Vana-Vene kunst (2)

Vana-Vene kunstil on suuri mõjutusi Bütsantsilt (nad olid naabrid), eriti arhitektuuris. Välja hakkas see kujunema 9. – 10. saj. Moodustus I Ida-Slaavlaste riik, mille keskuseks oli Kiiev . 11. sajandiks oli Kiievi-Venemaa suurim riik Euroopas. Kiievi vürst Vladimir võttis vastu ristiusu ja kuulutas selle 988. aastal Vana-Vene riigiusuks, rituaalide tõttu otsustas õigeusu kasuks. Bütsantsilt võeti üle kirikuarhitektuur ( basiilika ) ja ikoonide maalimine. Arhitektuuris kujunes valitsevaks viiskuppelkirik (sibulkuplid). Kiievit nimetatakse Vene linnade emaks, seal tegutsesid nii Vene kui Bütsantsi kunsti meistrid. Kõige rikkam usuelu keskus oli 13 kupliga Püha Sofia katedraal . 12. sajandi teisel poolel kaotas Kiiev juhtiva koha, esile tõusis Vladimir-Suzdali vürstiriik mille keskuseks oli Vladimir. Suurimaks usukeskuseks oli 5 kupliga Uspenski katedraal. Järgmiseks keskuseks oli Novgorod (veetee omamise tõttu tähtis kaubandus- ja käsitöölinn), mis sai 11. sajandi keskel iseseisvaks riigiks. Seal levis ühe uulitsa kirik (väike, lihtne, paksude müüridega, ühe kupliga, väikeste kaunistustega). 13. sajandil tungisid idast peale Tatarid ja Mongolid, kes jäid okupeerima 2,5. sajandiks. Vabanemine algas 15. saj lõpus Moskvast. Ivan III allutas endale ka ümberkaudsed vürstiriigid. 15. sajandi lõpus algab Moskva ulatuslik väljaehitamine (Uspenski katedraal, Vassili Blazennoi kirik (Keskväljaku kõrvale, liitkirik e. koosneb mitmest väiksemast kitikust, 8 väikest sibulkuplit, kabel, rikkaliku värvilise dekooriga) jm.). Ikoonimaal on tähtis valdkond Vana-Vene kunstis, kõrge taseme saavutas 14-15 saj. Põhiolemuseks on tervendava mõju omistamine , figuuridel puuduvad varjud ja nad on pinnalised, kasutati ümberpööratud perspektiivi, kehavormid olid peidetud rikkaliku voldistiku alla, näha olid vaid nägu (rangeilmeline, pilk suunatud ette; tekib silmsideme tunne), käed ja jalad, ülesehituses lähtuti kiriku eeskirjadest, figuuride peade kohal asub nimbus e. aupaiste , valitsevateks toonideks olid rohekas , kollakas ja punane, ka kuldjooned, alates 8. saj. kasutati temperavärve segatud munaga, igal asjal on oma tähendus, kujutati märtreid, pühakuid jt. Piibli tegelasi, aluseks kasutati lihvitud ja kalaliimiga kokku liimitud pärnapuust laudu, mis olid kaetud valgendatud lõuendiga, hävimiskindluse saavutamiseks immutati värnitsaga (kaitseb niiskuse eest, kuid aja möödudes tumestab värve). Theophanes Kreeklane tuli Bütsantsist, ikoonikunsti ületooja Venemaale. Iseloomulikud on pruunikad toonid ja valged jooned nägudel. Algselt töötas Novgorodis, hiljem Moskvas. Andrei Rjublov töötas Moskvas, tema tähtsaimaks ikooniks on „Kolmainsus“ (legend räägib kolmest inglist, kes ilmutasid end Aabramile ja Sarale ning kuulutasid tulevikku. Kolm teekäijat, Isa, Poeg ja Püha Vaim. Tamm ikoonil sümboliseerib meele- ja usukindlust). Hiljem kujunesid kloostrite juures ikoonimaalijate koolkonnad , kus töö omavahel ära jaotati. Ikonostaas on pildisein, mis eraldab kooriruumi kogudusele mõeldud kirikuosast. Ikoonid asusid ka reeglistiku järgi paigutatult valgmikus. „ Vladimiri Jumalaema“ toodi Bütsantsist Uspenski katedraali.