"Väike prints" Antoine de Saint-Exupery (7)

Katkendid "Väikesest printsist"
Antoine de Saint-Exupery
"Miski ei ole täiuslik," ohkas rebane .
Siis aga tuli ta oma mõtte juurde tagasi: "Minu elu on üksluine. Ma pean jahti kanade peale, inimesed peavad jahti minu peale. Kõik kanad on ühesugused, kõik inimesed on ühesugused. Oleks nagu igavavõitu. Aga kui sa mu taltsutaksid, siis täituks mu elu otsekui päikesepaistega. Õpin tundma sammude kaja , mis kõigist teistest erineb. Teised sunnivad mind maa alla ronima! Sinu jala astumine kutsub mind oma urust välja otsekui muusika . Nüüd aga vaata! Näed seal viljapõldu? Mina leiba ei söö! Viljast pole mulle mingit kasu. Sellest on väga kahju! Sinul aga on kullakarva juuksed. Oleks imetore, kui sa mu taltsutaksid. Kuldne vili meenutaks mulle sind. Ja ma armastaksin tuule sahinat viljas..." Rebane jäi vait ja vaatles kaua väikest printsi .
"Palun taltsuta mind," ütles ta siis.
"Kangesti tahaksin," vastas väike prints , "ent mul pole kuigi palju aega. Mul on vaja endale sõpru leida ja paljusid asju tundma õppida."
"Tuntakse ainult neid asju, mida taltsutatakse," ütles rebane. "Inimestel pole enam aega midagi tundma õppida. Nad ostavad kõiki asju valmis kujul kaupmeeste käest. Ja kuna ei ole kaupmehi, kes sõpru müüksid, siis polegi inimestel enam sõpru. Kui tahad endale sõpra, siis taltsuta mind!"
"Mis tuleb selleks teha?" küsis väike prints.
"Tuleb olla väga kannatlik," kostis rebane.
"Kõigepealt istud minust veidi eemale, vaat nii, rohu peale. Ma vaatan sind silmanurgast ja sina ei ütle mulle mitte midagi. Keel on arusaamatuste allikaks. Kuid iga päev võid sa istuda natukene lähemale..." Järgmisel päeval tuli väike prints uuesti.
"Oleks parem, kui oleksid tulnud samal ajal,"ütles rebane. "Kui tuled näiteks pärastlõunal kell neli, siis hakkan end juba kella kolmest saadik õnnelikuna tundma. Iga minutiga tunnen ma end ikka õnnelikumana. Kella nelja ajal muutun juba rahutuks ja murelikuks - nii ma avastangi, mis õnn väärt on! Aga kui sa tuled ükskõik millal, siis ei tea ma, mis kella ajal oma südant valmistada... On vaja kinni pidada traditsioonidest."
Väike prints ja kuningas asteroidilt 325 ( 1 katkend )
I
Väikese printsi planeet asus asteroidide 325, 326, 327, 328, 329 ja 330 piirkonnas. Nii ta siis alustaski nende külastamisega, et endale tegevust leida ja õppida.
Esimesel neist elas üks kuningas. Purpurisse ja hermeliini rõivastatuna istus ta uhkelt väga lihtsal, kuid ometi majesteetlikul troonil.
"Ahaa! Seal on ju üks alam!" hüüdis kuningas, kui ta väikest printsi märkas.
Väike prints aga mõtles endamisi:
"Kuidas ta küll võib mu ära tunda, kui ta mind veel kunagi näinud pole?"
Ta ei teadnud , et kuningate jaoks on maailm väga lihtne. Kõik inimesed on neile alamad .
"Tule lähemale, et ma sind paremini näeksin," ütles kuningas, kes oli väga uhke sellele, et oli kellegi kuningas.
Väike prints otsis silmadega kohta, kuhu istuda, kuid terve planeet oli täis uhket hermeliinmantlit. Nii ta jäigi püsti seisma, ja kuna ta oli väsinud, siis ta haigutas.
"Haigutamine kuninga juuresolekul käib etiketi vastu," ütles ainuvalitseja. "Ma keelan sul haigutada!"
"Ma ei saa sinna midagi parata," sõnas väike prints segaduses. "Tulen pikalt reisilt ja ma pole maganud..."
"Sel juhul," ütles kuningas, "käsin sul haigutada. Ma pole juba aastaid kedagi haigutamas näinud. Haigutused on minu jaoks väga huvitavad asjad. Noh! Haiguta veel kord! See on käsk."
"See ajab mulle hirmu peale... Ma ei saa enam ..." pomises väike prints üleni punastades.
"Hm! Hm!" kostis seepeale kuningas. "Siis ma käsin sul vahel haigutada ja vahel ..."
Ta pobises veel natukene ja paistis pahane olevat.
Kuningas pidas kõige tähtsamaks seda, et tema autoriteeti austataks. Ta ei kannatanud sõnakuulmatust. Ta oli piiramatu ainuvalitseja. Aga kuna ta oli väga hea, siis andis ta ainult mõistlikke käske.
"Kui ma käsiksin üht kindralit," lausus ta ladusasti, "et ta ennast merelinnuks moondaks, ja kui see kindral minu sõna ei kuulaks, siis poleks see mitte kindrali süü. See oleks minu süü."
"Kas ma tohin istuda," küsis väike prints kartlikult.
"Käsin sul istuda," vastas talle kuningas ja tõmbas majesteetlikult oma hermeliinmantli hõlma natuke koomale.
Väike prints oli aga väga hämmastunud. Planeet oli imepisike. Mida see kuningas küll valitseda võis?
"Teie kõrgus, " ütles ta kuningale , "andestage, kui ma teilt midagi küsin ..."
"Käsin sul mind küsitleda," sõnas kuningas.
"Teie kõrgus... mida te valitsete?"
"Kõike," kostis kuningas suures lihtsameelsuses.
"Kõike?"
Kuningas osutas tagasihoidliku liigutusega oma planeedile, teistele planeetidele ja taevatähtedele.
"Kõike seda?" küsis väike prints.
"Kõike seda," kostis kuningas.
Ta polnud mitte ainult piiramatu ainuvalitseja, vaid ka maailmavalitseja.
"Ja tähed kuulavad teie sõna?"
"Aga muidugi," ütles kuningas. "Nad kuulavad otsekohe minu sõna. Korralagedust ma ei kannata."
Väike prints pani nii suurt võimu väga imeks. Kui see oleks olnud tema päralt, siis oleks ta võinud vaadata mitte ainult neljakümmend kolme päikeseloojangut ühe päeva jooksul, vaid seitsetkümmet kahte, või siis sada, või isegi kahtsada päikeseloojangut päevas, ilma, et tal oleks tarvitsenud oma tooligi nihutada! Ja kuna ta tundis ennast natuke kurvana, mõeldes oma väikesele mahajäetud planeedile, siis võttis ta julgust ja palus kuningat osutada talle heldust:
"Tahaksin näha üht päikeseloojangut!... Tehke mulle seda rõõmu... Käskige päikesel looja minna..."
"Kui ma käsiksin ühel kindralil liblika kombel õielt õiele lennata, tragöödiat kirjutada või siis merelinnuks moonduda, ja kui see kindral minu käsku ei täida, kes on siis süüdi, tema või mina?"
"Teie," lausus väike prints kindlalt.
"Täpselt. Igaühe käest tuleb nõuda seda, mida ta anda võib," jätkas kuningas. "Võim põhineb mõistusel. Kui sa käsid oma rahval minna ja ennast merre heita, siis teeb ta revolutsiooni. Mul on õigus nõuda sõnakuulmist, sest minu käsud on mõistlikud."
"Aga minu päikeseloojang?" tuletas väike prints kuningale meelde, sest ta kunagi ei unustanud küsimust, mille ta kord oli esitanud .
"Saad oma päikeseloojangu. Nõuan seda. Aga oma riigitarkuses ootan ma, kuni tingimused selleks soodsad on."
"Millal see on?" päris väike prints.
"Kuningas tegi: "Hm! Hm!" ja sirvis kõigepealt suurt kalendrit . "Hm! Hm! See on umbes... umbes... see on täna õhtul kell seitse nelikümmend! Ja siis sa näed, kui hästi minu käsku täidetakse."
Väike prints ja kuningas asteroidilt 325 (2 katkend)
Väike prints haigutas. Tal oli kahju nurjaläinud päikeseloojangust. Pealegi tundis ta juba natuke igavust.
"Mul pole siin enam midagi teha," ütles ta kuningale. "Lähen jälle minema."
"Ära mine," ütles kuningas, kes oli nii uhke, et tal oli nüüd alam. "Ära mine, ma teen su ministriks!"
"Mis ministriks?"
"ko... kohtuministriks."
"Aga siin pole ju kellegi üle kohut mõista."
"Kes teab," lausus seepeale kuningas. "ma pole veel oma kuningriiki läbi käinud. Olen väga vana, mul pole siin tõlla jaoks ruumi, jala käimine aga väsitab mind."
"Oh, ma olen juba kõike näinud," sõnas väike prints ja kummardus, et heita veelkord pilk planeedi teisele küljele. "Ka seal pool ei ole ainsatki hinge."
"Noh, siis mõistad iseenda üle kohut," sõnas kuningas. "See on kõige raskem. Iseenda üle on hoopis raskem kohut mõista kui kellegi teise üle. Kui sa suudad iseenda üle õigesti otsustada, siis oled tõeline tark."
"Iseenda üle," ütles väike prints, "võin ma igal pool kohut mõista. Mul pole vaja siin elada."
"Hm! Hm!" tegi kuningas. "minu arust pidi siin planeedil kusagil üks vana rott olema. Öösiti kuulen ma krõbinat. Sa võiksid selle vana roti üle kohut mõista. Sa mõistaksid teda aegajalt surma. Nii oleneks tema elu sinu õigusemõistmisest. Aga iga kord annaksid sa talle kokkuhoiu mõttes armu. Siin pole ju rohkem kui ainult üks rott."
"Mina ei armasta surma mõista," sõnas väike prints. "Nüüd aga lähen vist küll minema."
"Ei," ütles kuningas.
Kuid väike prints oli juba lõpetanud oma ettevalmistused ega tahtnud vana kuningat sugugi kurvastada.
"Kui Teie Majesteet tahab, et tema käsku täpselt täidetaks," ütles ta, "siis võiks ta mulle mõistliku käsu anda. Ta võiks näiteks käskida mul ühe minuti jooksul lahkuda. Mulle näib, et tingimused on soodsad..."
Et kuningas selle peale midagi ei vastanud, kõhkles väike prints korraks, kuid asus siis ohates teele.
"Teen sinust oma suursaadiku," hüüdis kuningas talle ruttu järele.
Tal oli väga võimukas ilme.
"Suured inimesed on väga imelikud," sõnas väike prints endamisi, kui ta teekonda jätkas.
Väike prints ja rebane
"Minu elu on üksluine," ütles rebane, "Ma pean jahti kanade peale, inimesed peavad
jahti minu peale. Kõik kanad on ühesugused, kõik inimesed on ühesugused. Oleks
nagu igavavavõitu. Aga kui sa mu taltsutaksid, siis täituks me elu otsekui
päikesepaistega. Õpin tundma sammude kaja, mis kõigist teistest erineb. Teised
sunnivad mind maa alla ronima! Sinu jalaastumine kutsub mind oma urust välja
otsekui muusika . Nüüd aga vaata! Näed seal viljapõldu? Mina leiba ei söö. Viljast
pole mulle mingit kasu. Sellest on väga kahju! Sinul aga on kullakarva juuksed.
Oleks imetore, kui sa mu taltsutaksid. Kuldne vili meenutaks mulle sind. ja ma
armastaksin tuule sahinat viljas..."
Rebane jäi vait ja vaatles kaua väikest printsi.
"Palun taltsuta mind," ütles ta siis.
"Kangesti tahaksin," vastas väike prints,"ent mul pole kuigi palju aega.Mul on vaja
endale sõpru leida ja paljusid asju tundma õppida."
"Tuntakse ainult neid asju, mida taltsutatakse," ütles rebane."Inimestel pole enam
aega midagi tundma õppida. Nad ostavad kõiki asju valmis kujul kaupmeeste
käest. Ja kuna ei ole kaupmehi, kes sõpru müüksid, siis polegi inimestel enam sõpru.
Kui tahad endale sõpra, siis taltsuta mind!"
"Mis tuleb selleks teha?" küsis väike prints.
"Tuleb olla väga kannatlik," kostis rebane. "Kõigepealt istud minust veidi eemale,
vaat nii, rohu peale.Ma vaatan sind silmanurgast ja sina ei ütle mulle mitte midagi.
Keel on arusaamatuste allikaks. Kuid iga päev võid sa istuda natukene lähemale..."
järgmisel päeval tuli väike prints uuesti.
"Oleks parem, kui oleksid tulnud samal ajal," ütles rebane."Kui tuled näiteks
pärastlõunal kell neli, siis hakkan end juba kella kolmest saadik õnnelikuna tundma.
Iga minutiga tunnen ma end ikka õnnelikumana. Kella nelja ajal muutun ma juba
rahutuks ja murelikuks - nii ma avastangi, mis õnn väärt on! Aga kui sa tuled
ükskõik millal, siis ei tea ma, mis kella ajal oma südant valmistada... On vaja kinni
pidada traditsioonidest."
Nõnda taltsutaski väike prints rebase. Ja kui lahkumise tund kätte jõudis, ütles
rebane:
"Ah, küll ma nüüd nutan!"
"See on su oma süü," lausus väike prints. "Ma ei soovinud ju sulle halba, kuid sa ise
tahtsid, et ma su taltsutaksin ..."
"Aga muidugi," ütles rebane.
"Kuid sa hakkad ju nutma!" sõnas väike prints.
"Kindlasti," vastas rebane.
"Siis pole sul sellest mingit kasu."
"Kasu on selles," lausus rebane, "et ma armastan nüüd vilja värvi."