Vabadussõdalased ehk vapsid (1)

Vabadussõjalased ehk vapsid
Vabadussõjalased ehk rahvapäraselt vapsid olid 1920.-30. aastatel Eestis tegutsenud vabadussõjalaste organisatsiooni liikmed.
Pärast Vabadussõja lõppu moodustati Eestis Demobiliseeritud Sõdurite Liit, mis pidi kaitsma sõdurite huve eeskätt maaküsimuse lahendamisel. 1926 reorganiseeriti organisatsioon Tallinnas Eesti Vabadussõjalaste Liiduks; niisugused liidud moodustusid ka teistes linnades.
2. juunil 1929. aastal loodi Eesti Vabadussõjalaste Keskliit . Üks põhialgatajaid oli noor advokaat Artur Sirk, kes jäi liidu ideeliseks juhiks kogu selle tegevuse kestel, kuigi 1930. aastal valiti liidu juhatuse esimeheks erukindral Andres Larka .
Tuge saadi juba autoritaarse režiimi kehtestanud riikide (Itaalia, N Liit, Poola, Saksamaa jt.) ametliku propaganda kinnitustest, et tugeva käe valitsus suudab olukorda paremini kontrollida ja riiki kriisist välja tuua. Otsest eeskuju nägid vapsid Soome Lapua-liikumises, mis näis aastatel 1929–1930 jõudvat oma eesmärkideni. Alustanud oma tegevust kommunistide ja sotsiaaldemokraatide vastastest väljaastumistest, jõudsid lapualased kümnendi lõpus juba demokraatliku riigikorra kui sellise ründamiseni.
Põhikirja järgi oli EVKLi eesmärgiks "organiseerida vabadussõjalasi ja koondada enese ümber kõiki vabadussõjalaste organisatsioone, kes seisavad demokraatliku ja iseseisvuse alusel; aidata süvendada ja uuendada kodanikus omariikluse mõtet, kohuse - ja rahvustunnet, alal hoida vabadussõjalastes ja levitada kodanikes seda vaimu, mis valitses Vabadussõja päevil; õhutada vääriliselt jäädvustama Eesti rahva vabadusvõitluse ja langenud kangelaste mälestusi ning valvel seista ja kaasa aidata Eesti riigi iseseisvuse kindlustamise töös." Alates liidu esimesest kongressist 1930. a kõlasid aga ka poliitilised seisukohavõtud - peamiselt erakondliku korruptsiooni ("lehmakauplemise") ja marksismi vastu.
1932. aastal valmis Eestis vapside algatusel uus põhiseaduse eelnõu, mis nägi ette parlamendi koosseisu kärpimist poole võrra (50 liikmeliseks) ja riigivanema volituste olulist suurendamist. Viimase kätte koondunuks vapside kava kohaselt nii täidesaatev kui ka seadusandlik võim.  
  Majanduskriisi raskematel aastatel ootas suur osa rahvast radikaalseid ja kiireid samme , mis lahendaksid korraga kõik probleemid. Vapsid näisidki lahendusi pakkuvat, 1932. aasta valitsuskriisid aga tõestasid veel kord, et senistest demokraatlikest valitsuspõhimõtetest lähtudes ei ole enam võimalik riiki juhtida. Vapside pakutud põhiseaduse projekt pandi rahvahääletusele ja leidis 1933. aasta oktoobris ka laialdast toetust.
1933. aastast tegutses organisatsioon nime all Eesti Vabadussõjalaste Liit. Vapsid tervitasid algul Hitleri võimuletulekut Saksamaal, kuid vaimustus jahtus kiiresti. Oktoobris 1933 võeti rahvahääletusel suure enamusega vastu vapside esitatud põhiseaduse muutmise eelnõu, mille järgi Eestist pidi saama presidentaalne riik, kus Riigikogule jäänuks pigem nõuandev roll. Rahvahääletusele ning 1934. aasta valimistele eelnenud kampaania olid väga ägedad ning rikkad süüdistustest eriti väidetavalt korrumpeerunud sotsialistide vastu. Valitsusele esitati isegi eelnõu sotsialistlikku ühiskonnakorda propageerivate organisatsioonide keelustamiseks, kuid vapside populaarsusele ei tulnud see aktsioon kasuks.
1934. a aprillikuus toimunud Riigivanema valimistele seati kandidaadina üles Andres Larka. Kampaania oluliseks osaks oli võistleva kandidaadi kindral Johann Laidoneri, eriti tema majandustegevuse kriitika. Toetusallkirjade kogumise kampaania käigus sai Larka 51%, Laidoner 30% ja Päts 15% antud allkirjadest. Kõlasid kuuldused, et vapsid ähvardasid toetusallkirjade kogumise käigus riigipöördega. Vastuseks ähvardustele Laidoner ja Päts keelustasid Vabadussõjalaste Liidu tegevuse 12. märtsil 1934, kehtestades eriolukorra ja pannes alguse nn vaikivale ajastule . Paljud vabadussõjalaste juhid mõisteti vanglasse. Väidetavalt plaanisid nad siiski jätkuvalt riigipööret; 1936 mõisteti vapside juhtidele juba pikemad vanglakaristused. Sirgul õnnestus juba 1934 vanglast põgeneda; ta suri 1937 Luksemburgis segastel asjaoludel (seda on peetud poliitmõrvaks).