on temaatikas). Mõnd tavalist antiikkunsti motiivi käsitlesid kristlased kui tingmärki, millest said aru vaid nemad. Reljeefidega ehiti sarkofaage, hakkas levima kui kristlus lubatuks sai; monumentaalust ei peetud oluliseks, tingmärgid. Vabalt seisvaid skulptuure peaaegu ei loodud. Esimeste kirikute ehitamisel võeti eeskujuks basiilika (Peetri basiilika, 4-5 saj.). Varakristlik kirik ( Santa Costanza, 4 saj; Santa Maria Maggiore) oli lihtne, lääne-idasuunaline pikergune hoone, mille kaks rida sambaid jagasid kolmeks lööviks, millest keskmine oli laiem ja kõrgem. Transept oli kiriku pikiteljega risti olev lööv. Apsiid oli poolringikujulise põhiplaaniga võlvitud ruum. Valgmik on kesklöövi sein, mis kõrgus arkaadide kohal. Kampaniil ehk kirikutorn seisis mõnikord kiriku kõrval. Aatrium on sammaskäikudega piiratud nelinurkne õu. Sisekujunduses andsid tooni sambad, seinamaalingud (kesklöövis, akende all või vahel) ja mosaiigid (siledatest marmori tükikestest, klaaskuubikud; värvidest heleroheline ja kuld , helesinine ja lilla; sümboolsed motiivid, piiblilood, pühakute elu; Naised Kristuse haua juures, 6saj.). Piltidel olid pühakud tardunud poosides, pühaklikud ja paksult riides , nii, et keha polnud peaaegu üldse näha. Kõige rikkalikumalt oli kaunistatud altari ümbrus.