Väike Prints (1)

Katkend „Väikesest Printsist“
Viiendal päeval selgus mulle väikese printsi elu saladus . Ilma igasuguse keerutamiseta küsis ta minult :
„Kui lammas sööb põõsaid, siis sööb ta ka lilli?“
„Lammas sööb kõike, mis ette juhtub.“
„Isegi lilli, millel on okkad?“
„Jah, isegi lilli, millel on okkad.“
„Aga milleks need okkad siis on?“
„Okastest pole mingit kasu, see on lilledest lihtsalt õelus.“
„Oh!“
Aga väikese vaheaja järel sõnas ta mulle mingi jonniga:
„Ma ei usu sind! Lilled on õrnad. Nad on lihtsameelsed. Nad kaitsevad ennast nagu oskavad. Nad arvavad , et okastega on nad hirmuäratavamad… Või sina arvad , et lilled…“
„Ah, ei, ei! Ma ei arva mitte midagi! Ütlesin, mis parasjagu pähe tuli. Mul on siin praegu tõsised asjad käsil!“
Ta vaatas mulle hämmastunult otsa.
„Tõsised asjad!“
Ta nägi mind, nagu ma olin, haamer käes, sõrmed õlist mustad, kummardumas mingi asja kohale, mis paistis talle väga inetu.
„Sa kõneled nagu suured inimesed!“
See tegi mulle natuke häbi. Tema aga jätkas halastamatult:
„Sa ei tee üldse vahet… ajad kõik segi!“
Ta oli tõepoolest väga ärritatud. Ta raputas tuule käes oma üleni kuldseid juukseid. Tean üht planeeti, kus elab punase näoga härra. Ta ei ole kunagi lilli nuusutanud. Ta ei ole kunagi tähti vaadanud. Ta ei ole kunagi kedagi armastanud. Ta pole kunagi muud teinud, kui ainult arvutanud. Ja terve päeva kordab ta nagu sinagi: „Mina olen tõsine inimene! Mina olen tõsine inimene! Ja ajab end uhkusest puhevile. Kuid see ei ole inimene, see on seen !“
„Mis asi?“
„Seen!“
Väike prints oli nüüd vihast juba täitsa kahvatu.
„Juba miljoneid aastaid valmistavad lilled okkaid. Juba miljoneid aastaid söövad lambad ikkagi lilli. Kas see pole siis mitte tõsine asi uurida, miks lilled näevad nii palju vaeva, et endale okkaid valmistada, millest neil kunagi mingit kasu ei ole? Kas siis lammaste ja lillede sõda polegi tähtis? Kas see pole mitte tõsisem kui mõne punase näoga härra rehkendused? Ja kui mina tunnen ühtainsat lille maailmas, mis ei kasva kusagil mujal kui ainult minu planeedil, ja kui üks väike lammas võib selle ühekorraga hävitada, lihtsalt niisama, ühel ilusal hommikul , ilma et isegi teaks , mis ta teeb – kas see siis ei olegi tähtis?“
Ta ei osanud enam midagi öelda. Äkitselt puhkes ta nutma. Öö oli saabunud. Olin oma tööriistad käest langeda lasknud. Kui tühine näis mulle nüüd haamer, mutter, janu ja surm. Ühe tähe peal, ühel planeedil, minu planeedil, Maa peal on väike prints, keda peab lohutama! Võtsin ta sülle. Kiigutasin teda kätel. Ütlesin talle: „Lill, keda sa armastad , ei ole hädaohus… Joonistasin talle suukorvi, sellele sinu lambale… Joonistan soomusrüü sinu lillele… Joonistan…“ Ma ei teadnud enam, mida öelda. Tundsin ennast väga saamatuna. Ma ei teadnud, kuidas talle läheneda, kuidas tema juurde jõuda. Pisaratemaa on ju nii salapärane.