V. Luik "Ajaloo ilu" (0)

V. Luik "Ajaloo ilu"
SISUST
Sissejuhatuseks võib öelda, et „Ajaloo ilu“ tegevustikku polegi nii lihtne kirjeldada, sest seda kipuvad varjutama elavad kirjeldused, kujundite rohkus ja luulelisus terve loo kestel. Kuid järelikult ei peagi tegevustik alati olema esiplaanil, tegelased läbinähtavad ja toimuv selge nagu vesi. Tuleb välja, et ka puhas sõnade ja lausete ilu on hea ja põnev lugeda.
Aga siiski. 1968. aasta augusti Nõukogude Liidus Riia linnas tavalises korteris on 21-aastane eesti tüdruk. Samal ajal toimuvad NSVL -is otsustavad sündmused: liitriigi väed okupeerivad Tsehhoslovakkia. Kuid tütarlaps on Riias ja ootab oma armastust Lionit ehk Levi, kes ajab tutvuste kaudu Moskvas asju, et ta ei peaks, saanud ometigi sõjaväekutse, minema sõjaväeteenistusse. Põhjus on lihtne: Lion on kunstnik ja sõjaväeteenistus lihtsalt ei mahuks tema ellu ega tuleks kunstitegemisele kasuks.
Tüdruk istub ja ootabki seal Riia korteris, kuulamata raadiot ja vaatamata televiisorit. Ta ei tohi vaadata aknast välja, ust lahti teha, telefonile vastata ega õhtul laetulesid põlema panna – kõik selleks, et jätta mulje, et korteris pole kedagi, sest aeg ja olukord nõuavad seda. Tütarlast külastavad nii Lioni välismaal elav isa kui ka isa õde Olga , kes on hoolas perenaine . Eestlane ise leiab tegevust küll kunstiraamatute uurimise, küll korteri tundmaõppimisega.
Miks on ta just seal? Romaanis seletab üht võimalust lausekatkend: Igaüks teab, et äraolija toob koju tagasi koduste ootus. Et aga isa, ema ja tädi Olga on oma elus oodanud küll ja küll, pole nende ootamises enam õiget väge ja on hea, et Lioni armsam, eesti tüdruk, seda on ülalpidamise eest nõus tegema (miks muidu Olga tema eest nii väga hoolitseb!).
Aga tütarlapsel tuleb mõte sõita rongiga Eestisse ja seda ta teebki. Rongisõidu sekelduste tõttu satub ta miilitsajaoskonda, kus teeb kiire otsuse siiski Riiga tagasi sõita, oma lõplikku sõna ütlema. Riia korterisse sisse astudes selgub , et vahepeal on Lion elusalt ja tervelt tagasi jõudnud. Nad saavad üle pika aja kokku ning on nad jälle õnnelikud armastajad . Lionil pole aga kõik Moskvas läinud kõige paremini ning lugejale jääbki teadmata, kas ja kuidas…
KATKEND . Noorte taaskohtumine (lk 111-113)
Kuna mitte keegi ei ole neid selle hetke eest hoiatanud, siis on nad selle ees täiesti kaitsetud. Ainult selle tunni ingel üksi seisab riidenagi kõrval, mantlite varjus , ja vaatab huviga , kuidas nad sellest hetkest üle saavad. Ime küll, et nende küljekondid nii kõvad on! Isegi selle hetke järel jäävad need veel terveks. Ei olegi puruks pigistatud ega ära lömastatud!
Nende hambad kõlksatavad kokku nii, et silmist lööb sädemeid. Nad on lämbumas, kuid ei lämbu siiski. Nad on peaaegu surnuks kägistatud, kuid elavad ikkagi.
Lõpuks ometi saab Lion oma märkmiku ja taskunoa tagasi. Kuigi ta on otsustanud mitte küsida, küsib ta siiski. Küsib kiiresti ja nagu muuseas : „Kus sa olid?“ Teine vastab niisama kiiresti, ka justkui muuseas: „Eestis olin.“ Väljaütlemata sõnad ja vastamata küsimused annavad endast juba märku, kuid mitte veel keelel, vaid alles kaugel silmaterade sügavuses.
Miks just see katkend? Eestlanna ja Lion saavad pärast pikka ootusaega taas kokku ning tunnevad selle üle rõõmu. Kõik on läinud vähemalt nii hästi, et noormees on elus ja terve, kuigi sõjaväest pääsemine on veel küsimärgi all. Teose juures on see oluline pidepunkt – lugu on lahenenud õnnelikult. Samas on katkend suurepärane kirjeldamaks armastust ja rõõmu teise olemasolu üle.