Väärismetallid (0)

Sissejuhatus

Väärismetallid on haruldased metallid, millel on majanduslikult kõrge, suhteliselt stabiilne väärtus. Tänapäeval loetakse väärismetallideks kulda, hõbedat, plaatinat, pallaadiumi ja nende sulameid . Vahel loetakse väärismetallideks ka muid plaatinametalle.Järgmises tekstis saabki lugeda kullast , hõbedast, plaatinast ja pallaadiumist, mis on ühed tähtsaimad väärismetallid.

Kuld

Kuld oli juba iidsetest aegadest alates tuntud hiinlastele, hindudele ja teistele Aasia rahvastele. Kuld oli hästi tuntud ka muistse Mehhiko elanikele - asteekidele. Puhtast kullast valmistatud kettad olid selle rahva mõnedel suguharudel Päikese sümboliks, mida nad kummardasid. Juveliirid on läbi aegade armastanud kulda selle ilu ja töödeldavuse pärast. Kuld on piisavalt pehme - seda annab vormi valada, sepistada ja vormida, et talle soovitud kuju anda. Seda annab sulatada kokku erinevate metallidega, et lisada talle tugevust ja saavutada erinevaid värvitoone. Esimest korda hakati kulda kaevandama Egiptusest. Seda uhuti seal välja Valge ja Sinise Niiluse liivast vähemalt viis ja pool tuhat aastat tagasi. Umbes poole Lääne maailma kullatoodangust, ligikaudu 700 tonni aastas, annab praegu Lõuna-Aafrika Vabariik. Seal asub ka maailma rikkaim kaevandus Witwatersrand. Teised tähtsamad riigid on Ameerika Ühendriigid ( California , Nevada , Colorado, Alaska ), Venemaa, Hiina, Kanada , Austraalia , Zimbabwe, Tšiili, Boliivia, Brasiilia, Filipiinid , Ghana , Paapua Uus- Guinea ja Peruu. Kulda on kaevandatud ka meie põhjanaabrid soomlased (1980. a. 1,3 tonni). 1935. a. leiti Saariselkält 392,9-grammine ehe tükk ja mõni aasta tagasi Ivalojoe lisajõekesest 145-grammine kullapala. Kulla tootmine on aastati väga erinev ja sõltub suuresti tehnika täiustumisest, nõudmise ja pakkumise vahekorrast ning õnnelikest leidudest. Näiteks toodeti LAV-s kulda 1970. a. 1000 tonni, aga 1982. a. kõigest 656 tonni. Kulla keskmiseks aastatoodanguks loetakse 1500-1800 tonni, millest LAV annab umbes 500-700 (1995. a. 522,4), Venemaa 200-300 (1995. a. 142,1), Kanada 100-150 (1995. a. 150,3), Hiina 50-150 (1995. a. 136,4), USA 200-330 (1995. a. 329,3) ja Austraalia 200-300 (1995. a. 253,5) tonni. 1830. a. tõusis kullatootjate seas esikohale Venemaa, kes 1847. aastani andis ligikaudu kaks viiendikku maailma toodangust. 1848. a. möödus temast USA ning 1960. a. Austraalia. Pärast suurte kullalademete avastamist Lõuna-Aafrika Vabariigis 1884. a. muutus võistlus esikoha pärast lootusetuks. Maakoores tervikuna sisaldub kulda ligikaudu 100 miljardit tonni, kuid valdavalt hajusalt. Sellest paikneb maardlais umbes 500 000 tonni. Üksnes Witwatersrandi maardlas Lõuna-Aafrikas on seda kaevandamata veel ligikaudu 40 000 tonni.Hõlpsaks kaevandamiseks sobivat kulda arvatakse maapõues peituvat ligikaudu 60 000 tonni, kuid uuritud varu on sellest vaid pool. Suurimad ressursid on Lõuna-Aafrika Vabariigis (35 000 t), USA-s (6940 t), Brasiilias (3870 t), Kanadas (2500 t) ja Venemaal (pole avaldatud). Venemaal on kulda pestud paljudes kohtades, eriti tulemusrikkalt Taga-Baikalimaal, Ida- Siberis ja Kaug-Idas ( Leena , Aldani, Indigirka, Oljokma, Vitimi, Kolõma, Amuuri jt. piirkondades), Sahhas (Kulari leiukohas), Tšukotkal, Altais ja Uuralis. Sealjuures on kõigis neis paigus seni toodetud suurte kadudega. Enamus kulda ei lähe siiski eheteks ega isegi mitte kuldmüntideks, vaid seda kasutatakse mujal. Kuna kuld on hea elektrijuht ning seda annab kanda väga kergesti teiste metallide pinnale, kasutatakse seda peaaegu kõikvõimalike kõrgtehnoloogiliste seadmete juures, kus elektrilised ühendused on väga olulised. Näiteks kõigi autode turvapatjadel on kullast vooluring. Peaaegu kõigi arvutite klaviatuuridel on klahvide all kullast ühendused ning kiipidel on kullaga kaetud osad. Aga kui kogu see kuld kokku kraapida, ei ole seda rohkem kui nõelapea suurune tükk. Kõige populaarsem kulla toon on naturaalne kollane. Ehetes kasutatav kollane kuld sulatatakse tavaliselt kokku hõbeda või vasega.

Hõbe

Hõbe on hõbevalge värvusega pehme metall . Võrreldes teiste vaserühma metallidega on hõbe vasest pehmem, kuid kullast kõvem. Hõbe on parim soojus - ja elektrijuht. Hõbedal on väga hea peegeldusvõime. Peegli saamiseks sadestatakse klaasile hõbedakiht. Hõbepeeglikiht rakendatakse ka termostes, vähendamaks soojuskadusid kiirgusel. Pehmuse ja plastilisuse tõttu on hõbe hästi töödeldav. Hõbe on vanimaid metalle . Lähis- ja Kesk-Idas hakati teda kasutama juba vähemalt viis tuhat aastat enne meie ajaarvamist. Et hõbedat, mis on kullast keemiliselt aktiivsem, leidub ehedal kujul kullast harvemini, oli ta 6. sajandini e.Kr. kullast palju kallim. Alles seejärel, kui teda õpiti tootma hõbeda-pliimaagist, langes ka hind. Looduses on hõbedat ligikaudu 20 korda rohkem kui kulda, ja on üsna loomulik, et ta ka maksab viimasest vähem.Erinevalt kullast hõbe aja jooksul tumeneb, kattudes hõbedasulfiidikihiga.Kõige rohkem, üle tuhande tonni aastas tuuakse hõbedat maapõuest välja Peruus , Mehhikos, Kanadas ja Ameerika-Ühendriikides. Olulised hõbeda tootjad on ka Austraalia, Prantsusmaa ning Lõuna-Aafrika Vabariik. Argentina , mis on saanud oma nime hõbeda ladinakeelse nimetuse ( argentum ) järgi, jääb keskmiselt sajatonniste aastatoodanguga üsna tagasihoidlikule kohale, tahapoole isegi Rootsist ja Norrast. Venemaa tuntuimad leiukohad asuvad Siberis (Altais ja Nertšinski ümbruses), Uurali mägedes ning Kaug-Idas. Rikas on hõbeda poolest ka Kesk-Aasia. Keskne koht selle halja metalli tootmise ajaloos on Hispaanial. Juba II aastatuhande lõpul e.Kr. rajasid foiniiklased sinna kaubanduskoloonia ja leidsid ka kohalikku hõbedat, mida sealt veeti kõigisse Vahemeremaadesse. Hispaania hõbedakaevandustes olevat sel ajal töötanud üle 40 000 orja, kes suutsid oma isandatele iga päev üle anda rohkem kui sada kilo hõbedat. Pärast Ameerika avastamist kasutasid hispaanlased sama taktikat Ladina-Ameerika maades, kust nad kolme sajandi pikkuse valitsemisaja jooksul vedasid välja nii palju hõbedat, et sellest võinuks rajada silla Euroopa ja Ameerika vahel. Kogu inimajaloo vältel on hõbedat kaevandatud kaheksa korda rohkem kui kulda – umbes 900 000 tonni. Uuritud varu massiks hinnatakse 150 000 tonni, millest praeguse aastatoodangu (6000-7000 t) korral jätkuks kõigest veerand sajandiks . Juba paljude aastate vältel jääb hõbeda tootmine maha selle metalli tarbimisest, kusjuures vahe kaetakse sekundaarse hõbeda ümbersulatamise ja riikide reservide varal. Seni uuritud varust paikneb kaks kolmandikku Ameerikas ja Austraalias. Varu edasise täiendamise lootusi seostatakse eeskätt Aasiaga. Väärismetall hõbe on ehete , lauahõbeda, müntide, hambaplommide ja peeglimetall. Nüüdisajal on lisandunud suure mahtuvusega hõbetsinkakude ja elektroonikaesemete valmistamine. Eesti Vabariigi 10-, 100- ja 300-kroonised mälestusmündid on vermitud sulamist hõbedaprooviga 925. Hõbedaproov näitab hõbeda massiosade arvu tuhande massiosa hõbedasulami kohta (proov 925 tähendab, et 1000grammis sulamis on 925 grammi hõbedat ja 75 grammi vaske).Hõbedat rakendatakse katalüsaatorina orgaaniliste ühendite oksüdeerimisel.Hõbeda järgi on saanud paljud loomad , linnud , putukad, lilled, puud, põõsad ja paljud muud asjad oma nime. Nt. hõbekala, hõbepuu, hõberebane ja paljud teised.

Plaatina

Plaatinametallidele üldnimetuse andnud plaatinat tunti juba Muinas-Egiptuses 4000 aastat tagasi. Sellest ajast pärinevate kuldesemete plaatinasisaldus on kõrge. Plaatinat leidub looduses ehedalt ja mineraalidena. Viimaseid on teada üle saja. Tähtsamad plaatina mineraalid on sperrüliit, kuperiit, bregiit, heversiit. Eheda plaatina mineraalid on ferroplaatina (ja polükseen), mis peale raua sisaldavad ka teisi plaatinametalle ning vaske ja niklit. 1819.a. leiti plaatinat Uuralis ja aasta hiljem hakati teda tootma 3-, 6- ja 12-rublaste müntide vermimiseks. Suuremad kümnenaelased eheda plaatina kamakad saadeti siiski ettenägelikult Peterburi Mäeakadeemia muuseumi. Ühe suure tüki saatis tolleaegne Venemaa rahandusminister krahv G. Von Cancrin rohkem küll poeedi ja riigimehena tuntud mineraloog J. W. Von Goethele, kes pidas seda oma rikkaliku kogu üheks kõige hinnalisemaks ehteks. Kuni Oktoobrirevolutsioonini andis Venemaa valdava osa maailma plaatinatoodangust (1913. a. 93,5%). Plaatinat oli nii palju, et Venemaal toodeti isegi väga korrosioonikindlat ja kõva plaatinaterast, millega sai lõigata klaasi ja raiuda rauda.Kahe maailmasõja vahel tõusis esikohale Colombia (1921. a. 60% maailma toodangust). Praegu on läänemaailma suurim tootja kindlalt Lõuna-Aafrika Vabariik, kus plaatinat kaevandatakse üle 100 tonni aastas. Järgnevad Kanada (13,51 t), Jaapan (1,1 t), Austraalia (0,7 t), Colombia (0,5 t) ja USA (0,4 t). Venemaa Föderatsiooni Väärismetallide ja Vääriskivide Komitee andmetel on plaatina aastatoodang Venemaal praegu ligikaudu 120 tonni, mis on enam-vähem võrdne Lõuna-Aafrika Vabariigi toodanguga. Plaatina võlu peitub ta välimuses. Tema valge sära on ainulaadne. Ta on ka kõige kõvem ehetes kasutatav väärismetall ning kaks korda raskem kui 14-karaadine kuld. Plaatina on haruldane väärismetall. Praegu ongi plaatina ehtemetallina kõige otsitum hinnaliste vääriskivide (peamiselt briljantide) raamimisel (peamiselt oma tugevuse ja vastupidavuse pärast). Juveelitööstus kulutab 40% maailma plaatinatoodangust. Ühe grammi plaatina saamiseks tuleb mõnigi kord töödelda vagunitäis maaki . Õige oli käibeväljend: üks gramm toodangut – üks aasta tööd. Plaatina populaarsus on viimastel aastatel kasvanud ning seda kasutatakse kulla asemel kihlasõrmuste valmistamisel, sest selle külm läige toob briljandi ilu kullast paremini esile. Kõige populaarsemad on plaatinast ehted hetkel Jaapanis . Sealsed tarbijad ostavad igal aastal ligi 85% maailmas toodetavatest plaatina-ehetest.

Pallaadium

Pallaadium on suurepärane sepistusmaterjal, mille juures annab hõlpsasti rakendada kõiki juveliirkunsti tehnikaid . Peale hea sepistatavuse jäävad pallaadiumi muud omadused plaatinale alla: tal on märksa madalam sulamis- (1554 °C) ja keemistemperatuur (2200 °C), väiksem tihedus (12,0 Mg/m) ja happekindlus. Ka oksüdeerub ta suhteliselt kergesti. Seepärast kasutatakse pallaadiumi puhtal kujul juveliiritöödel harva. Pallaadiumi hind üha kasvab, sest nõudlus tema järele on väga suur. Poole maailmaturul realiseeritavast pallaadiumist annab praegu Venemaa, ülejäänu tarnitakse Lõuna-Aafrika Vabariigist, Colombiast ja Brasiiliast.

Kokkuvõte

Kokkuvõtteks võin ma öelda, et seda referaati oli põnev teha, sest ma sain teada palju uut informatsiooni erinevate väärismetallide kohta, mis oli üsnagi huvitav.