Seitse vana maailmaimet (0)

Seitse vanaaja maailmaimet
Cheopsi püramiid

Cheopsi püramiid on Egiptuse püramiid, mis on nime saanud Vana-Egiptuse kuninga Cheopsi järgi.
Cheops laskis selle ehitada aastatel 2551–2471 eKr. Cheopsi püramiid asub Egiptuses, Giza platool ja on suurim Egiptuse püramiididest ja maailma kõrgeim püramiid.
Ta loeti vanaaja seitsme maailmaime hulka ja on nendest ainuke, mis on tänapäevani säilinud. Ligi neli ja pool tuhat aastat oli ta maailma kõrgeim ehitis – kuni 1300. aasta paiku valmis Inglismaal Lincolni katedraal .
Semiramise rippaiad
Semiramise rippaiad ehk Babüloni rippaiad koos Babüloni linnamüüriga on üks vanaaja Seitsmest maailmaimest. Nii aiad kui müür arvatakse olevat ehitatud kuningas Nebukadnetsar II käsul umbes 600 eKr.
Kirjeldustes arvatakse aedade pindala ligi 1200 ruutmeetrile .
Iga korrust kandsid tugevad põletatud tellistest võlvkaared, mis toetusid kõrgetele kivisammastele. Terrasside platvormid olid ehitatud võimsatest pealt kõrkjakihi ja asfaldiga kaetud kiviplaatidest. Nendel lasus kipsiga ühendatud telliskividest vahekiht ja tinast plaadid , mis takistasid vee valgumist alumistele astmetele . Kõige peal oli paks mullakiht, mis võimaldas seal kasvatada ka suuri puid.
Terrasse ühendasid roosast ja valgest lihvitud kivist trepid. Nende kõrvale oli paigutatud keerdpumbad, mille abil orjad pumpasid aedade kastmiseks vahetpidamata Eufratist vett.
Artemise tempel Ephesoses
Artemise tempel Ephesoses, tuntud ka kui Diana tempel, on jumalanna Artemisele pühendatud tempel, mis on üks seitsmest maailmaimest. Templi siseruumis, mida nimetati pühamuks, paiknes jumalanna hiilgav kuju, mida kaunistasid kalliskivid ja väärismetallid. See asus Ephesoses ja seda ehitati kolm korda üles, enne kui see hävitati lõplikult 401. aastal.
Esimene ehitus
Artemise tempel oli üks oma aja suuremaid , esimene tempel ehitati umbes 800 eKr.

Teine ehitus

Ristkülikukujuline tempel oli pärast teist ehitust 115 m pikk ja 46 m lai. Templi põhiplaan koosnes pearuumist ja sammaskojast. Kaks rida massiivseid sambaid pikkusega 20 m ja läbimõõduga 3 m asetsesid paralleelselt templi seintega. Pärast seda, kui templi vundament oli rajatud ja põrand ehitatud, hakati sambaid aegamööda plokk ploki kaupa kõrgemaks ehitama. Raskete kiviplokkide ülestõstmiseks kasutati kraanasid ja talisid, ning kui ehitise ilme hakkas juba kujunema, püstitati tema ümber tellingud.
Templil oli 127 sammast. Neid kaunistasid keerulised skulptuurid , mis kujutasid jumalate ja kangelaste vägitegusid. Iga sammas pandi kokku umbkaudu 12 ümmargusest kiviplokist, mis paigutati täpselt üksteise otsa. Samba alumine plokk oli enne paigaldamist skulptuuriks välja raiutud, kuid ülejäänud viimistlemine toimus hiljem. Kiviraidurid tahusid sambale ülevalt alla vaod , mida nimetatakse kannelüürideks.
Sarikad ja horisontaalsed puittalad moodustasid karkassi, mis hoidis katust üleval. Puitsõrestik vooderdati ning kaeti terrakotast lamedate katusekivide ja harjakividega.

Kolmas ehitus

Kolmas tempel oli veel suurem kui teine. Tempel oli 137 m pikk 69 m lai ja 18 m kõrge, ning rohkem kui 127 sambaga. 262. aastal kahjustasid seda gootid, 401. aastal hävitas selle lõplikult Saint John Chrysostom.

Zeusi kuju Olümpias

Kuju oli 12–13 meetrit kõrge ja kujutas oma aujärel istuvat Zeusi, see oli nii suur, et täitis kogu tema jaoks ehitatud templi. Strabon kirjutas: "kui Zeus tõuseks püsti, tõstaks ta templi katuse pealt". Kuju oli valmistatud kullast, elevandiluust ja eebenipuust ning oli kaunistatud vääriskividega. Kuju troon oli valmistatud seedripuust.
Kuju on kirjeldanud ka Pausanias.
Umbes 360 pKr viidi kuju Konstantinoopolisse, kus see hävis 475 tulekahjus.

Halikarnassose mausoleum

Mausoleumi laskis Halikarnassosesse ehitada Kaaria valitsejanna Artemisia II oma 353 eKr surnud abikaasa Mausolose mälestuseks. Mausoleum valmis kiiresti, aastail 353-350 eKr. On oletatud, et niisuguse hoone ehitamiseks on 3 aastat liiga vähe, mistõttu tema ehitus võis alata juba Mausolose eluajal või lõppeda mõnevõrra hiljem.
Halikarnassose mausoleum oli Egiptuse püramiidide järel suurim hauamonument. Mausoleum oli mõeldud valitseja hauakambriks, aga ka templiks, kus talle pärast surma pidi austusavaldusi osutatama.
Artemisia suri pisut enne mausoleumi valmimist ja skulptorid otsustasid Plinius Vanema sõnul hoone valmis ehitada lihtsalt kuulsuse saamiseks. Pytheos ja Satyros kirjutasid Mausoleumi ehitamisest raamatu, mis ei ole säilinud, aga Vitruvius oli sellega tuttav, sest vihjab oma loomingus sellele teosele korduvalt.
Mausoleum püsis sajandeid , kuni lagunes varemeteks. Millal ta lagunes, ei ole teada, aga 12. sajandil kirjutas Eustathius oma kommentaarides "Iliasele": "See oli ja on ime," millest on järeldatud, et 12. sajandil oli Mausoleum veel terve. Kuid see oli varemeis siis, kui Malta ordu rüütlid sinnakanti 1402 saabusid. Tõenäoliselt purunes hoone maavärinas. Malta ordu ise rüüstas varemeid veelgi, kasutades sellest võetud kive Bodrumi kindluse ehitamiseks ja need on kindluses tänapäevani äratuntavad. Mausoleumi marmor põletati suuremalt jaolt lubjaks. 1581 . aastal hakati sellelt võtma kive kindluse ehitamiseks. Mõned selle ehitise osad, sealhulgas ka triumfivankri ratas, on nüüd Briti Muuseumis hoiul.

Rhodose koloss

Rhodose koloss oli vanakreeka päikesejumala Heliose auks püstitatud kuju, mis asus Kreekas Rhodose saarel. Selle täpne asukoht pole teada, sest pole leitud selle jäänuseid.
Rhodose koloss oli üks vanaaja seitsmest maailmaimest.
Koloss ehitati aastatel 292 eKr–280 eKr, mis tähendab, et ehitus kestis kokku 12 aastat. Kolossi kõrgus oli 37 meetrit.
Koloss hävis maavärinas aastal 227 eKr. Seega oli ta kõige lühemat aega püsinud maailmaime (60 aastat).
653. aastal müüdi kolossi jäänused vanametallina Süüria kaupmehele. Nende ära vedamiseks olevat vaja olnud 900 kaamelit .

Pharose tuletorn

Aleksandria tuletorn ehk Pharose tuletorn oli maailma vanim teadaolev tuletorn, üks antiikaja seitsmest maailmaimest. See asus Ptolemaiose Egiptuses Aleksandria sadamas Pharose saarel ning valmis aastal 279 eKr. Mitme sajandi vältel oli see üks kõrgemaid ehitisi kogu maailmas.
Kolm 956. ja 1323. aasta vahel toimunud maavärinat muutsid torni rusuhunnikuks. Eluea pikkuselt oli Aleksandria tuletorn antiiksete maailmaimede seas kolmas. 1480 . aastal kasutati viimaseid tornist säilinud kive Qaitbay kindluse rajamisel samasse paika. 1994. aastal avastasid Prantsuse arheoloogid mõned tuletorni jäänused Aleksandria Idalahe põhjas.
Majakas ehitati 3. sajandil eKr. Pärast Aleksander Suure surma 32 aasta vanuselt kuulutas ennast Egiptuse kuningaks Ptolemaios I Soter, Potolemaioste dünastia rajaja. Peatselt andis ta käsu majakaehituseks. Ehitis valmis tema poja, Ptolemaios II Philadelphossevalitsusajal. Ehituseks kulus 12 aastat ning 800 talenti. See sai eeskujuks kõigile hilisematele tuletornidele. Valgust andis tornitippu ehitatud ahi, põhiliseks ehitusmaterjaliks olid suured lubjakivitükid.
796. aastal võis tuletorn kaotada ülakorruse, mida nähtavasti polnud sajandi vältel parandatud. Mõne teate kohaselt ehitas sultan Ahmad ibn Tulun ülakorruse asemele kupliga mošee, kuid see ei sobi geograaf Muhammad al-Idrisi teatega, et tema külaskäigu ajal 1115. aastal toimis ehitis endiselt tuletornina. 956. aasta maavärinas sai hoone tugevalt kannatada, sama kordus 1303 ja 1323. Kaks viimast maavärinat kahjustasid torni sedavõrd, et Araabia ränduri Ibn Battuta väitel ei saanud varemetesse enam siseneda. Jäänused hävitati 1480. aastal, kui Egiptuse sultan Qaitbayehitas tuletorni platvormile viimastest kividest kindluse.