Ülalpidamiskohustuste täitmine perekonnas (0)

Perekond on lähedaste ja üksteisest sõltuvate isikute kooslus , kes jagavad teatud väärtusi, eesmärke, ressursse ja vastutust otsuste ning kohustuste suhtes. Tänapäeval on paljudele inimestele tähtsal kohal perekonna loomine aga on ka neid inimesi, kes seavad esikohale oma karjääri.
Tavaliselt oleme harjunud perekonnas nägema ema, isa ja last (lapsi). Kahjuks tänapäeval näeme sellist peremudelit üha harvem. Üha rohkem perekondi lagunevad. Selle tulemusena kasvatavad lapsi üksikisad või –emad. Vanemate lahkuminekul kannatavad eelkõige lapsed, mis on kurb. Lahkumineku tagajärgi on mitmeid: petmine, joomine, lahkhelid omavahelistes suhetes, armastus saab otsa jne. Kui laps on juba piisavalt suur aru saamaks, milles vanemate tüli seisneb, võib ta hakata arvama , et tema on süüdi vanemate vahelises tülis. Ning see tunne omakorda võib mõjutada lapse psüühikat. Tulevikus võivad need lapsed samamoodi käituda, kuna väikestele lastele jäävad vanemate tülid hästi meelde. Lapsed ju vanemate käitumisest õpivadki, neile on vanemad eeskujuks. Lapsed arvavad , et kõik mida vanemad teevad, on õige. Tähtis on, et laste juures ei tülitsetaks ja et toimiks vastastikune austus ja lugupidamine. Siis tunneb ka laps, et tal on hea ja turvaline elada selles perekonnas.
Vanemad on kohustatud hoolitsema oma alaealiste laste eest, kuna alaealised ei suuda endale elatist teenida ja enda eest hoolitseda. Vanemad peavad oma laste eest hoolitsema nii kaua kui laps käib põhikoolis, keskkoolis või kutseõppehariduskeskuses ehk kuni täisealiseks saamiseni . Muidugi vanemate soovil võivad nad oma lapsi toetada nii kaua kui soovivad. Seadus selleks piire ei sea. Tänapäeval leiab igasuguseid erineva mõttemaailmaga inimesi. On inimesi, kes hoolitsevad oma laste eest aga on ka inimesi kes ei hoolitse nende eest. Inimesed kes on omakasupüüdlikud ja hoolivad ainult iseendast, neile on tähtis, et lapsed teeksid töid, mida ise ei viitsita või taheta teha või siis teine variant, et nad ei soovigi lapsi. Lapsi sunnitakse tegema nendele ülejõu käivaid töid. On olnud ka situatsioone, kus vanemad on sundinud oma lapsi kerjama, et parandada majandusliku seisukorda. See on kurb vaatepilt. Eestis esineb õnneks neid juhtumeid vähe aga välismaal on võõraste käest kerjamine tavaline nähtus.
Vanemate tekkinud arusaamatused lahutusel lahendatakse tavaliselt kohtus. Muidugi võivad vanemad ka rahulikult lahutada, sõlmida rahumeelseid kokkuleppeid. Neid juhtumeid tuleb kahjuks üha harvem ette. Kui perekonnas on väikesed lapsed, siis mõlemad vanemad proovivad ikka nende hooldusõigust endale saada. Sellest tekivadki tülid ning selle probleemi lahendamiseks pöördutakse kohtu poole. Kohus määrab lapse huvidest lähtudes kõige parema elupaiga kas ühe või teise vanema juures. Tavaliselt saab saatuslikuks sissetulek või tööpäeva pikkus. Vanem keda kohus ei määra lapse eest hoolitsejaks, peab maksma lapsele elatisraha ehk alimente.
Elatist tuleb maksta igakuiselt, lähtudes kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadustest . Igakuine elatusraha ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. See on umbes 2000 krooni. Vanema varalise seisundi või lapse vajaduse muutumisel võib kohus huvitatud isiku nõudel elatise suurust muuta. Kohus võib elatise suurust vähendada kui vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel selles suuruses osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Muidugi võib kohus jätta elatise välja mõistmata või selle suurust vähendada kui vanem, kellelt elatist nõutakse, on töövõimetu, laps, kes elatisraha saama hakkaks on juba olemas piisav sissetulek või ilmnevad muud kohtu poolt mõjuvaks tunnistatud põhjused.  Elatist tuleb maksta lapse täisealiseks saamiseni, see tähendab, kuni laps saab 18- aastaseks.
Alimentide maksmisest eemale hoidumist mõistab kohus välja elatisraha elatishagi esitamisega. Kohus võib elatist maksva isiku nõudel vabastada ta täielikult või osaliselt väljamõistetud elatise võlgnevuse tasumisest. Kui võlgnevus tekkis selle isiku haiguse tõttu või muudel kohtu poolt mõjuvaks tunnistatud asjaoludel ja tema varaline seisund ei võimalda tekkinud võlgnevust tasuda. Mõjuva põhjuse puudumisel tuleb alimentide võlg maksta tagantjärele.
Täisealiseks saanud lapsel on ka ülalpidamiskohustusi. Laps on kohustatud ülal pidama oma abi vajavat töövõimetut vanemat.  Kui täisealiseks saanud laps ei täida kohustust hoolitseda oma vanemate eest, siis mõistab kohus vanema nõudel temalt välja igakuise elatusraha. Lähtudes täisealiseks saanud lapse ja vanema varalisest seisundist ja vanema vajadusest. Elatise väljamõistmisel arvestab kohus vanema kõiki lapsi, kes on saanud täisealiseks, sõltumata sellest, kas vanem esitas elatise nõude neist mitme või kõigi vastu. Kohus võib jätta elatise täisealistelt lastel välja mõistmata, kui vanem hoidis vanema kohustuste täitmisest kõrvale. Täisealiseks saanud laps vabaneb vanema ülalpidamiskohustusest, kui vanemalt on vanema õigused ära võetud. Kui pärast täisealiseks saanud lapselt abivajavale töövõimetule vanemale elatise väljamõistmist muutus täisealiseks saanud lapse või vanema varaline seisund, võib kohus neist ükskõik kumma nõudel muuta elatise suurust või elatise maksmise lõpetada.
Kui aga kumbki vanematest ei suuda last ülal pidada või surevad, siis antakse võimalusel lapse ülapidamiskohustus lapse vanavanematele. Vanavanemad, kelle varaline seisund seda võimaldab, on kohustatud ülal pidama oma alaealist lapselast, kui lapselapsel ei ole vanemaid.
Teine variant on ka täisealine õde või vend, kelle varaline seisund seda võimaldab, on kohustatud ülal pidama oma alaealist venda või õde, kui neil ei ole vanemaid või kui nendelt ei ole võimalik ülalpidamist saada. Õiguslikud alused elatise väljamõistmiseks on sarnased, õigustatud isiku abivajadus ja/või töövõimetus, ning kohustatud isiku rahaline olukord, mis võimaldab abi osutada.
Isiklikust vaatenurgast pean siiski kõige olulisemaks, et lapsed saaksid elada oma vanematega koos täpselt nii kaua kui vaja. Nii paljudes muudes maailma riikides tehakse lapsi ainult sellepärast, et riigi käest toetusi saada. Kuid ega ka Eesti selles suhtes väga erand pole. Vanasti olid lapsed rõõmu valmistajad, tänapäeval leidub mitmeid perekondi, kus kasvab kokku 7-8 last ning kõik on väga väikese vanusevahega ja just selle jaoks, et riigilt saadav summa oleks suurem. Laps peaks ikka olema oodatud perekonda, siis on ka suurem tõenäosus, et ta ei pöörduks halvale teele ega otsiks mujalt lohutust. Lapsi kes on tulnud perekondadest, kus vanemad ei oska oma eluga toime toime tulla ja sellega ei oska nad ka oma võsukesi suunata. On ka erandeid . Vaesetest peredest pärineb ka nüüdseks ajaks juba väga jõukaid ja lugupidamist väärivaid inimesi. Siinkohal nimetaks kohe ära meie oma Eesti teatri-isa Eino Baskin’i. Õnneks ei pidanud ta midagi varastama, sest vanemad olid väga töökad inimesed. Aga kahjuks kõigil inimestel nii ei ole. Vanasti esines sellist olukorda muidugi sagedamini kui tänapäeval. Tänapäeval on riik lastele rohkem tähelepanu pööranud, nii toetuste maksmisel, mis aitavad äraelamist hõlpsustada.
Nagu eespool mainitud sai, siis loeb lapsele, eriti noores eas lapsele tohutult palju see, kui ta saab kasvada mõlema vanemaga. Selline kogemus on hindamatu . Kaks vanemat on nagu kaks pead, kaks pead on targem kooslus. Lapsel on juba suurem turvatunne ja olgem ausad, kui palju ka ei üritataks, siis ei suuda ema asendada isa ja vastupidi. On lihtsalt teatuid asju, mis jäävad ikkagi ainult ema või ainult isa pärusmaaks.
Referaadi eesmärgiks oligi anda edasi ülevaade, mis juhtub lastega erinevatel juhtudel, kas siis lapsevanema kaotuse või täisealiseks saamisega . Kuidas rahaline olukord olema saab ja mida teadma, peab kui minna kohtusse hooldusõiguse pärast. Kes hakkab keda ülal pidama kui teatud aeg käes. Tundub kõik hästi keeruline olevat, seega tasuks mõlemal vanemal hästi mõelda enne kui perekonda looma hakatakse ja sama kehtib ka lahutuse puhul.