Vaimse iseolemise mõttekus (1)

Kärt Kuivjõgi
12a
Vaimse iseolemise mõttekus
Tõesti pime on see maailm,
vaid väheste pilk on selge.
Vaid vähesed tõusevad taevasse
nagu püünisest vabanenud linnud .
(174 Dhamapada)
Inimene on kaasasündinud uudishimulikkusega, sooviga teada saada, miks on midagi just nii. Tahetakse teada elamise , sünni ja surma põhjust. Kas oleme üldse olemas või on see vaid kui unenägu, millel ei paista lõppu olevat?
Väike imik vaatab maailma sündides ringi, kasvades ta uurib pea igat asja, mis köidab ta pilku. Varsti päritakse vanemate käest kõike. Miks kell tiksub ja millal päike tõuseb ja kust. Pisike inimene, ise veel õieti teadmata miks, uurib ümbust ja seda, kuidas asjad maailmas toimuvad. Inimene oma arenguteel omanadab järjest rohkem uusi teadmisi ja elu seaduspärasusi. Saades teada, et üks pluss üks on kaks järgneb küsimus, aga palju oleks selle korrutis.
Inimene käib ühe suure osa oma elust koolis. Algul õpitakse põhitõdesid ja peale seda minnakse süviti edasi raskemate asjade juurde. Paljude jaoks sellest aga ei piisa. Loetakse palju filosoofilisi raamatuid, piiblit, uuritakse erinevaid maailmavaateid, et leida elu mõte. Loodetakse leida kõik vastused enese täiendamise teel- ehk on kõik kuskil juba kirjas.
Sageli ei piisa aga õppimisest, et leida enda jaoks seda nn üht ja ainust tõde. Faust oli läbi uurinud mõtte-,arsti- ja õigusteaduse kui ka Uue ja Vana seaduse, saanud doktoriks, kuid see, mida ta ei teadnud jäi samaks. Ta soovis teada, kuidas aidata inimsugu, tahtes näidata neile teed õigema, parema poole. Suures soovis viia oma teadmised kõrgemale tasemele sõlmis ta lepingu kurja endaga, Mefistotelesega. Faustile lubati täita kõik tema soovid, kuid Mefistoteles ka kõigi oma püüdlustega ei suutnud anda talle seda, mida ta vajas.
Faust vajas teadmist, mis annaks talle oskuse saavutada, midagi enamat ühiskonnas. Ta tahtis leida elu mõtte, aga selle suutis ta enda jaoks selgeks saada alles siis, kui ta suutis leida kõik põhjused endas, mitte väljaspool. Avastades selle, et iga inimene saab teha valiku hinges , kas ta on vaba ja õnnelik. Loota ei saa, et meeleseisundit suudaks muuta keegi peale enda.
Sageli ollakse elumõtte otsinguil unustatud peamine, see, et tuleks elada õnnelikult ja teistele head tehes, sest ainult nii saab saavutada ülimuslikud teadmised. Tuleks loobuda otsinguist ja tunnistada, et ei oldagi kõige targemad ning vastused küsimustele võivad märkamatult pinnale kerkida. Vaadates enda sisse, mitte jälgida teisi ja neid kritiseerides saavutatakse teadmised.
Tihti arvavad vanad, juba eakad ilmakodanikud, et nemad ongi tarkuseallikad. Noored peaksid küsima nendelt nõu ja põhjuseid millegi juhtumise kohta. Kas ikka teadmised on need, mille olemasolus saab kindel olla vaid, kuna sa oled kauem elanud? Ilmselt osade puhul see ka kehtib, aga siiski, asjatuuma leidmine milleski , peitub eelkõige haromoonia saavutamises endaga.
Otsinguil leitakse palju vanu elutõdesid, mis sageli erinevad üksteisest kardinaalselt. Kristlased usuvad, et peale surma läheb inimene kas põrgusse või taevasse. Indias leitakse, et elu kooseb ümbersündide jadadest, mis lõpeb nirvaanasse jõudmisega. Egiptuses paigutatakse surnu hauakambrisse, kus ta ootab jõudmist teispoolsusse, kaasa pannakse ka kogu tema varandus.
Vaadates asja sügavuti, jõuatakse nirvaanasse siis, kui ollakse saavutatud maal täislikkus, mis peitub selles, mida sa oled teinud oma elu jooksul. Nii hea kui ka halb võetakse kaasa teise ellu. Taevasse ja põrgusse minejad selgitatakse välja nende tegude põhjal. Elu mõtte leiad teiste õnnelikuks tegemises ja selles, kuidas aidata ühiskonda. On siis kõik baseerumine vaid kurjuse võitmises ja selle alla surumises endas?
Kui minna mööda tänavat ja küsida mõne kodutu käest, mis on tema tänase päeva eesmärk, siis ilmselt võib kuulda sealt vastust, et leida midagi, mis kõlbaks süüa ja leida enne öö ja külma saabumist mõni koht, kust saaks sooja. Samas kui küsida seda sama mõnelt rikkurilt siis kuuleme sõnu, üritan varandust börsil kasvatada. Elu ja selle püüdlused on sageli väga erinevad. Ehk peitub siis ka olemise mõttekus inimeste jaoks erinevas kohas.
Ilmselt ei leia keegi täpset definitsiooni, mis on elu. Aga kas ongi vaja seda teada? Parem ongi üritada leida ja saavutada seda teadmist ja mitte kunagi selleni jõuda. Saavutades kõik teadmised ei ole meil enam midagi tahta ja soovida . Mis teha siis, kui sul on olemas kõik , et ei olegi enam, mille poole püüelda.
Milleks püüeldakse selle poole, et leida see iseolemise mõte? Igal inimesel on see ilmselt lihtsalt kaasasündinud, seda ei saa nii kergelt ära kaotada. Samas peaks see olema kasulik, sest selle käigus õpitakse ennast tundma, leitakse hingeline tasakaal ning eesmärk, miks tõusta iga hommik ülesse. Selliselt oma vaimse tervise eest hooltkandmine ei ole raske, selleks peaks olema kõigil aega.
See kõik on vajalik selleks, et inimene ei ümbritseks ennast viimaks vaid müüridega, sest kui ta elab vaid, rutiinis hakkab ta seda vihkama , elu muutub vanglaks. Trellid on valik, mida saab teha lihtsalt, sest kõigil on võimalus valida. Tahtmise korral suudetakse ületada kõik takistused, tunda rõõmu isegi igapäevastest toimingutest ja kohustustest. Elu nn pogris ei ole väärt midagi, tuleks nautida päeva, nagu see oleks sinu viimane.
Mis saab siis, kui kõik muutub mõttetuks, sest ei leita vajadust elamiseks? Pähe võivad tulla veidrad mõtted enesetapust või veel hullem, soov teisi mõrvata. Seda saab ilmselt vältida vaid sellega, kui saavutatakse hingeline rahu. Kuid selleni jõudmine eeldab soovi elada, armastada , vihata ja eelkõige iseenda austamist ning tunnustamist.
Vaimse iseolemise mõttekus peitub peamiselt selles, et leitaks soov elamiseks ja kõigeks, mis sellega kaasneb. Vajalik on leida sisemine rahu, jõuda endaga leppimiseni, sest nii on võimalik saada õnnelikuks, aga kas see ei peakski olema kõige tähtsam. Jõudes hingelisse tasakaalu tundub kõik helgem, isegi külmas paduvihmas jooksmine.