3. Mille röövis kahe esimese joonistuse ebaõnnestumine raamatu autorilt? Mida ta otsustas peale seda tegema hakata? Kahe joonistuse ebaõnnestumine röövis autorilt julguse midagi joonistada. Ta otsustas peale seda õppida lennukeid juhtima. 4. Kuidas suhtus autor suurtesse inimestesse? Autor arvamus suurtest inimestest oli, et nad on igavad, ei saa ise millestki aru ning neid huvitavad ainult numbrid. 5. Millise lambapildiga jäi Väike Prints rahule? Väike Prints jäi rahule pildiga, kus oli kujutatd kasti, mille sees lammas elas. 6. Milline oli Väikese Printsi kodu? Kirjelda! Väikese Printsi koduks oli asteroid, mis oli pisikene. 7. Miks ajas mõte elevandikarjast Väikese Printsi naerma? Mõte elevandikarjast ajas Väikese Printsi naerma, sest ta kujutas ette neid üksteise otsa laotuna. 8. Mis võis Väikese Printsi planeedil juhtuda ahvileivapuu seemnetega?
Teised sunnivad mind maa alla ronima! Sinu jala astumine kutsub mind oma urust välja otsekui muusika. Nüüd aga vaata! Näed seal viljapõldu? Mina leiba ei söö! Viljast pole mulle mingit kasu. Sellest on väga kahju! Sinul aga on kullakarva juuksed. Oleks imetore, kui sa mu taltsutaksid. Kuldne vili meenutaks mulle sind. Ja ma armastaksin tuule sahinat viljas..." Rebane jäi vait ja vaatles kaua väikest printsi. "Palun taltsuta mind," ütles ta siis. "Kangesti tahaksin," vastas väike prints, "ent mul pole kuigi palju aega. Mul on vaja endale sõpru leida ja paljusid asju tundma õppida." "Tuntakse ainult neid asju, mida taltsutatakse," ütles rebane. "Inimestel pole enam aega midagi tundma õppida. Nad ostavad kõiki asju valmis kujul kaupmeeste käest. Ja kuna ei ole kaupmehi, kes sõpru müüksid, siis polegi inimestel enam sõpru. Kui tahad endale sõpra, siis taltsuta mind!" "Mis tuleb selleks teha?" küsis väike prints. "Tuleb olla väga kannatlik," kostis rebane.
sõrmed sasimas tütre juukseid. LJUBOV: Sa võid tugevamini sügada. (Varenka tuleb tagaaiast, vääksuv laps süles. Temaga koos Tatjana, lükates tühja lapsevankrit, ja Aleksandra, kes nende ümber suure osavõtlikkusega tiirutab. Kõik kolm suunduvad toa poole.) ALEKSANDRA: Sa ei pea minema tuppa last toitma, me ütleme sulle, kui keegi tuleb. VARENKA: Sa oled üks väike ahne poiss! ALEKSANDRA: Las ma proovin natuke, Varenka! TATJANA: Ära ole loll! Kuidas sa saaksid... ALEKSANDRA: Ise oled loll! Ma lihtsalt tahtsin teada, mis tunne see on. (Varenka viib lapse majja. Aleksandra läheb temaga kaasa. Tatjana võtab vankrist korvi karusmarjadega, siis märkab, et võrkkiigest tõuseb piibusuitsu. Hiilib vargsi kiige juurde. Varvara tuleb tuppa, kann käes.) VARVARA: Kuhu see Mihhail läks
siiski tigedaks rünnakuks seltskonnale, mida oli vaja jõudsasti tagasi lüüa. Seda tehti muidugi kaude: minu tükk laideti kunstilisest küljest kirglikult maha. Nüüdsuses ei ole säherdune vihastus ühe kirjandusliku toote üle enam hästi mõistetav, kuigi autor on sotsialist, ent tolleaegne mentaliteet, eriti väikekodanlikus Tartus, oli teine: sotsialisti vihati niisuguse naiivse, ürgtundelise vihaga, otsekui oleks senini ustud, et väike, vaikne Eesti jääb "sotsialismi pahest" igavesti puutumata. Kes mäletab Vene esimese revolutsiooni päevi Tartus, teab, mäherduse üleoleva põlgusega maha muiati nende põrunud väetikeste peale, kes tahtsid vene despotismikolossi jalult paisata. Tegelikult oli meie kodanlik rahvuslus revolutsiooni vastu, ehk küll temagi vajas hädasti teatud vabadust; sümpatiseeriti platooniliselt üksnes
" Stiiv-Maikel oli vara välja läinud ja ma kasutasin juhust. Ma hiilisin enda tuppa, võtsin raha ja panin spordikotti, otsisin mõned riided ka kaasa. Ma võtsin vannikapist blondeerivat juuksevärvi ja käärid, ma lõikasin oma punakaspruunid pikad lokkis juuksed poisipeaks ja blondeerisin ära. Kui ma olin saanud oma valepassi kätte, läksin lennujaama. Seal oli riidekauplusi ka. Ma ostsin veel riideid kaasa. Otsustasin sõita Plokseri saarele, keset Vaikset ookeani. See saar oli ilus ja väike. Mul oli aeg minna lennukile. Ma sisenesin lennukisse ja otsisin endale koha 515A, mis oli märgitud mu piletile. See oli aknaalune iste. Ma seadsin end mugavalt sisse. Kolme päeva pärast olin ma kohal. Ma väljusin lennukist. Vaatepilt oli vapustav! Kenad väiksed majad, lopsakad taimed, ümberringi meri ja liivane rand. Üürisin endale ranna äärde väikese maja. Seal oli väga hea ola! Kuid ma tundsin oma laste ja Stiiv-Maikeli järele puudust. Ma turgutasin end rannas
paljastavaile avaldustele ahvatleda. Nagu paljud teised lihtsameelsed hinged, nii oli ka tädi Polly endast sel meelitaval arvamusel, et tal on annet peeneks, salapäraseks diplomaatiaks, ja ta armastas oma kõige läbipaistvamaid sepitsusi sügava kavaluse imedeks pidada. «Tom, koolis oli kaunis palav, eks olnud?» «M-j ah.» «Väga palav, eks?» «M-jah.» «Kas sul ei tulnud tuju suplema minna, Tom?» Tomi läbistas väike kartus, mingisugune ebameeldiv kahtlus. Ta uuris tädi Polly nägu, kuid see ei öelnud talle midagi. Niisiis ütles ta: 11 «Ei, hm -- noh, mitte just väga.» Vana daam sirutas käe, katsus Tomi särki ja sõnas: «Aga praegu sul polegi liiga soe.» Ja tal oli hea meel, et ta oli avastanud, et särk oli kuiv, ilma et keegi oleks aru saanud, et ta just seda oligi teada tahtnud. Kuid Tomil oli nüüd selge, kustpoolt tuul puhub. Niisiis ennetas ta tädi arvatava järgmise käigu.
pärast kokku puutunud teises kohas, teistel oludel. Siis kustus see mälestuses alal hoidunud imeline naeratus ja ta ei leidnud teda enam kogu linnas. Niisugune oli see linna naise esimene naeratus. ,,Mis on, noormees?" küsis punase habemega mees, kes lamas rõõtsakil letil ja ajas paari talumehega juttu, kel olid leivakotid lahti ja sõid. ,,Soovite tuba?" ,,Oleks palunud küll, kui võimalik," vastas Indrek ja tundis äkki nälga. ,,See väike," ütles punahabe tüdrukule, kes jällegi Indrekule otsa vaadates naeratas ja ta ühes kastiga enesega kaasa vedas. ,,Kolmkümmend ööpäev!" hüüdis punahabe kastitalujaile järele. See oli määratud Indrekule, aga tema kõrvust lipsasid sõnad tähelepanematult mööda. Üksi jäänud, võttis Indrek kasti ümbert nööri, avas kaane ja otsis ligivõetud söögipoolise välja, et keha kinnitada. Kõike seda tegi ta nagu poolunes ja ülepeakaela, sest teda valdasid mõtted
Sissejuhatav tegevus lõpetab laste eelmised tegevused, fookustab laste tähelepanu, alustab keeleõppetegevuse rütmi ja kinnistab õpilase-õpetaja-keskkonna vahel kuju- nenud suhtlemismustrit. Heaks tegevuse alustamise võtteks on hommikuring. · Lapsed ja õpetaja istuvad vaibal või seisavad koos ringis. Kõik lapsed tervitavad üksteist sõnadega ja kättpidi. Harjutustes ja mängudes on hea kasutada pehmet palli, mida üksteisele edasi antakse. Kuna laste sõnavara on väike, võib igaüks öelda oma nime või mõne eestikeelse sõna, mida ta teab. Teised võivad seda kor- rata. · Õpetaja ja lapsed istuvad ringis ja plaksutavad rütmi: Kes on täna meiega? Vova on täna meiega! Kes on täna meiega? Liisa on täna meiega! Küsivad ja vastavad kõik lapsed ja õpetaja. Algul loeb üksnes õpetaja, kuid peagi hakkavad lapsed jul- gelt kaasa lugema. Kui kõik lapsed loevad algusringi salmi kaasa, valib õpetaja uue algussalmi või laulu.
Kõik kommentaarid