Uue sajandi väljakutsed (11)

Uue sajandi väljakutsed
Igal ajastul on peetud sõdu, isegi meie esimesed liigikaaslased olid sõjakad. Näiteks on osa teadlasi väitnud, et neandertaallaste salapärane kadumine on selgitatav tänapäeva inimese vägivaldsusega. Nimelt olla viimased meie suurelaubalised sugulased lihtsalt ära hävitanud. Tolle aja kontekstis tähendas see muidugi kivide ja kaigastega loopimist.
Aja möödudes võeti kasutusele palju tõhusamad relvad. Alustades mõõkadest ja lõpetades kaugmaaraketidega, mida võib tulistada kas või ümber maakera, seda meetrise täpsusega. Surmavad laengud võivad tulla maa pealt ja maa alt, merelt , õhust või isegi kosmosest. Kuid teatavasti on massihävitusrelvad keelatud ja neid on kasutatud tõesti väga vähe.
Tegelikult on ju kõige laiemalt levinud tavalised automaatrelvad need, mis on mõrvanud enamiku sõdades hukkunuist. Lihtsalt ei ole ilus tappa miljoneid korraga, kui saab seda teha pika aja vältel mitmele põlvkonnale. Pikast sõjast on huvitatud paljud.
Juhtivad maailmariigid nagu USA, Suurbritannia , Saksamaa, Prantsusmaa, rääkimata Venemaast on suurimad relvatootjad. Näiteks käivad praegu relvatehingud Prantsusmaa ja autoritaarse Liibüa vahel. Kusjuures viimase diktaator esitas ÜRO-le avalduse, millega soovis lõpetada Šveitsi riigi eksisteerimise.
Rahahimu on üles kaalunud demokraatlikud aated.
On ilmselge, et arenenud maailm elab siiani arenguriikide najal. Enamasti on just need vaesed riigid suurte naftaväljade kodumaaks . Must kuld tuleb sealt võileivahinna eest. Hinda aga tõsta ei saa, sest nii hakatakse neid süüdistama maailmaturu ebastabiilseks muutmises. Tuleb kaua kestev sõda, mille käigus muuseas ka edukad relvatehingud. Pole siis ime, et pärast sellist nöörimist hakatakse lennukeid kaaperdama ja pommivöösid õhkima.
Siiani oleme õnneks või kahjuks suutnud tüli toita, kuigi oleme seda juba liiga kaua norinud. Mida siis teha?
On olemas organisatsioone, mis tegelevad arenguriikide probleemidega. Sinna viiakse toitu ja ravimeid. Aretatakse uusi taimesorte, mis kasvavad ka äärmuslikes tingimustes. Kuid see kõik on rohkem üksiküritajate missioonitundest tingitud katse maailma parandada.
Tulu oleks asjast loota, kui probleemiga hakkaksid tegelema maailmariigid nagu näiteks USA. Inim- ja finantsressurssidest sellel riigil puudust ju tulla ei tohiks. On tehtud arvutusi , mille tulemused on rabavad: ainuüksi Ühendriikide igaaastasest toidu tootmisest tekib nii palju ülejääke, et sellega võiks vabalt ära toita umbes terve Aafrika mandri. Tekib küsimus, miks ei ole siis midagi ette võetud.
Vastus on tegelikult lihtne. Tänapäeva majandus on üles ehitatud ebavõrdsusele. See tähendab, et toodetakse seal, kus on odav, ja müüakse meile kes me oleme rikkad ja nõudlikud tarbijad. Selline süsteem ei saakski eksisteerida, kui kogu maailm oleks võrdne. Siit ka siis põhjus, miks tugeva majandusega riigid ei ole huvitatud teiste aitamisest.
Niisiis leian, et selle sajandi väljakutseks on leida moodus, kuidas saaksid elada hästi kõik inimesed. Mitte ainult arenenud riikide rahvad , vaid ka need teised kellest räägitakse pidevalt välisuudistes.