Mina ja vastutus (1)

Kellele :
Teema : Mina ja vastutus
Kellelt :
Mina olen sellel arvamusel, et igaüks vastutab enda eest ise, kuid siiski peavad olemas olema ka mingid piirid ja normid, kust inimesed ei tohi üle astuda. Vastutamise eelduseks on teadmised, oskused, väärtushinnangud ja arusaamad.
Näiteks viimasel ajal on väga päevakorda tekkinud alkoholi öise müügi keelamine , talverehvide kohustuslikuks muutmine, kiiruspiirangute kehtestamine ja suitsetamise keelamine avalikes kohtades — kas taolised käsud ja keelud muudavad ühiskonna pikas perspektiivis paremaks? Keelamisel, piiramisel, määramisel ja reguleerimisel on kaks, üksteisele risti vastu käivat poolt. Esimene ja lühinägelikematele kindlasti esimeses järjekorras silma paistev, on kohene efekt. Ühiskond muutuks tsentraliseeritud keeldude ja käskude najal justkui ohutumaks ning ettemääratumaks.
Siiski on ülemääraste keeldude kaugemaks tagajärjeks siiski valikuvabaduse pärssimine ja vastutusvõime vähenemine. Keeld ja selle järgimine nihutab personaalse vastutuse ühiskondlikuks. Käsutäitja võib kehtestatud piiridesse jäämise korral unustada käsu ja keelu üldisema sotsiaalse konteksti. Käsutäitjast saab käpiknukk, kes ei loo kaugeleulatuvamaid seoseid. Kirjeldatud ideed võib illustreerida näiteks liikluses kehtestatud kiirusepiirangutega. Mis juhtuks kui kaotada Eesti maanteedel ja tänavatel täielikult kiiruspiirangud? Kas kihutajate osakaal kasvaks pööraselt suureks? Vaevalt . Talvise lumesajuga ei soovi ka kõige hulljulgem juht maanteedel eriti üle kaheksakümne sõita. Veelgi enam; linnatänava ääres palli mängivate laste läheduses ei taha vähegi sõidukogemust omav juht isegi viiekümnega kihutada. Samas ei tohi hea nähtavusega, suviselt hea haaketeguriga sirgetel maanteedel enamasti üle üheksakümne sõita. Kusagil kabinetisteriilsuses kehtestatud reeglite kehtestamine on nii mikro - kui makrotasemel kahjulik. Mikrotasemel puudub paindlikkus kohandada sõidukiirust täpselt vastavaks teeoludega. Lubatust aeglasemalt sõitjat peetakse kohtlaseks, kiiremini sõitjat kurjategijaks. Paindlikkusest pole juttugi. Makrotasemel kulub kiiruste kehtestamiseks, teedel ja tänavate märgistamiseks, kontrolliks ja sanktsioonideks niivõrd palju tööjõudu ja ressursse, et trahvidest laekuv tulu katab kõigi keeldude ja käskude masinavärgi ülalpidamise kuludest vaid imeväikse osa. Kulud kuludeks, kuid kõige suurem kahju sünnib kõikide pseudokäskude ja -keeldude poolt raamidesse surutud inimeste mõttemaailmas. Ratsionaalsete ja kontekstist lähtuvate piiride tunnetamise asemel pöördub tähelepanu kunstlikult vabadust ahistavate käskude vastu põrkumise ja nendest ümber või üle hiilimisele. Sellele kulub vaimuenergiat aga niivõrd palju, et konstruktiivsete asjadega — ühiskonda sisuliselt arendavatega, tegelemiseks seda suuremat järgi ei jäägi.
Maailmas, kus elan , valitsevad minust kõrgemad isikud. Nemad loovad seadused, hoolitsevad üldise korra ja heaolu eest. Tähtsamas inimesed loovad meie vabadusi kitsendavaid piire.
Usun, et paljude, kui mitte kõigi inimeste peast on läbi käinud mõte täielikust vabadusest. Teha kõike täpselt nii, nagu ise tahame, öelda just seda, mis mõttes, ja pöörata tähelepanu ainult meelepärastele asjadele - kõik see on väga ahvatlev ja võime arvata, et selline elukorraldus sobib meile kõige paremini, aga tegelikkus võib hoopis midagi muud olla.
Vahel ma mõtlen, et kas vastutuse puudumine, ehk siis maksimaalne vabadus kujutab elu ilma igasuguste piirideta . Mõnda aega oleks selline olukord võib-olla tõesti hea. Ärkan üles siis, kui ise tahan, kas või enne õhtut. Kooli jõuan täpselt nii tihti, kui viitsimist on, nii et poleks harv olukord, kus ma ei jõuaks sinna mitmeid nädalaid järjest. Kodus võtaksin endale vabaduse teha mitte midagi kasulikku . Muidugi ei saa märkimata jätta elu väljaspool koduseinu. Kuna mul on õigus piirideta eluks, kasutaksin seda ikka täiega. Liikluseeskirjad? Vabaduse piiramine. Üle tee läheksin täpselt sealt ja sel hetkel, kui ise tahaks. Vabadus lubab mul võtta poest kõike ilma igasuguse vastutuseta. Keegi ei saa minuga kurjustama tulla või kui keegi on nii jultunud ja teeb seda, siis suursugune sõnavabadus lubab mul selle isiku saata toredatesse kohtadesse , kasutades kõige vürtsikamaid sõnu. O
Ükskõik kui meeldivalt eelnev tekst ka kõlas, siis meeldiv või ta olla ainult lühikest aega, sest pikemas perspektiivis toob see ainult kahju. Mina oma elu küll sellega peapeale keerata ei taha.
Võtame vaatluse alla näiteks koolielu. Ilma kindla kohustuseta kooli minna jääksid tühjaks paljud klassiruumid. Mingisugusest korrast ei ole juttugi. Juhus , kus õpilane tuleb kohale poole tunni pealt ja lahkub ruumist enne kellahelinat, oleks täiesti tavaline. Arvan, et inimesi, kes vabaduse mõistest nopiksid välja õiguse õppida võimalikult palju ja ka kasutaksid seda, leidub palju vähem kui neid, kes naudiks pingutusteta vabadust. Seega julgen väita, et meie riik ja kogu maailm oleks õige pea täis lolle, harimatuid inimesi, kelle ideed viiksid meid ainult hukule.
Kui igal inimesel on täielik vabadus, siis tambib igaüks ainult enda põhimõtteid teistele ette ega huvitu kaaslaste tõekspidamistest. Niimoodi ei jõua aga ei riiki juhtivad poliitikud ega ka tavakodanikud just kuigi kaugele. Asi või lõppeda hoopis sellega, et sõna- ja teovabadus viivad meid suurte ja valusate tülideni, kus armu ei anta ning lahendust ka ei leita.
kaks, üksteisele risti Isiklik valikuvabadus ja vastutus silma paistev, on kohene efekt.
Aga ma ei saa seda kõike teha, kuna mul on vastutus. Mis see vastutus siis ikkagi on? See kui ma talitsen end, kuid tegelikult olen raevumas ja sunnin end iga päev ärkama kell seitse , kuigi tegelikult tahaksin ma ärgata keskpäeval? Kuid ma olen mõelnud nii, et miks ma pean enda eest vastutama, kui kõik seadused teevad seda nii või naa minu eest. Ma ei saagi ju võtta endale mingit vastutust, kui ma iga vale sammu eest karistada saan.
Ainsad inimesed, kes minu arvates tõesti enda eest vastutada ei taha/oska/julge on anonüümsed netikommentaatorid. Nad ei mõtle absoluutselt sellele mürgile mida nad suust välja pritsiva, ning teadmatusele, mida nad inimestes tekitavad. Ütlen ausalt, minus tekitab see õndsustunnet, kui keegi „anonüümne“ midagi minu kohta ütleb või vihjab.
Õnneks olen ma veel noor, vastutan ainult oma tegude eest ning ei pea hoolt kandma kellegi teise eest, kas siis oma lapse, kassi või kalade eest. Ja kui nüüd aus olla, siis mul on enda eest vastutamisegagi piisavalt palju tegemist, kuna pean alatihti vastutama oma mürgise keele eest, millel on kombeks inimestele öelda esimest asja mis mõtlen.
Minu vastus küsimusele, kas ma tahaksin täielikku vabadust, on kindel ei. Pilt, mis mu mõtetesse kerkib, osutub piisavalt ebameeldivaks, et mind maa peale tagasi tarida ja väiksemgi mõte ka täieliku vabaduse positiivsetest külgedest mu peast lõplikult kustutada . Täielik vabadus - mina selleks veel valmis ei ole.