Vanaõlide teke ja käitluse esimesed etapid (0)

Vanaõlide teke ja käitluse esimesed etapid

Vanaõli on mis tahes mineraal -, taimsel või sünteetilisel õlil põhinev määrdeaine, kütte-, tööstus- või muu õli, emulsioonid kaasa arvatud, mis on muutunud kõlbmatuks sellele algselt määratud otstarbe jaoks ning mille valdaja on ära visanud, kavatseb seda teha või on kohustatud seda tegema. [1]Vanaõli kuulub ohtlike jäätmete hulka. Kuna ohtlikud jäätmed on oma omaduste poolest inimesele ja keskkonnale kahjulikud, nõuavad nad erikäitlust ning seetõttu tuleb neid koguda olmejäätmetest lahus. Vanaõli tekib nii ettevõtetes( autoremondi töökojad, autobaasid jne) kui ka koduses majapidamises. Kui vanaõli tekitajal, ehk jäätmevaldajal, ei ole olemas jäätmeluba ega ohtlike jäätmete käitluslitsentsi, siis on ta kohustatud oma vanaõli edasi andma isikule, kes omab nii jäätmeluba kui ohtlike jäätmete käitluslitsentsi. Füüsiline isik on kohustatud oma kodumajapidamises ja isiklikes sõiduvahendites tekkinud vanaõli jäätmekäitlejale üle andma kohaliku omavalitsuse organite määratud korras. Kogumispunktid organiseerib kohalik omavalitsus .[2] Andmed taaskasutatava õli koguse kohta puuduvad, kuid hinnanguliselt arvatakse, et Eestis jõuab ümbertöötlemisele kolmandik kasutatud õlist.[3]
Vanaõli kogumine
Vanaõli tuleb pakendada õlikindlasse pakendisse (soovitavalt originaaltaara), mis tuleb märgistada vastavalt Keskkonnaministri määrusele nr. 39 29. aprillist 2004 „Ohtlike jäätmete ja nende pakendita märgistamise kord“. Kui jäätmed säilitatakse originaalpakendis ja oma omadustelt ei erine oluliselt sellest ainest, millest põhiosa jäätmetest on moodustunud, võib pakendile jätta sellel juba olemasoleva märgistuse. Vanaõli veol tuleb täita „Ohtlike veoste autoveo eeskirja“ nõudeid ja see vedu tellida vastavalt õigust omavalt firmalt. [4]
Vanaõli kogumisel tuleb vältida õli segamist ning segunemist kogumiskohtades muude ohtlike või tavajäätmetega, samuti muude ainete või esemetega, pöörates seejuures erilist tähelepanu PCB-sid sisaldavate jäätmete või kemikaalide vanaõliga segunemise vältimisele. Vanaõlid eri liikide segamine omavahel või muu kütusega on lubatud jäätmeloaga määratud tingimustel, kui sellega ei kaasne oht inimese tervisele ja keskkonnale ning see on tehniliselt ja majanduslikult põhjendatud. [5]
Vanaõli käitlusnõuded
Vanaõli käitlemisel tuleb vältida selle lekkimist ja valgumist pinnasesse, sattumist pinna- ja põhjavette või kanalisatsiooni ning kuivendussüsteemidesse.
Vanaõli tuleb regenereerida, kui see on tehnoloogiliselt võimalik ning sellega ei kaasne ülemääraseid kulutusi. Regenereerimine on vanaõli puhastamine baasil tootmiseks. Seejuures eemaldatakse vanaõlist saasteained , oksüdatsioonisaadused ja muud lisaained . Kui regenereerimine pole võimalik, tuleb vanaõli taaskasutada mingil muul viisil, kusjuures õli vahetule põletamisele energia saamiseks tuleb eelistada selle taasväärtust toorme või materjalina. Kui vanaõli regenereerimine või taaskasutamine muul viisil pole võimalik, tuleb ta kõrvaldada nii, et sellest ei tulene norme ületavat mõju tervisele ega keskkonnale.[6]
Vanaõli taaskasutamine ja kõrvaldamine
Taaskasutuse saadused ei tohi sisaldada muid jäätmeid või aineid määral, mis põhjustaks täiendavat ohtu inimese tervisele ja keskkonnale. Vanaõli võib põletada ainult keskkonna kompleksluba või jäätmete põletamiseks jäätmeluba ja ohtlike jäätmete käitluslitsentsi omav põletusseadme valdaja.[7] Kuna Eestis vanaõli rafineerimistehas puudub, on põhiliseks käitlusviisiks põletamine.[8]

Hinnang vanaõlide käitlemise hetkeseisule nii keskkonnakoormuse kui ka majanduslikkuse seisukohast

Vanaõli loodusesse sattumisel saab keskkond oluliselt kahjustatud. Mõningad vanaõlid võivad sisaldada PCB/PCT-sid, mis on kloori sisaldavad ained ning mida kasutati kaua trafodes ja kondensaatorites. Mõnda aega tagasi avastati, et keskkonda sattudes on tegu ülipüsivate mürgiste ühenditega, mille sisaldust on märgatud isegi Arktika loomades tuhandete kilomeetrite kaugusel piirkondadest, kus nimetatud ained saanuks üldse keskkonda sattuda. Lisaks on PCB sisaldusega õli põletamine otsene dioksiidide allikas, mis on üks mürgisem aine, mida inimene suudab tekitada.[9] Seega on keskkonna seisukohast vanaõli kogumine ning edaspidine käitlemine väga oluline. Kui vanaõli keskkonda ei satu , kahaneb oluliselt terviserisk ning suureneb keskkonna kvaliteet.
Vanaõli regenereerimise puhul on oluline materjali kvaliteet – „ tinglikult puhtast“ vanaõlist saab mõistlike kuludega ka uuesti nn baasõli. Ringlussevõtu tasuvuse määrab majanduslikult siiski nafta hind, mis määrab lõpptoodete müügihinna. Regenereerimine ei pruugi majanduslikult seega tasuv olla hetkest, mil toornafta hind langeb.[10] Samas säästab regenereerimine naftavarusid. Seega saab järeldada, et ka regenereerimine on keskkonda säästev, kuid see ei pruugi olla majanduslikult tasuv.
Eestis puuduvad kahjuks andmed selle kohta kui suur hulk vanaõlidest käideldakse. Hinnanguliselt arvatakse, et käitlemisele kuulub umbes kolmandik vanaõlidest.[11] Seega võib Eesti puhul pidada suurimaks probleemiks mitte vanaõlide ümbertöötlemise vajadust vaid kogumist. Vanaõli kogumine on probleemne, kuna puudub kontroll jäätmevaldajate tegevuse üle. Ei saa garanteerida, et vanaõli tuuakse kogumispunkti. Lisaks peaks kogutud vanaõli olema soovitatavalt oma originaalpakendis või peab õli koostis olema pakendile märgitud.
Eestis on ametlikult kolm vanaõli põletuspaika: Kunda tsemenditehas , kergkruusatehas Häädemeestel ning Tartus tegutsevas Epler&Lorenz’is. Eestis vanaõli regenereerimisega ei tegeleta. Eestile lähimad regenereerimis ettevõtted asuvad Poolas ja Saksamaal.

Viited

Alvela, A. „Kasutatud õlist jõuab ringlusse vaid kolmandik“, Äripäev[3] [8] [9] [10] [11]
Keskkonnaministri määrus „Vanaõli käitlusnõuded“ [1] [5]
http://www.e-ope.ee/_download/euni_repository/file/2164/Oil.zip/vanali_kitlemine.html [2] [4] [6] [7]