Valu (0)

Liikumine
Valu on keha hoiatussignaal
Valu tundmine on selle märk, et meie kehal on midagi viga. Neid signaale tuleb võtta tõsiselt ja valu põhjust tuleb üksikasjalisemalt uurida.
Valu on see, mida me tunneme , kui stimuleeritakse tundlikke närvilõpmeid. Selliseid närvilõpmeid leidub hulgaliselt nahas ja teistes kehaosades. Valusensorid võivad tajuda erinevaid stiimuleid, nagu kuumus, rõhk või väänamine. Nende reaktsioonist lähtuvad signaalid võivad samuti varieeruda. Iga inimene tajub valu erinevalt ja psühholoogilised tegurid võivad taju täiendavalt mõjutada. Valu on üldiselt hoiatusnähuks, et organism on ohus, ülepingutatud või haige.
Valu tugevus
Valu tugevust ei saa mõõta, sest valu tunnetus on erinev. Seetõttu kasutatakse valutugevuse hindamiseks sageli küsimustikke.
Kõige lihtsamaks valu kvantifitseerimise meetodiks on nn visuaalne analoogskaala (VAS). Patsiendil palutakse kirjeldada valu tugevust vahemikus 0–10, kus 0 on valu puudumine ja 10 on talumatu valu. Seda skaalat toetavad tihti täiendavad valutasemete kirjeldused või piktogrammid.
Imikute puhul kasutatakse selle skaala variatsiooni, kus valu tugevuse näitajana kasutatakse diagrammi lapse näost.
Verbaalse kirjelduse skaala
0 valu puudumine 2 kerge valu 4 mõõdukas valu 6 mõõdukas valu 8 raske valu 10 raskeim võimalik valu
Wong-Bakeri grimassi skaala
Tugevuse talutavuse skaala
0 valu puudub 2 võib ignoreerida 4 häirib ülesannete täitmisel 6 häirib keskendumisel 8 häirib põhiliste tegevuste juures 10 voodis lebamine
Teistes küsimustikes päritakse ka kogetud valu asukoha ja valu täpse tunnetuse kohta. Valu tunnetuse täpne kirjeldamine võib aidata haigust diagnoosida. Mõned olukorrad või haigused võivad vajada lähemat analüüsi. Saada on erinevad standardiseeritud küsimustikud, mis aitavad hinnata haiguse raskusastet, hinnates selle mõju elukvaliteedile. Patsientidelt küsitakse, kas nad saavad iseseisvalt teha igapäevatoiminguid, nagu riietumine , duši all käimine jne. Moodsa tehnika abil saab jälgida erinevate ajupiirkondade aktiivsust ja määrata närvirakkude aktiivsust, kuid mitte meetodeid, mistõttu on võimatu kindlaks määrata, kui tugevalt patsient valu tajub
Aktuaalsed õendusprobleemid
Õendustegevus

• Tasakaaluhäired, mis on tingitud lihaste nõrkusest ja lihaste kangusest ehk spastilisusest
  

• Aidata ja julgustada patsienti , et saavutada liikumisvõimalusi, mida tema haigus võimaldab(Sulsenberg (toim.), 2003: 177).
  
• Juhendada ja ergutada patsienti säilitama või parandama oma teovõimet, et ta suudaks igapäevaste toimingutega võimalikult iseseisvalt hakkama saada (Sulsenberg (toim.), 2003: 177).
  
• Soovitada ja õpetada patsiendile erinevate liikumisabivahendite õiget ja otstarbekatkasutamist (Sulsenberg (toim.), 2003: 187-190)
  

• Väsimuse talumisvõime vähenemine, mis on tingitud antud haigusest
  

• Selgitada ja nõustada patsienti, kuidas ta saaks leevendada/vähendada väsimust (Sarnoff, Kosich, 1996: 11).
  
• Soovitada patsiendil teha regulaarselt puhkepause (Sulsenberg (toim.), 2003: 166).
  
• Soovitada patsiendile füsioteraapiat(www.haigekassa.ee)
  

• Vähenenud füüsiline vastupidavus, mis on tingitud lihaste nõrkusest.
  

• Soovitada ning selgitada patsiendile puhkuse vajalikkust ning tähtsust (Sulsenberg (toim.), 2003: 191).
  
• Soovitada patsiendile vastavalt võimetele ning vastupidavusele teha kerget/mõõdukat aktiivsust nõudvaid füüsilisi tegevusi (Sulsenberg (toim.), 2003: 191).
  
• Selgitada patsiendile, et mõõdukas liikumine vastavalt oma võimetele parandab töövõimet ning enesetunnet , aitab ennetada ja leevendada haigusi (Sulsenberg (toim.), 2003: 192)
  

• Depressioon ja enesehinnangu langus, mis on tingitud muutustest, mida toob antud haigus endaga kaasa
  

• Selgitada patsiendile, et antud haigusega kaasnevad masendusperioodid mööduvad üldiselt iseenesest (Ruutiainen: 15)
  
• Julgustada patsienti vastu võtma ka teiste inimeste poolt pakutud toetust, abi ning rääkima ja jagama oma muresid /rõõme teistega (Sanford, Petajan, 1996: 10).
  
• Innustada patsienti kasutama oma sisemist jõudu, et säilitada edasise elu jooksul positiivne enesehinnang (Sanford, Petajan, 1996: 7).
  
• Soovitada patsiendil vajaduse korral pöörduda eriala spetsialisti poole (nt. psühhoterapeut, psühholoog) (Sanford, Petajan, 1996: 7).
  

• Elukvaliteedi langus, mis on tingitud antud haigusega kaasatoovatest muutustest organismis
  

• Selgitada patsiendile, et pärast rehabilitatsiooni plaani koostamist on võimalik saada abi mitmesugustelt riiklikelt asutustelt ja vabatahtlike organisatsioonidelt töökoha taasleidmisel, vajaduse korral on võimalik saada ka rahalist toetust ( Roper , Logan , Tierney 1999: 306).
  
• Soovitada ja innustada patsienti külastama meelelahutuskohti (teatreid, kinosid, kunstigaleriisid, restorane, hotelle ja kirikuid) (Roper, Logan, Tierney 1999: 307)
  

• Innustada patsienti ka puhkusele minemise osas ning teiste samahaigust põdevate inimestega suhtlemise osas (Roper, Logan, Tierney 1999: 307).