Fausti essee (0)

Kristel Sepp
„Hea ja halb käivad käsikäes“
J.W. Goethe „ Faust “
Raamatu algusest peale on näha, kuidas hea ja halb ehk Issand ja Mefistofeles suhtlevad omavahel ja üllataval kombel suhtub jumal kuradisse isegi üsna inimlikult. Kogu teose vältel on teemaks see, kuidas ka kõige paremat soovides võib siiski juhtuda midagi katastroofilist. Inimene võib oma otsinguil teelt eksida, sest eksimine on inimlik ning Issand oma ütluses „Kes otsib, ikka eksib teel“ kinnitab seda väidet. Faust küll eksib teelt, kuid lõpuks saab ta siiski taevasse ja seetõttu kaotab Mefistofeles kihlveo jumalale . Kuigi Faust oli erakordselt tark ja austatud mees, oli ta elus pettunud, soovis surra ning just see ajendas teda Mefistofelesega saatanlikku kokkulepet sõlmima.
Hea ja halva võitluse kujutamine on igipõline teema raamatute kirjutamisel ja seda kasutas ka Goethe käesolevas raamatus. Proloog taevas on lugejale heaks sissejuhatuseks, sest seal räägivad Issand ja Mefistofeles Faustist ja sõlmivad omavahel kihlveo, kus Issand usub siiralt, et Faust leiab lõpuks õige tee just tema teenimiseks, kuid Mefistofeles on vastupidiselt jällegi kindel, et Faust lõpetab põrgus tema reel . Raamatu lugejale on see prololoog raamatu üldise teema tutvustuseks, mis aitab lugejal kõike järgnevat paremini mõista. Issand ja kurat on kogu inimkonna vältel sümboliseerinud meile head ja halba. Samas, isegi kui Issand ja kurat mõtlevad erinevalt, siis nende kihlveo sõlmimine ja üleüldse nende omavaheline suhtlemine näitab irooniliselt, kuidas hea ja halb käivad tegelikult alati käsikäes.
Esimesest osast saame lugeda kuivõrd haritud mees Faust oli, kuid sellegipoolest õnnetu ning elus pettunud. Terve oma elu oli ta õppinud ja püüdnud inimesi aidata oma arstivõimetega, kuid keskikka jõudes avastas ta, et ta oli kogu oma elu õppimisele pühendanud, tal polnud perekonda ja ta elus puudus õnn. Faust jõudis enda sisimas järelduseni - tarkusest ei piisa, et olla õnnelik. Selle tõttu langes raamatu peategelane sügavasse masendusse ja tal tekkisid enesetapumõtted. Fausti lugu on piltlikult näide sellest, kuidas karjäär ning töö ei tee veel kedagi õnnelikuks. Ühest küljest oli ju tema elu imeline , kuna ta oli tark ja austatud mees, aga teisest küljest jällegi äärmiselt kurb ja üksildane, sest tal polnud ei naist ega lapsi.
Ahastuses olles sõlmis Faust Mefistofelesega kokkuleppe, milles too lubas täita kõik tema soovid. Faust omakorda tõotas kuradile, et kui too suudab ta tõesti elu nautima panna ja ta saab õnnelikuks, siis saab Faustist teises ilmas tema teener. Seda kihlvedu sõlmides oli Faustil sisimas lootus, et äkki leiab ta kuradi abiga õnne, kuid samas oli ta ükskõikne lubaduse suhtes, millega end põrgusse orjaks määras. Fausti jaoks oli kõige olulisem kogeda õnne, mõtlemata sellele, mis teda hiljem ees ootab. Siin ongi ilmekalt välja toodud teose põhimoraal, et pole head ilma halvata.
Juba üsna varakult kaldus Faust õigelt teelt kõrvale. Alates sellest hetkest, kui Mefistofeles võimaldas tal nõia juures ligi kolmkümmend aastat nooremaks muutuda, algas Fausti keeruline õnneotsingute teekond, mis oli rajatud valedele otsustele. Kohe peale noorenduskuuri nõia juures kohtas Faust Margaretat, kellesse ta hiljem armus . See oli keelatud armastus, mis tõi häda kaela nii tüdrukule kui ka tema perekonnale . Kõik Margareta pereliikmed surid Fausti isekuse ja Mefistofelese kavaluse tõttu, tüdruk jäi väljaspool abielu rasedaks ning seetõttu sai ta ühiskonna karmi hukkamõistu osaliseks , sest selline tegu oli tol ajal tabu. Hullumeelsuse äärel olles tappis Margareta oma vastsündinud lapse ja sattus selle kuritöö eest vangi. Juhtunu Margareta ja tema perega näitas, kui valele teele Faust oli sattunud. Oma õnne nimel oli raamatu peategelane nõus isegi inimese tapma , mida ükski korralik usklik inimene ei oleks teinud. Paraku oli Faust armastusest pimestatud ning ei mõistnud, et soovides saada õnnelikuks ja olla armastatud , hävitas ta lõpuks ühe noore naise elu.
Õnneks on ütlus, et eksimine on inimlik ja andestamine jumalik ka selles raamatus äratuntav. Seda tõestab meile fakt, et kuigi Faust satub valele teele korduvalt, nagu näiteks Helena vaimuga last saades , siis surres saab ta siiski oma patud andeks, sest surivoodil kahetseb ta neid sügavalt. Lisaks näitab Issanda suhtumist inimese ekslikusse tema ütlus proloogis „Kes otsib, ikka eksib teel“, mis väljendab kõnekalt, et ükski inimene ei saagi olla ideaalne ja eksimatu. See tsitaat raamatus on täpselt Fausti otsingute kohta, kes üritas Mefistofelese abiga leida kõikjalt õnne ning sealjuures kaotas igasuguse reaalsusetaju ja hakkas tahtma aina võimatumaid asju nagu näiteks tema soov saada tuttavaks Trooja Helena vaimuga. Kuigi Faust sai hakkama paljude vääritute tegudega, mis olid kristlastele keelatud, oli jumal tema vastu armuline, andestas talle ta patud ning Faust pääses lõpuks ikkagi taevasse. Seega kaotas Mefistofeles kihlveo Issandale, sest Faust jäi südames siiski jumalale truuks ning kahetses oma tehtud tegusid , nagu õigele kristlasele kohane. Hea võidutses ning kuri jäi taaskord pika ninaga.
Goethe Fausti üheks läbivamaks teemaks ongi hea ja halva võitluse kujutamine. Raamat sisaldab ohtralt näiteid sellest, et ei ole olemas üht ilma teiseta, mis on samamoodi mõistetav tänapäevalgi ning seetõttu on lugejal selle teemaga kerge haakuda. Fausti rängad eksimused õnneotsinguil näitavad, et inimene on sageli valmis heade asjade nimel korda saatma palju kurja, mis teda ennast ja tema lähedasi tegelikult veelgi õnnetumaks teevad.