Väljakutsed Eesti ühiskonna jätkusuutlikusele (arutlus) (1)

Väljakutsed Eesti ühiskonna jätkusuutlikusele
Jätkusuutlikust võib defineerida jätkusuutliku arengu järgi. See on arengutee , mis rahuldab praeguse põlvkonna vajadused ja püüdlused, seadmata ohtu tulevaste põlvkondade samasuguseid huve. Ühiskonna jätkusuutlikus tähendab siis järelikult seda, et kas tulevastel põlvkondadele on jäänud koht, kus elada. Millised on Eesti riigi ehk tulevaste põlvkondade elukeskkonna säilimise suurimad takistused? Esimeseks probleemiks on rahvastiku osakaal. 2010. aasta seisuga on 68,83 protsenti eestlased ja lausa 25,55 protsenti venelased . Kurb seis on pealinnas Tallinnas, kus eestlaste osakaal 2000. aasta rahvaloenduse andmetel oli vaevalt üle poole, 53,7 protsenti. Eriti murettekitav on seis aga Narvas, kus eestlaste osakaal on alla viie protsendi. Siiski leiab statistikast ka head, näiteks 2000. aastal oli eesti keele oskajaid 80,4 protsenti, praeguseks on see kindlasti tõusnud. Eesti kodakondsusega elanike on 2010. aastal 84 protsenti. Võrreldes 2000. aastaga on kodakondsusega elanike arv tõusnud nelja protsendi võrra. Rahvuslik osakaal on küll suur probleem, kuid on näha, et muulased tahavad Eesti kodakondsust, ning õpivad eesti keelt, et riiki sulanduda. Teiseks võib välja tuua suremuse, sündimuse, ning iibe . Alates 1991. aastast on Eestis surnud rohkem inimesi kui sündinud, see tähendab, et iive on olnud negatiivne. Iive langes kuni 1998. aastani, sellel aastal oli olukord eriti keeruline, sest suremus kordaja oli 1,6 korda suurem kui sündivus kordaja. Sellest ajast peale on iive aeglaselt tõusnud. 2009. aastla lähenes sündide surmade vahe juba nullile. Alates taasiseseisvumisest on eestlaste osakaal olnud vahemikus 70-74 protsenti, ning surnute seas 64-68 protsenti. Kui kõik sama moodi edasi areneb, siis on suremuse, sündimuse , ning iibe probleem peagi unustatud. Siiski ei tea kunagi mis olukord aastate pärast on, ning iive võib taas langema hakkata ja seega on see suur jätkusuutlikuse takistaja. Tööjõud ja töötus on kindlasti takistused jätkusuutlikusele. Riik on hädas pensionite ja abirahade maksmisega kuna ei ole piisavalt töölisi, kes maksaks makse. 2010. aastal oli Eestis teises kvartalis 127700 töötut, eelmisest kvartalist on see 9200 inimese võrra vähem. Töötute arv vähenes 9200 võrra, samal ajal suurenes tööga hõivatute hulk aga ainult 5200 võrra. See tähendab, et suur osa ei tööta ikka või on läinud tööle mitteametlikult. See ei ole aga riigile kuidagi kasulik. Statistikaameti uuringut kohaselt lahkus 2007-2009 aastatel Eestist umbes 4500 inimest. Tööjõu väljarännet põhjustab enamasti madal palk. Suurem osa väljarändajtest tuleb siiski Eestisse tagasi, nemad lähevad statistikas kirja sisserändajatena. Kuna enamus eestlasi tuleb tagasi, siis lahkub Eestist aastas umbes 750 töölist. Väljaränne on küll eelnevate aastatega võrreldes vähenenud, kuid on minu arust väikese riigi kohta ikkagi liiga kõrge. Selline väljaränne võib olla kahjulik ühiskonna jätkusuutlikusele. Eestis toodetaks üle 90 protsendi elektri energiast põlevkivist. Põlevkivi jätkub veel umbes sajaks aastaks. Kasutatakse küll alternatiivseid elektri tootmis võimalusi, kuid laialdasemaks tootmiseks on need liialt kulukad ja Eestis ei ole nende jaoks ka kõige paremad tingimused. Näiteks tuumaenergia tootmine läheks Eesti oludes maksma vähemalt 60 miljonit krooni megavati kohta. Veejõujaamal oleks kulu 25-30 miljonit krooni megavati kohta, ning tuulejaamal 14 miljonit krooni. Põlevkivi seadmete uuendamine maksab aga alla 9 miljoni krooni megavati kohta. Seetõttu ei saa Eesti vähemalt lähi aasatel põlevkivi energiast lahti. Eesti on energia valdkonnas küll üks sõltumatumaid riike Euroopas, aga ühe ning lähimate aastasadade jooksul väljasureva energia kasutamine on kindlasti suur risk Eesti jätkusuutlikusele. Niisiis on Eesti riigi säilimise suurimad takistuse rahvastiku osakaal, milles on näha paranemist, siiski ei kao see probleem kunagi. Teiseks probleemiks eestlaste negatiivne iive, mis on asjade samasugusel arenemisel positiivseks muutumas, aga see ei muuda seda vähem tähtsaks probleemiks, kuna ei või teda millale see uuesti langema hakkab. Töötus ja tööjõud on samuti takistus. Energia on küll olemas umbes sajaks aastaks. Mis saab aga edasi?