Vana hea Rootsi aeg – müüt või ajalooline tõde? (0)

Vana hea Rootsi aeg – müüt või ajalooline tõde?
Rootsi aeg on periood Eesti ajaloos, mille kestuse üle on kaua vaieldud. Selle alguseks võib pidada Liivi sõja lõppu, kui Liivimaa oli Rootsi võimu all. 1561. aastal alistusid Rootsile Harju-, Viru- ja Järvamaa rüütelkonnad ning Tallinn. 1581. aastal, kui vallutatud oli Paide, alistus kogu Põhja- Eesti. 1583. aastal Rootsi kuningriigi ja Moskva tsaaririigi sõlmitud Pljussa vaherahu lõpetas sõjategevuse Rootsi ja Venemaa vahel Liivi sõjas. 1629. aasta Altmargi vaherahuga loovutas Poola kõik Väina jõest põhja pool asuvad alad Rootsile ning viimaks Brömsebro rahuga sai Rootsi enda valdusesse ka Saaremaa. Rootsi aeg kestis Uusikaupungi rahu sõlmimiseni 1721. aastal, millega lõppes Põhjasõda.
Altmargi vaherahuga kaasnes rahulik aeg, mil rahvastik sai sõja purustustest ja kahjudest taastuda , kuid inimesi oli tohutult vähe. Rahvaarv oli arvatavasti alla 100 000 inimese. Üle poole rahvast oli hukkunud. Maapind oli rüüstatud ja kurnatud pidevast sõjategevusest. Hooned oli varemeis. Tihedalt asustatud alade ümbrus oli enim kannatada saanud. 1630-ndatel aastatel hakati maad uuesti harima, kuid tööjõudu oli ikkagi vähe. Mõisnikud otsisid tööjõudu lähedal asuvatest küladest, kes vabastati kolmeks aastaks igasugustest maksudest. Saaremaa sõjas väga kannatada ei saanud ja saarlased moodustasid umbes veerandiku eesti rahvastikust, seega ümberasujad kolisid pigem mandril vabaks jäänud maadele elama. Ka naaberriikidest tuli uusi asukaid, peamiselt vene talupojad, käsitöölised, kaupmehed ja kalurid. Osa soomlasigi kolis Põhja-Eestisse elama ning lätlasi Lõuna-Eestisse. Uue rahva kogunemine toimus aastakümnete jooksul ning laialipillatult, seega sai võimalikuks, et uued asukad omastasid eesti keele, kohalikud kombed, kultuuri ja töötegemise. 17. sajnadi lõpuks arvati eestlaste rahvaarvu olevat üle 350 000.
Rootsi ajaga kaasnes uus halduskorraldus , mis jäi püsima ka pärast Rootsi aega. Eesti ala jäi sarnaselt varasemaga jagatuks kahe kubermangu vahel. Põhja-Eesti kuulus Eestimaa kubermangu ning jagus neljaks maakonnaks: Läänemaa, Harjumaa, Järvamaa ja Virumaa. Poolalt äsja vallutatud ala, Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti, moodustas Liivimaa kubermangu, mis jagunes omakorda Eesti alal Tartu ja Pärnu maakonnaks. Saaremaa liideti Rootsi valdustega 1645. aastal Brömsebro rahuga, kuid see kuulus Liivimaa kubermangu. Saaremaal oli aga oma asehaldur, rüütelkond, konsistoorium ja maksusüsteem. Kõrgemaiks valitsusametnikuks oli kuninga poolt ametisse määratud kindralkuberner . Eestimaa kindralkuberner elas Toompeal ja Liivima kindralkuberner elas Riias. Nemad kamandasid sõjaväge, nimetasid ametisse riigiametnikke ning kontrollisid nende tööd, jälgisid rahade liikumist kubermangus.
Üha enam hakati tähelepanu pöörama hariduse omandamisele. 1630. avati esimene gümnaasium, mille nimeks pandi Tartu Akadeemiline Gümnaasium, hiljem sai sellest Tartu Ülikool, mis on üks vanimaid ülikoole Euroopas. Rootsi ajal oli ülikoolis 4 teaduskonnda- filosoofiateaduskond, usuteaduskond, õigusteaduskond ja arstiteaduskond. 1637.aastal loodi esimene grammatika H. Stahli poolt. See oli saksa keele reeglitele kohandatud. 1693.aastal avaldas J. Hornung piiblikonverentsil esimese ladinakeelse eesti grammatika. Tänu grammatikaraamatutele ühtlustus eesti keel, mis tõi lihtsuse selle õppimiseks ja arusaamiseks. Leeris hakati lugemist ja kirjutamist õpetama, ilma selleta ei saanud leerist läbigi. Rootsi aja lõpuks oli tänu lugemis- ja kirjutamisoskusele eestlaste lugemisoskus märkimisväärselt kõrge. Haridusega kaasnes ka negatiivseid külgi.  Talupoegadel takistati edasi õppimist ülikoolis, sest talupoeg ei tohtinud olla targem, kui mõisnikule vajalik. Samuti jõudis Rootsi ajal Liivimaale ka nõiajaht, mis tähendas, et targemaid inimesi peeti nõidadeks ja seetõttu hukati paljud arukamad ja osavamad.
16. sajandi lõpp ja 17. sajand tõid olulisi muutusi Eesti linnade ellu. Senini olid kaubanduses osalenud ka väikesmad linnad, kuid uued olud andsid aktiivse majandustegevuse võimalusi üksnes sadamalinnadele. Eestile oli siiani arengujõudu pakkunud Venemaa ja Lääne-Euroopa vaheline transiitkaubandus, kuid nüüd kulges see Arhangelski sadama ja Valge mere kaudu, vähemal määral ka Narva ja Pihkva kaudu. Viimasest kaubateest jäid Eesti linnad kõrvale. 17. sajand tähendas Narvale majanduslikku õitsengut ja oma positsioone säilitas ka Tallinn, kuid varem väga oluline kaubnduslinn Tartu kaotas oma hiilguse ja Tallinna ja narva varju jäid ka Pärnu, Haapsalu ja Kuressaare. Varem olid linnad majanduse korraldamisel üsna iseseisvad, kuid nüüd hakkas riigivõim sekkuma. Vaid Tallinn säilistas oma traditsioonilise iseseisvuse. Kaubandus elavnes ka Läänemerel, sest Rootsi laevade kõrvale kerkisid ka Hollandi ja Inglise omad. See tõi kaasa suurema vajaduse mitmete toiduainete, samuti laevaehitusmaterjalide järele. Välismaale veetavate kaupade hulgas oli kõige populaarsem teravili. Lisaks sellele eksporditi veel lina ja kanepit. Sisseveos oli tähtsaim sool, alkohol ja vürtsid. Linnades oli tähtsal kohal ka oma alale spetsialiseerunud poodnikud. Kõige laiem ostjaskond oli talurahvakaupmeestel.
Muutusi toimus ka talurahva elus. Reduktsioon vabastas riigi kätte läinud mõisate talupojad pärisorjusest. Koormised olid määratud vakuraamatuga. Reduktsioon ei toimunud siiski igal pool. Talupoegade sunnismaisus säilis. 1645. aastal fikseeriti pärisorjus Põhja-Eestis. Oli mõisnike, kellelt mõisaid ei võetud - polnud piiranguid, mida ja kui palju võib talupoegadelt nõuda. Kinni ei peetud vakuraamatusse kirjutatud kohustustest ning neid tõlgendati nii, kuidas mõisnikule kasulik oli.  Samuti oli talupoegadel õigus ja võimalus kaevata mõisarentnike ja -valitsejate peale. Talupojad kasutasid seda võimalust alguses üsna palju, kuid lõpuks see vähenes, kuna õigust nad siiski ei saanud. Mõisnikud ostsid iseendale õiguse ning tihti ei usutud seda, mida talupojad rääkisid. Eestis oli väga hea kasvatada teravilja, see oli ka peamine eksportkaup. Halb selle juures oli see, et suure osa viljast pidid talupojad andma Rootsi riigile ja mõisnikele, isegi ikalduse aastal.
Pärast pikka sõdade perioodi rahvaarv küll vähenes, kuid eestlased kosusid rahuajal tublisti ning tänu sisserändajatele, kes omandasid ka eesti keele, olukord paranes. Eestimaa oli jagatud kaheks kubermanguks : Liivimaa ja Eestimaa ning mõlemaid juhtisid kindralkubernerid. Suurt arengut võis näha hariduses, kui loodi praeguse Euroopa üks vanimaid ja parimaid ülikoole, kirjutat esimesed grammatikaraamatud, mille abil eesti rahvas õppis lugema ja kirjutama. Linnade olukord muutus samuti. Õitsema puhkes Narva, positsiooni säilitas ka Tallinn ja kõrgelt kukkus Tartu. Talurahva olukord paranes. Nad pääsesid pärisorjusest ja koormiseid märgiti vakuraamatusse. Rootsi aeg võis küll tunduda ”vana hea ajana” võrreldes sellele eelnenud Saksa ajaga ning järgnenud Vene ajaga, kuid pigem on see siiski müüt kui ajalooline tõde.