Väike lühijutt poisist ja tüdrukust (0)

Tema oli 6-aastane ja temake oli 4-aastane. Üksik liivakast hallide kortermajade vahel oli alati olnud nende lemmik paik. Alati, kui paistis päike ja oli vähegi sooja ilma läks poiss akna peale ja ootas seal, kuni ka tüdruk ilmus vastasmaja aknale , seal nad lehvitasid teineteisele ja saanud märku sõbralt tormas kumbki kohe oma ema lunima , et teda õue lastaks ja nii oli see olnud päevast-päeva, nädalast nädalasse, kuust-kuusse. Aga mõlemad kasvasid suuremaks ja ühel sügisel jõudis kätte see päev, kui poiss läks esimest korda kooli, ta oli juba suur poiss. Alguses ta küll mängis veel tüdrukuga vastasmajast aga koolist tulid talle uued sõbrad ja uued kohustused, ning üks päev ta ei ilmunudki enam aknale ning suur pisar valgus vastasmaja tüdruku silmist, potsatades aknalauale, millele toetudes võis tüdruk näha vaid oma enda peegelpilti suurelt aknalt.
Kui poiss pidi minema 3-ndasse klassi teatasid tema vanemad, et nad ei saa suurte inimeste põhjustel enam selles korteris elada ja, et nad peavad kolima, kaugele, hoopis teise linna.
Ja kui lõpuks jõudis kätte see päev, mil autosse laaditi viimane kast ja majaga jäeti hüvasti, seisis tüdruk taas aknal ja vaatas . Ta oli iga päev näinud, kuidas poiss koolist tuleb, vahel sõbraga, vahel üksi, kuid nüüd ta seda enam ei näe, sest poiss kolib ära, ilmselt igaveseks. Poiss vaatas veel viimast korra tüdruku akna poole, enne kui autosse istus, aga tüdruk oli juba aknalt kadunud.