Keskpärase magushapu maitsega. Kompotiks väga hea Valmimisaeg Keskvalmiv (augusti lõpus) Tolmuandja Isetolmleja ja üks paremaid tolmuandjaid teistele sortidele. Tema saagikust suurendavad `Edinburgh` ja `Ave` Märkused Hilisevõitu kandealgusega, kuid saagikas, talvekindlus keskmine ’Jubileum’ (2. puul koor vigastatud) Vili suur või väga suur, piklikovaalne, pruunikaspunase värvusega. Viljaliha on valkjaskollane, keskmise tihedusega, mahlane, magus, väga hea maitsega. Luuseeme on lahti. Valmimisaeg septembrikuu algupoolel. Märkused Puu on nõrga– või keskmise kasvuga, pikliku võraga. Väga saagikas. Talvekindlus suhteliselt nõrgavõitu. Iseviljuv. Haiguskindlus on hea. ’Julius’ (2. puu koor pisut vigastatud) Vili Suur, ovaalne, rohekaskollase põhi- ja pruunikaspunase kattevärvusega. Viljaliha kollane, pehme, magushapu. Luuseeme lahtine
50 g võid 2 muna 1,5 tl soola Maitsevariant 1: 2 tl köömneid (eelnev pannil röstimine tugevdab köömnete maitset) Maitsevariant 2: u 3 spl hakitud ürte (peterselli, murulauku, salveid ja münti) ja 2 küünt purustatud küüslauku (maitseained on arvestatud 500 g kohupiima kohta, kui teed 2 väikest sõira, pane veidi vähem) Kuumuta piim keemiseni ja pudenda sinna sisse kohupiim. Hoia kuumana, aga ära keeda!, kuni potti tekib piima asemele valkjaskollane läbipaistev vedelik, mis on vadak. Selleks läheb aega vast mõni minut. Segada pole samal ajal tarvis. Nüüd vala kohupiim marliga vooderdatud sõelale ja lase seal nõrguda 15 min. Sulata potipõhjas või ja lisa kohupiim. Sega hoolikalt, kuni moodustub ühtlane mass. Nüüd lisa soolaga lahtiklopitud munad ja maitseained. Pidevalt segades kuumuta (kuid taas- ära keeda!) umbes 5 minutit. Kasta kauss või sügavam supitaldrik külma veega märjaks ja suru
Jõesilm Jõesilm on maolaadse kehakujuga, esmapilgul angerjat meenutav kala. Rangelt võttes ei kuulugi ta kalade hulka, vaid hoopis sõõrsuude klassi, sest tõelistest kaladest on ta tükk maad madalamal arenguastmel. Suu asemel on tal sarvhammastega imilehter, nahk on soomusteta, pea külgedel on seitse paari lõpuseavasid. Selg ja küljed on metalselt läikivad tumehallid, kõht valkjaskollane. Peale selle pole silmud head ujujad, vaid liiguvad edasi maotaoliselt loogeldes. Võivad kasvada kuni poole meetri pikkuseks ja kaaluda kuni paarsada grammi. Eestis asustab jõesilm pea kõiki Soome lahega seotud jõgesid, kõige silmurikkam on Narva jõgi. Silmu puhul väärib tähelepanu tema iseäralik elukäik ja areng. Ta suundub kudema merest jõgedesse, valides selleks välja kiirevoolulised ja kivipõhjalised kohad. Kudemise
Neid pole kerge katki teha isegi siis, kui selleks soov on. Karukold tundub võrreldes teiste kollaliikidega ka tunduvalt pehmem, sest tema lehed on pehmemad ja suunatud varre tipu suunas. Hea eristamistunnus teistest koldadest on ka pikk valge karvake iga pisikese peenikese lehe tipus. Kasu võib karukollast saada ilma teda oluliselt kahjustamata. Selleks imeallikaks on karukolla eosed, mida on juba ammust ajast kasutatud meditsiinis. Pärast kuivatamist saadakse eostest ülipeeneteraline valkjaskollane pulber. See oli vanasti apteekides levinud imikupulbrina, kuid oli hea ka õrnema nahaga täiskasvanutele. Hea on ta seepärast, et ei ärrita ka kõige tundlikumat nahka. See sobib nii hõõrdunud ja haudunud kohtade kui ka haavade ravitsemiseks. Karukolla kuivanud eostel on haruldane võime mitte kokku kleepuda. Nii on neid kasutatud ravimpillide ja tehnikas metallivalamise vormide katmiseks. Kuna eoste vahele jääb palju õhku, siis on need väga kergesti süttivad ja plahvatusohtlikud
Eoslehekesed tihedad, laskuvad, noorel valged, hiljem kreemikad. Söödav kupatatult. Männiriisikas Kübar punakaspruun ilma ringideta, noorel kumer, hiljem lamenev. Jalg pikk, kübarast heledam, õõnes. Piimmahl püsivalt valge. Eoslehekesed tihedad, otse külgekasvanud pruunikas-valged Söödav kupatatult. Tore riisikas Kübar kollane, limane, serv sisse rullunud, pikkade karvadega. Vigastatud kohad värvuvad lillaks. Jalg valkjaskollane, süvistunud laikudega. Eoslehekesed harvad, laiad ja kollakad. Otse külge kassvanud. Söödav värskelt. Tammeriisikas Kübar hallikaspruun, veidi kleepuv, keskelt nõgus, tumedatest täppidest moodustavate ringidega. Jalg alaosas tumedam. Eoslehekesed tihedad, õhukesed, otse külge kasvanud. Söödav värskelt. Valge riisikas Kübar loodus valge, kleepuv või limane, noorel serv karvane, vanemal paljanev ja õhuke. Keskelt lehterjas.
Juustu sisse tekib süsihappegaas, mis koguneb mullikesteks ja moodustuvad juustuaugud. Värvus kollane Sordid: Emmental, Gruyere, Parmesan, Raclette, Beaufort, Romano Sinihallitusjuust Seda juustu ei kuumutata ega pressita. Vaar lõigatakse väiksemateks tükkideks, vormitakse, nõrutatakse, soolatatakse ja külvatakse hallitusseen ( Penicillium gorgonzola). Juustu sisse süstitakse nõeltega lisaks hapnikku, et hallitusseen saaks paremini areneda. Värvus valkjaskollane, sinisäbruline Sordid: Gorgonzola juust, Rookfoor, Bleu de Bresse, danish Blue, Stilton Rokfoor Pärineb Lõuna- Prantsusmaalt Värvus valge, vänge maitsega, mure ja pisut niiske, roheliste hallitusesoontega juust. Maitselt mahe, muutub süües järjest magusamaks, siis suitsuseks ning lõpuks taandub soolaseks. Juustu valmistatakse lambapiimast, rasva sisaldus ca 7,4 %, valgu sisaldus 5,63% Kasutatakse näiteks magusa suupistena koos tumedate viinamarjadega või
Munemine on privaatne tegevus. -Ökomunad -Eesti kanad munevad 300-320 muna aastas MUNA EHITUS - Koor 11-40% - Munavalge 54- 60% - Munarebu 29-36% KOOR -Paksus 0,3- 0,4 mm -Värvus oleneb kana pigmendist -Mikroskoobilised poorid gaasivahetuseks -Välimine osa on Ca ja Mg soolad, sisemine nahkjas kest - Bakterikindel kiht pinnal munemse järgselt -Koori kasutatakse meditsiinis MUNAVALGE -2 tihedusega - Valkjaskollane - Sisaldab vett 87% - Sisaldab 12% valku ja erinevaid ensüüme Lüspsüüm tagab säilimise, kuid aktiivsus seismisel väheneb - Toores munavalge lõhustab vitamiine - Omastavus ja H2S - Vananedes muutub laialivalguvaks MUNAVALGE TÖÖTLEMINE -Vahustamisel valke stabiliseerivad keemilised sidemed lõhutakse ja tekivad pindkiled - Suhkur soodustab vahustamist ja rasv takistab. MUNAREBU Koostis: -Vesi 50% - Valgud 17% - Rasv 31%
Kännuamplit on lihtne ära tunda niiskuse toimel tugevasti värvi muutva kübara ja pruunisoomuselise jala järgi, millel on selgelt märgatav võru. Kübar on koonusjas, kuid lamenev, läbimõõduks 3 7 cm. On keskpaigast oranzikas, serva poolt hele- kuni valkjaskollane, kogu laias servaosas aga tumedam pruunikas, alati niiske või nõrgalt limane. Värvipiir kuiva ja märja kübaraosa vahel on väga järsk. Jalg, mis on 4 8 cm kõrge ja 0,5 0,8 cm läbimõõdus, on peenike ning sitke, võruga, võrust allpool pruunide soomustega kaetud. Ülalpool rõngast on helepruunikas, allpool rõngast tume- kuni mustpruun
Viljade (käbide) ja seemnete kahjurid (Käbide ja seemnete kahjurid ei ole ohtlikud ebakorrapärane viltjas pahk remmelga võrsel. Paju-pahklest (Aculus tetanothrix) puudele endile, kuid seemnesaagi võivad nad mõnikord hävitada peaaegu täielikult. nööpnõelapea kujulised pahad lehel Nendega peab arvestama seemnete varumisel. Eriti palju putukaid elutseb kuuse käbides). Käbimähkur (Cydia strobilella, on kõige levinum kuusekäbide ja -seemnete kahjur valkjaskollane röövik käbirootsus ), Käbileedik (Dioryctria abietella, üsna tavaline kuuse käbikahjur, tekitab pruune näripurutompe käbidel), Käbipihklane
Tema õied on pisikesed ja vähe silmatorkavad. Nende läbimõõt küünib harva pooleteise sentimeetrini ja värvus on kahvatukollane kuni peaaegu päris valge. Kui põldkannikese õis sõrmede vahele võtta ja teda lähemalt uurida, kasvõi luubi abil, siis tuleb ilmsiks tema ilu. Näete, et ka see väike õis on samasugune nagu suur võõrasema ehk aedkannikese õis. Tema alumisel kroonlehel on olemas ka ilus kannus. Ning õite värvuski ei ole vaid üksluine valkjaskollane: mitmetel kroonlehtedel leidub sageli ka lillakaid laike ja tumedamaid jooni. Umbrohtudele omaselt on ka põldkannikesel hästi arenenud paljunemine. Vahel võib tavaliselt üheaastane põldkannike isegi talve üle elada ja veel teiselgi aastal oma seemneid laiali külvata. Eriti huvitav aga on just enamiku kannikeste seemnete levitamise viis. Nimelt on neil paiskviljad, mis seemnete valmides lähevad järsku väikese krõpsatusega lahti ja lennutavad kõik seemned laiali.
1. poolringjas. Ülkülg kaetud paksu koorikuga, faasis kollakasvalged laigud, mis on noorelt võib olla läikiv. Konsentriliste ümbritsetud kollakasrohelise joonega. 2. ja vagudega, vahel vöödiline, serva alad 3. faasis, muutub mädanenud puit kergeks ja punakaskollakad. Viljakeha ülakülg pehmeks, värvudes valkjaks või kollakaks. pruunikas, hall või must. Seeneliha korkjas, Mädanik enamasti tüve alumises osas. Kasel valkjaskollane. Poorid ümarad suured. põhjustab väärlülipuitu. Eestis levinud, eriti Põhjustab leht ja okaspuude kaskedel, leppadel ja pajudel. Viljakehad on destruktiivmädanikku (segamädanik). Puit aastakümnete vanused ja suurete algul punakas, sellele ilmuvad pikad pruunid mõõtmetega. Must pässik Puutüvele jooned segamini valgete vöötidega. Edasi tekivad ebakorrapärase kujuga mügarikud. värvub puit pruuniks ja 3
saastumise eest, kuid käitlemisel ja transportimisel see tavaliselt hävib. Tasub teada, et määrdunud koorega munast pärast pesemist enam head ja kauasäilivat muna ei saa, sest pesemisega kattev kaitsekile kaob. Kanamuna koore värvus on tavaliselt valge, pruun või kollakas. Kanamunade koore paksus on tänapäeval üldiselt 0,4 mm ja enam. [6; 8.04.2008] Munavalge Munavalge koosneb peamiselt veest ja valkudest. Värvuselt valkjaskollane, muna kogumassist moodustab 54-60%. Keskmiselt on munavalges ligikaudu 87% vett ja kuni 12% valke. Vähesel määral sisaldab ka rasvu, süsivesikuid ja mineraalaineid. Munavalges on ka eriline valk- avidiin. Avidiin ei lase organismil omastada H- vitamiini (biotiini). Toores munavalge on suhteliselt raskesti seeditav, sest selles leiduvad ained pidurdavad seedeensüümide eritumist. Pärast keetmist- praadimist paraneb munavalge seeditavus tunduvalt.
- vili tihke, - normaalse suurusega, - roheline kuni kahvaturoheline värvus. piimküpsuse faas: - vili tihke, - läikiva pinnaga, - koor valkjasroheline, - viljaliha heleroheline. - vilja tihedus väheneb, - suurem osa vilja pinnast roosakas (kollaseviljalistel kollakas), - viljaliha roosa (valkjaskollane), - viljad kõlbavad värskelt tarvitada. täisküpsuse faas: - sordile iseloomulik värvus, - viljaliha konsistents, - maitse. Üleküpsemisel viljade: - värvus tumeneb, - viljaliha muutub vedelamaks, - maitse halveneb. Kaalium 237 mg Fosfor 24 mg Magneesium 11 mg Kaltsium 10 mg
EESTI MAGEVEEKALAD. Klass SÕÕRSUUD Selts silmulised Sugukond silmlased. ( ussitaolised, t täppi) MERISUTT. Ühevärvilised, mustrita. JÕESILM Jõesilm on maolaadse kehakujuga, esmapilgul angerjat meenutav kala. Suu asemel on tal sarvhammastega imilehter, nahk on soomusteta, pea külgedel on seitse paari lõpuseavasid. Selg ja küljed on metalselt läikivad tumehallid, kõht valkjaskollane. Võivad kasvada kuni poole meetri pikkuseks ja kaaluda kuni paarsada grammi. Suurem sõrmejämedune. OJASILM. Väiksem pliiatsijämedune mageveeline. Klass LUUKALAD Selts tuuralised (luukilbid, 4 poiset) TUUR. Esmapilgul meenutab ta natuke haid. Tuura keha ei kata mitte soomused, vaid 5 rida luukilpe, mille vahel on tihedalt väikesi rombjaid plaadikesi. Pea on lamenenud ja koon terav. Pea alaküljel paikneb väike suu. Silmad on pisikesed ja veidi ovaalsed. Saba on samuti
Austraalias kaunis haruldane, ning levinud üksikutes kohtades. Jaanuaris suri kaks inimest neljast Austraalias, kes olid söönud seda (The Fly Angaric menace, 2005). Joonis 2. Valge kärbseseene looduslik leviala (roheline) ja võõrliigina (punane). 1.3.3 Kollane kärbseseen Rohelise kärbseseenega sarnane on kollane kärbseseen (A.citrina (Schaeff.) Pers.), mille kübar (kuni 10 cm) on heledam, enamasti valkjaskollane, kuid mõnikord nõrga roheka varjundiga, tavaliseltebemetest täpiline; jalg rippuva nahkja rõngaga, tupp jala alusel paksu vatja voldina; viljakehad väiksemad;kasvab okas- ja segametsades augustist novembrini, väga sage, kohati massiliselt (Hanso jt. 2000). Austraalias pole. 1.3.4 Pruun kärbseseen Väga sage okasmetsadesaugustist oktoobrini on ka pruun kärbseseen (A. porphyria(Alb. & Schwein.: Fr
Neid pole kerge katki teha isegi siis, kui selleks soov on. Karukold tundub võrreldes teiste kollaliikidega ka tunduvalt pehmem, sest tema lehed on pehmemad ja suunatud varre tipu suunas. Hea eristamistunnus teistest koldadest on ka pikk valge karvake iga pisikese peenikese lehe tipus. Kasu võib karukollast saada ilma teda oluliselt kahjustamata. Selleks imeallikaks on karukolla eosed, mida on juba ammust ajast kasutatud meditsiinis. Pärast kuivatamist saadakse eostest ülipeeneteraline valkjaskollane pulber. See oli vanasti apteekides levinud imikupulbrina, kuid oli hea ka õrnema nahaga täiskasvanutele. Hea on ta seepärast, et ei ärrita ka kõige tundlikumat nahka. See sobib nii hõõrdunud ja haudunud kohtade kui ka haavade ravitsemiseks. Karukolla kuivanud eostel on haruldane võime mitte kokku kleepuda. Nii on neid kasutatud ravimpillide ja tehnikas metallivalamise vormide katmiseks. Kuna eoste vahele jääb palju õhku, siis on need väga kergesti süttivad ja plahvatusohtlikud
- normaalse suurusega, - roheline kuni kahvaturoheline värvus. piimküpsuse faas: - vili tihke, - läikiva pinnaga, - koor valkjasroheline, - viljaliha heleroheline. - vilja tihedus väheneb, - suurem osa vilja pinnast roosakas (kollaseviljalistel kollakas), - viljaliha roosa (valkjaskollane), - viljad kõlbavad värskelt tarvitada. täisküpsuse faas: - sordile iseloomulik värvus, - viljaliha konsistents, - maitse. Üleküpsemisel viljade: - värvus tumeneb, - viljaliha muutub vedelamaks, - maitse halveneb. Kaalium 237 mg Fosfor 24 mg Magneesium 11 mg
Aromaatset sidruniessentsi, mida saadakse sidruniõlist, kasutatakse toiduaine-, parfümeeria- ja farmaatsiatööstuses. (Meensalu,L.; Roosvee,G. 1996:139-141) Pomelo Pomelo on pärit Iisraelist ning on saadud pomelmuusi ja greibi ristamisel. Iisraelis viljeldakse tänapäeval nn jaffapomelot suurtel pindadel ja sellega asendatakse järk- järgult greibi istandusi. Pomelo vili on suurem kui greibil. Koor on väga paks, krobeline, valkjaskollane kuni rohekas ja vilja sisuga tihedalt liitunud. Tavaliselt on sisu helekollane, kuid aretustöö tulemusena on saadud ka heleroosa või valkja sisuga seemneteta vorme. Euroopa turgudel on pomelo seni vähe levinud. Müüakse tükikaubana. Tarbimisküpsust näitab see, kui vilja koor sõrmega vajutades kergesti muljuda annab. Säilib toatemperatuuril kuni 2 nädalat. Toiduks ja tööstuslikuks otstarbeks kasutatakse analoogselt greibiga. Koortes sisalduv õli on hinnatav pagaritööstuses
Mõjub verd vedeldavalt, seega rasedad peaksid koirohust loobuma! 13 ESTRAGONPUJU e. TARHUN Artemisia dracunculus Korvõielised (Asteraceae) Botaaniline iseloomustus kõrge, aromaatne rohttaim VARS sirge, ülaosas harunev, hästi lehistunud LEHT kitsas (kuni 10 mm), lineaalne, tervatipuline ja terveservaline ÕIS valkjaskollane, õied asuvad kerajates õisikutes SEEMNED valmivad seemises Ajalugu Taime algne kodumaa on Lõuna-Venemaa ja Mongoolia stepialadel, kuid tänu ristisõdalastele on ta ka Vahemeremaades kodunenud. Saksa keeles nimetati teda ,,maotaimeks", prantslased kutsusid teda ,,draakonirohuks", sest usuti, et ta ravib maohammustusi Kasvatamine Külvi võib teha otse avamaale. Kasvuruumiks tuleb arvestada 50 80 cm taime kohta. Põua ajal vajab kastmist. Eelistab päikeselist sooja paika
annaabi.ee 
